-
Kuid tundub, et põhiline probleem peitub asjaolus, kus kirjanduse ja muu kultuurilise praktika auhindamisse siseneb praeguses ühiskonnas domineeriv mõtestamismudel, mis on orienteeritud sotsiaalsele edukusele, karjäärile. Auhinnad kujutavad endast igati sobivat kanalit, kuhu sellisel vertikaalsel mõtteviisil kerge imbuda. Kui nominatsiooni tajutakse pigem kaotuse, ilmajäämise kui võiduna, näitab, et sedasi mõtleja on omandanud praeguse valitseva sotsiaal-poliitilise mõtlemise. Oluline on võit, mitte osavõtt, osavõtja on kaotuse puhul justkui ebaõnnestuja.
Naljakas…
-
Kirjaniku ja arsti Vaino Vahingu seni ilmunud päevaraamatud jagunevad kahte köitesse, kuhu killustatud aastad 1968–1984 Tartus ja mujal. Lisaks on ilmunud Mati Unti fokuseeriv „Noor Unt” (LR 2004), kuhu koondatud kirju ja tähelepanekuid 1970. aastate alguse Tartust. Lihtsa inimese keeles võiks kogu seda tekstilaama, mis veerand sajandi jooksul jaotatud sadade koolivihikute vahele, nimetada päevikuteks. Aga isegi päevik, nagu iga muugi žanr, on küllalt komplitseeritud, oma siiretega…
-
Selleks on kas 1998. või 1999. aastal saksa- ja ingliskeelsena Internetis ilmunud Austria paremrevolutsioonilise filosoofi ja publitsisti Martin Schwarzi kirjutatud manifest „Apoliteia kui mäss moodsa maailma vastu.” Tekst on nüüdseks ilmunud ka eesti keeles: 2006. aasta veebruarist on see kättesaadav Internetis ning 2007. aasta novembris trükiti ära ka paberil.1
Kuid võib öelda, et eestikeelset kultuuriruumi asus mittesekkumist, distantseeritust, apoliitilisust ning omalaadset action indirect’i jutlustav lühike, ent lööv…
-
Asudes lugema Vaino Vahingu päevaraamatuid, hakkad paratamatult konstrueerima neid kirjutanud inimest. Päevaraamatu Vahingut võib nii kiita kui ka laita ja seda on lihtne teha, kuna autor on olnud minu arvates küll piisavalt siiras vist päris paljus. Kiita võib Vahingu kompromissitust, haruldast oskust komponeerida miniatuursetest elukildudest pisikesi argisümfoonilisi teoseid, ajastu dokumenteerimist jne. Laita võib kohatist Vahingu pealiskaudsust ja seda, et ta ei jaganud ikkagi ära, kust oleks…
-
1.
Nii hea on teada, et ikka veel on neid kirjanikke, neid lugusid, mida sa ei oska otsida, aga mida sa kuskil salamas vajad. Ja nad tulevad su juurde, või õigupoolest tuuakse, talutatakse (nagu praegu Eha Vain ja LR – toimetust saab suurepäraste leidude eest vaid kiita). Mõelda vaid: ma võinuksin surra ilma kunagi Ambjørnsenit lugemata, ja see oleks must puudu jäänud! Ent nüüd seda ohtu pole.…
-
kardavad jah et miks sõduritele ja vangidele määritakse pähe pastoreid ja pappe kui luteri jumal on juba ammu surnud ja maha maetud ja et miks laste ajud ähvardatakse koolis läbi pesta kui juutide jumalat pole kunagi olemaski olnud ja kui pealegi on tema pärast nii palju toredaid inimesi ära põletatud ja neljaks kistud ja rattale tõmmatud oleks juba aeg aru saada et see va jumal on…
-
inimene tahaks elada vähemalt sajandi
kuid soovid ja võimalused ei klapi kokku
ja nii on alati ja nii on kõiges
ta väljub
õigemini viib välja
oma keha tänavale
et ajada asju
värske õhk puudutab nägu
silmad märkavad viimseid langenud lehti
jalakäijad peaaegu tõusevad kõnniteekallastest välja
suurel kiirusel mööduvad autod
kioskid müüvad kommi ja kõmu
ümbritseva maailma jälgimine muutub jalutuskäigu esmapõhjuseks
kooskõla jaguneb osadeks
igaüks nendest pürgib iseseisvusele
keha ja vaim
tehnika ja tektoonika
inimene põleb nende vahel läbi nagu juhe
ma istun…
-
Kirjandusõpetaja Raivo Kuusk on ilmunud avalikkuse ette monumentaalse teosega: „Sõna sisse minek” peidab endas ligi 400 lehekülge eesti luule suurkujude tõlgendusi. Alapealkirjas leiduvat määratlust „Esseid. . . .” tuleb võtta tõsiselt, Kuusk kirjutab just esseid, taotlemata teaduslikkust. Esikohal on innustunud hoog, mitte täpsus ega rangus, lennukad demonstratsioonid, mitte põhjendused. Nõustun täiesti autori Maessi tsitaadi läbi esitatud seisukohaga, et lüürika interpretatsioonid on subjektiivsed ja need tuleb lahtiseks jätta (lk 15).…
-
Et mõte rääkida kirjandusauhindadest lugemisega seoses sai mõnes mõttes tõuke Doris Lessingi reageeringust talle määratud Nobeli kirjanduspreemiale, siis alustaksingi võib-olla konkreetse näitega, kuidas mõjutas Lessingile antud auhind tema raamatute lugemust. Tegu ei olnud kaugeltki tundmatu autoriga: mõne aasta eest läbi viidud küsitlusel nimetasid britid ta koos veel kolme kirjanikuga XX sajandi parimaks briti kirjanikuks. Kuid jah, noorema põlvkonna jaoks oli ta hakanud muutuma klassikuks, keda austatakse,…
-
Mäletan kooliajast neid hetki kusagilt viiendast, kuuendast klassist, kui eesti keele õpetaja kutsus tahvli juurde ja dikteeris mingi lause, mille pidin tahvlile kirjutama. Enamasti kirjutasin õigesti, seda suurem oli mu kimbatus, kui õpetaja nõudis minult seejärel reeglit, miks ma just nii kirjutasin. Miks ühes kohas on koma, teises mitte? Ma ei osanud seda sõnastada, ma tundsin, et nii peab olema. Reeglite tundmine tuli hiljem, hulga hiljem.…
