-
Veeretades oma värskes raamatus „Flandria päevik” mõtet, et kas minna Pariisi või mitte, leiab Tõnu Õnnepalu: „Sellest läheks meel kurvaks, hakkaks sellest kunagisest endast, kes Pariisi „õnne otsima” tuli (milline kohutav kultuuriklišee!), natuke nagu kahju” (lk 322). Kas siin kõlab tahtmatugi kriitika Anton Nigovi ja „Harjutuste” suunas? Ei tea. Igatahes, klišeid Õnnepalu kardab, on nende suhtes valvas, juba raamatu alguses: „Aga miski ei tööta kultuuris kindlamini…
-
• Ühe päevalehe juhtkirjanik: „Maamaksu kadu lööks . . . . eelarveisse u 0,5-miljardise augu. Riigieelarve läheneb . . . . 100 miljardile kroonile, 5-protsendise (?!) maksukao elab . . . . edukalt üle.”
• Reisiv ajakirjanik: „Rovaniemilt viidi meid natuke edasi, põhjapöörijoonele, kus oli võimalik nautida eksootilist sõitu põhjapõtradega.” (? Nimetatud joon on Rovaniemilt väga kaugel ja sellel tuleksid kõne alla hoopis teised loomad – kaamelid Saharas või elevandid Indias.)
• Suure päevalehe kirjasaatja Londonist: „Guy…
-
1958. aasta veebruaris ilmus Tallinnas ENSV TA ja ENSV Kirjanike Liidu keele-, kirjandusteaduse ja folkloristika kuukirja Keel ja Kirjandus esimene number. Tähistasite 50. ilmumisaastat juba eelmisel aastal 2. novembril EKI suures saalis, kus tavalist pidukõneõhkkonda rikastasid ka kriitilised noodid: mõned leidsid, et ajakiri on sinu tulekuga võtnud ülearu laiatarbelise suuna. Nüüd on pidupäevanumber valmis. Kuidas siis on selle arusaadavusega ja tsiteeritavusega? Kui ihu ligi kavatsete lugejale…
-
Ameerika inglise keele mõjul on eesti üldkeeles hakanud levima moderaatori tähendus ’väitluskoosoleku juhataja’. ÕS niisugust lisatähendust ei soovita, sest üldkeelsesse teksti leidub moderaatori asemele läbipaistvamaid keelendeid. Kõige sagedamini sobib sõna väitlusjuht, mille on esitanud ka ÕS 2006 artiklites moderaator ja väitlus. EKI keelenõuandesse pöördunutega on olnud jutuks teisedki väljendusvõimalused, nt diskussiooni juht, koosoleku, konverentsi või muu ürituse juhataja, vestlusekorraldaja. Verbi modereerima asemel võib öelda juhtima, juhatama…
-
taotlemine uhke raamatu tarvis ei ole mingi eriline probleem, on raamatute tegemine vägagi lihtne. Seega ühe näituse korraldamises ja sellega kaasas käiva kataloogi väljaandmises ei ole Eestis enam midagi erilist. Aga võiks ju olla. Järgmine kord, kui Kumu raamatupoes olete, proovige, mitu raamatut teil avatuna lauale lebama jääb, kui selle mõnest suvalisest
kohast lahti teete. Mind üritas eelmine kord nii mõnigi karulõksu kombel järsult kinni lajatades vigastada.…
-
kus ühed ja samad keskpärased ja keskealised Eesti
raamatukujundajad kordamööda žüriisid moodustades üritavad
keskpärasest Eesti raamatukujundustoodangust 25 kandidaati
välja sõeluda. Selleks aga puudub nii asjalik toormaterjal kui
tegelikult ka kompetents. „Kujundusspetsialistid” istuvad oma
maitse-eelistustes tugevalt kinni möödunud või isegi ülemöödunud
sajandis. Neil ei ole piisavat silmaringi, kriitikameelt ja
kodanikujulgust jätmaks kunagiste koolikaaslaste kujundatud
pahn auhindamata.
Iseenesest võiks 25 raamatu valik olla asjade seisu kena sedastus
– olgu see siis parasjagu hiilgav või haletsusväärne. Tülgastav
on aga pidulik…
-
Ma seisan uksel ja vaatan läbi tuules kanduvate tolmupilvede sinnapoole, kus, nagu mulle öeldi, on veel maharaiumata metsa. Eile sõitsin ma läbi miilide ulatuses laiuvate kännustike ja söestunud lõkkejäänuste paigas, kus 1956. aastal oli kõige imelisem mets, mida ma kunagi näinud olen – nüüd täiesti hävitatud. Inimesed peavad sööma. Nad peavad saama kütet.
Loode-Zimbabwe 80ndate aastate alguses. Olen külas sõbral, kes oli ühes Londoni koolis õpetaja.…
-
1.
Olle Lauli pseudonüümi all ilmunud „Niguliste õpilased” räägib viiesaja kolmekümne viiel leheküljel iseenesest võrdlemisi lihtsa, kuid seda kaasahaaravama allakäiguloo, mille keskmes inimesed, kes ei oska hakata oma eluga peale mitte midagi muud kui seda raisata ja hävitada. Elus, mille sisu on äärmuslikkuseni määratud karjääriredelil tõuklemisest ning materiaalsete hüvede nautimisest, muutuvad inimsuhted sisuliselt võimatuks ning hetkenaudingu nimel ollakse valmis purustama enam-vähem kõik, mis võiks vähegi midagi väärt…
-
Kaootiline argisus, argine kaos
„Niguliste õpilaste” maailm on igatahes argine, kusjuures maist inetust on paari lisakraadiga võimendatud, kohati lausa ärritusefektini. Lugu on pilguheit inimestele, kes pelgalt longivad kuidagimoodi läbi elu, leidmata mingit mõistlikku pidet või püsivust, kelle elu kogu oma mahlakusega on justkui surnud ring, juhuslik liikumine tühjas ruumis, sihtides vaid ebamäärasust ja ei mingit konkretiseeritud olevikku või tulevikku. Viibitakse aina kaootilistes hetkedes, kusjuures päris mängleva kergusega…
-
Tammsaare auhind anti välja teist korda. Esimene laureaat oli Andrus Kivirähk oma romaaniga „Rehepapp”. Nüüd pärjati Indrek Harglat. Millega Hargla žürii ära võlus?
Žürii võlumiseks on parim nõks heade raamatute kirjutamine. Ja viimase viie aasta sees kirjutas Indrek Hargla neid kohe päris mitu. Nii viljakat viisaastakut juhtub kirjaniku elus üsna harva. Ning tundus, et nimelt neil aastatel kirjutatu ähvardab jääda üsna oluliseks ka siis, kui vaatame Hargla…
