-
Jaan Krossi mälestuste kaks köidet on enam kui autobiograafia: koos moodustavad need põlvkonna(romaani), mis on ühtlasi elulugude põimik, kaasteeliste koondportree ajas ja elatud ruumi kataster. Sellel põlvkonnal, eriti selle meespoolel, on olnud oma spetsiifiline jagatud elukaar, ning Jaan Krossi kuulumine oma põlvkonda tähendas noorusunistuste ja hästi mõeldud eluplaanide katkestust vägagi spetsiifilisest kohast. Kui esimesel ülikooliaastal EÜSi kaaslastega tulevikku vaadates tundus tõenäoline, et noor õigusteadlane kunagi loeb…
-
Mälu on kummaline asi. Mälu mäletab, unustab, moonutab, ilustab. Kui mõelda mälu ja mäletamisega seotud teemade ja motiivide kasutamisest praeguses eesti ilukirjanduses, siis meenub esimesena muidugi Ene Mihkelson, aga ka Jaan Kaplinski, Maimu Berg ning mõnigi teine. Olen ilukirjandusliku mäletamise teemal juba kirjutanud, kuid Vladimir Beekmani “Alles see oli. . . .” pakub mitmete omasuguste kõrval kõnealusele problemaatikale teise lähenemisnurga, kuna mälestused on ilukirjandusega küll otsapidi seotud, kuid samas…
-
Alustuseks hakkan kinni ühest kohast „Päevalehes” (www.epl.ee/kultuur/424558) ilmunud intervjuus: Anti Saar ei vaidlusta seal küll otseselt intervjueerija esitatud väidet, et tema raamatud on „romantilisest armastusest”, kuid vastab siiski kuidagi (tahtmatult, tahtlikult?) mitmemõtteliselt: „Kui need raamatud räägivad armastusest, siis nad teevad seda sellepärast, et kirjutasin neid armastusega”. Millisest armastusest – kelle, mille vastu – on jutt?! Ei tähenda ju armastusega kirjutamine veel vältimatult armastuslugusid (love story) inimsuhete…
-
Lääne-euroopaliku käsitluse järgi ei saagi Narva jõe taga enam Euroopat olla. Suursaadik Henning von Wistinghauseni sel nädalal eesti keeles ilmunud mälestusteraamatus „Vabas Eestis” (Eesti Keele Sihtasutus, 2008, 694 lk) on selle käsitlusviisi elujõud sõna-sõnalt kirjas (lk 39-40): „Ma ei tea ühtki teist kohta, kus kaks kultuuri, lausa kaks maailma, nii lähedalt kokku puutuksid kui siin, ajaloolisel Eesti ja Venemaa vahelisel piiril. /—/ Ühe arvamuse kohaselt on…
-
Tegelikult on ka ta värske üllitis „Projektijuht Posse” midagi essee ja ilukirjanduse vahepealset. Sissevaade XV sajandi olustikku, hansalinnade ja Novgorodi suhetesse väärinuks ju midagi teaduslikult monograafilist, arhiivimaterjale tsiteerivat, kuid Hvostov otsustas ilukirjandusliku essee kasuks. See on autori õigus.
Loo süžeed pole siin mõtet ümber jutustada, lugu pole pikk ja igaüks võib ise tutvuda. Ütleksin, et tegu on pisut dotseeriva ajalooõpetusega, mida on kaunistatud mõne väljamõeldud ja mõnede…
-
vaatasin head filmi, mis tegi korraks lahti tõelise elu ukse
Martin Oja
See oli 14 või 15 aastat tagasi, kui Madis Kõivu näidendi „Filosoofi päev” vaatamise järel Vanemuise teatrifestivalil kirjutasin ma luuletuse: „Kaugele me jõuame, soove tehes, / teadmata, kes me tegelikult oleme? / Kuidas me armastame / ja kuidas armastame me siis, / kui me ei tea, kuidas armastada? / Milline on meie eesmärk, / kui me…
-
Lähenemas on järjekordse romaanivõistluse tähtaeg. Mida peaksid asjast huvitunud sel juhul silmas pidama?
Eesti Romaaniühing korraldab käesoleval aastal järjekordse romaanivõistluse, mille tähtaeg on 1. detsember 2008. Täpsem informatsioon käsikirjade vastuvõtmise ja žürii kohta avaldatakse ajakirjanduses kaks kuud enne võistluse tähtaega.
Milline on sinu hinnangul romaanivõistluse sisu ja positsioon kirjanduselus? Millised on sellise positsiooni head ja vead?
Usun, et nõustud minuga selles, et romaanivõistlus on üks väheseid kirjanduselu tahke, millest…
-
Pruugime sõnu emakeel ja eesti keel peaaegu sünonüümidena. Mis on eriti kahtlane siis, kui jutt käib koolilaste kohta, kelle esimene lapsena õpitud keel ei olnud eesti keel. Nii võiks meie keelekorralduse traditsiooni arvestades muidugi teha ettepaneku asendada emakeel niisuguseks puhuks mõne teise sõnaga, näiteks esmakeelega. Sellist ettepanekut ma aga teha ei taha. Vastupidi, tahan kutsuda olema ettevaatlikum eesti keele muutmisel, olemasolevate sõnade asendamisel uutega, tundugu need…
-
1.
See on see lõppematu küsimus, küsimine kunsti ja ta põhjuse, olemuse järele. Kas kunst peab meid õrnalt kandma, suiutama, hoidma me olemise koldetule küdemas ja viima meid lunastuse ja – olgu see või läbi räpa ja õõva – lõpuks ikka armastuse, ta võimalikkuse juurde? Või peab ta olema kriipav, valus, pisut õudne – õudne, sest talumatult aus –, et tekitada meis olemasolutunnet, seda tuiget, seda piina,…
-
Ulme – võrdne võrdsete seas
Kui eesti tänapäevane ulmekirjandus tekkima hakkas, oli ta oma mitte just üleliia kõrgelt tasemelt küllaltki ühtlane ja sisult kaunis üheplaaniline. Neil ja muil põhjusil seisis ta aastaid muust kirjandusest üpris eraldi ning sarnanes paljuski rohkem klubilise tegevusega. Ulmeasjas kunagi sees olemata mäletan kuulu järele siiski võrguväljaandeid ja ulmelaagreid, ühesõnaga mõndagi, mis niinimetet päriskirjanduse juurde noil ajul ei kuulunud. Tänaseks on fänniulme suurem…
