-
Raamat „Allan Vainola laulud” väärib tähelepanu eelkõige sellepärast, et see on eesti muusika ühe kõige omanäolisema helilooja autoriraamat, kuhu on koondatud tema käekirjale iseloomulikemad ja parimad lood noodikirja panduna. Allan Vainolal on läbi kahe aastakümne välja kujunenud oma muusikaline käekiri, see miski, mis kuulajaid lummab ja tuttavlikult hinge kriibib. Olgu selleks siis nukralt kõlavad viiuli-, akordioni- ja saksofonimeloodiad või kitarrisaundid. Mind on alati hämmastanud Vainola oskus…
-
Algavad eriskummaliste meeleoludega uidangud mööda Tartu tänavaid. Nähakse inimesi, kes on kõik nii erinevad, aga mingis mõttes ometigi samad ning alati tuttavad neile, kes juhtunud kas või Zavoodi või Illegaardi boheemlikku atmosfääri, et lasta ajal lihtsalt kulgeda ilma ühegi välise katkestuseta, omasoodu justkui teises maailmas. Paralleelmaailmas. See ei ole maailm, mida kohtab päevavalguses nähtavail tänavail. Paralleelsus saabub õhtutundidel koos öise linna kollakasvalge valguse ning mõne õlle…
-
Kuidas üldse jõuda Priidu Beieri juurde, kui see pole (ka) tagasijõudmine? Miks ma nii küsin? Nii „Saatmata kirjadest” kui ka kahest viimasest Moguči raamatust õhkub soovi naasta ühte praegusest paremasse aega. Julgen öelda, et nostalgia kannab seda suuremal määral kui suuremat osa teisi valitud teoseid, eriti kui tegemist on elusa autoriga. Ühelt poolt avaldub see luulekogude kujunduses. Ohtralt on kasutatud autori isiklikku arhiivi, need on pikitud…
-
1.
Veebruari Loomingus ütleb Asta Põldmäe välja olulise mõtte, esitab probleemi, mis tegelikult pidevalt õhus olnud, tänases kirjandusdiskussioonis (kirjanikud versus meedia versus lugejad) vahest enamgi kui vahepealsetel aegadel: „Arstide Liidu koduleheküljel on eetika eraldi lingina. Kirjanike Liidu omal vist mitte, peetakse kuidagi enesestmõistetavaks, aga mitte vist ka liiga, muidu poleks võimalikud sellised avaldused nagu: „Kui kuri on niisama viljakas alge nagu hea, miks ei võiks mina lähtuda…
-
Eeva-Liisa Manneri „Hüüule tuulde” pole seni palju vastuseid kostnud. Tõlkija esitati kulka preemia kandidaadiks (küll koos Orhan Pamuki „Lume” tõlkega) ja Kivisildnik nimetas teost Päevalehes küündimatuseks. Nagu võiski arvata. Tunnistan, et esimesel lehitsemisel tundusid mullegi kõik need sillad, veed, ööd ja kaevust sööstvad hobused hirmutavalt kinkeluulelised. Aga tõsisemalt lugema hakates pilt muutus. Tekkis justkui olukord, kus kuuled raadiost muusikat, mida poleks ise mängima pannud – aga…
-
Aaviku geenius
Eks tunta Aavikut mitmetahulise tegevuse järgi. Peale tuntuima – tõhusa sõnaloome – jõudis ta programmiliselt ja süstemaatiliselt uuendada paljutki eesti vormimoodustuses. Ühtlasi oli Aavik osav keeleuuenduse mainekujundaja, levitades oma aateid ja vaateid menukirjanduse abiga. Mööngem, et noored inimesed, kes keeleuuenduse teooriat ja keelekorralduse praktikat koolitunnis mõttetuks ajaraisuks pidasid, said Aaviku keelepruugi ja uudissõnad märkamatult külge isukalt roima-kirjandusele kaasa elades.
Eesti kauaaegseim Aaviku-uurija Helgi Vihma ütleb usutluses…
-
-
Minu loo pealkiri on osaliselt inspireeritud, nagu ehk suuremad lastekirjanduse sõbrad isegi taipavad, mullu ilmunud Urmas Lennuki raamatust „Sööärasöö”, mis seatud selgitama lastele tervisliku toitumise põhimõtteid. Miks valisin just selle raamatu oma artikli kaanepoisiks? Sest minu artikligi põhieesmärk on meelde tuletada, et loe õigeid asju ning keha ja vaim püsivad virged. Üks paremaid võimalusi selleks on lugeda just lastekirjandust.
Teine ja võib-olla isegi olulisem põhjus on…
-
Temaatilised luulekogud on üks põnev lugemine. Minu meelest on need sada protsenti postmodernistlikud. Neis võib tormitseda stiilide ja laadide täielik möll: ühel leheküljel romantika, teisel kaarm naturalism, kolmandal ehe sotsrealism, neljandal jumal teab mis, ja see kõik on loomulik, isegi loogiline, sidus ja asjapärane. Kuidagi teisiti nagu ei tohikski. Mis see postmodernism muud on kui stiilide segapudruks kuhjamine – või ma eksin?
Mina tean luulevalimikke armastusest, emale…
-
Jan Kaus: Palju õnne Tuglase novelliauhinna puhul! Su novellis „Sinised mäed” on ühendatud nii psühholoogiline kui ka ajalooline kirjutuslaad: esimene aitab luua veenva pildi väikese tüdruku endamaailmast ja üleelamistest, teine avaldub su novelli ajaloolises toimumiskohas. Eesti ajaloo vastu on sul olnud alati süvendatud huvi. Kumb sind ilukirjanduses hetkel rohkem kütkestab, kas psühholoogiline või ajalooline laad? On neid üldse mõtet eristada?
Andrei Hvostov: Eristada ei tahaks. Parem need…
