-
Ei mäletagi vist nii mälestuslikku aega eesti kirjanduses, ei teatri- ega lugemisruumis kui praegu. Alustaksin minagi ühest meenutusest. Sain nelja-aastaselt loa päevaunest loobuda tingimusel, et loen tund aega vanavanematele ette „Väikest Illimari”. Oleksin ise küll eelistanud midagi põnevamat, olgu siis Bornhöhe „Würst Gabrieli ehk Pirita kloostri wiimseid päevi”, Lutsu „Kevadet” või Anna Haava ümberjutustatud „Greeka muinaskangelasi”, aga Illimar siis Illimar.
Kui võõrastavad minu jaoks tol ajal ka…
-
KRISTIINA EHIN: Seda korraldama ajendasid mind aeg ja ümbritsevad inimesed. Kui satud kolmekümneselt ühte majja elama koos ema ja isaga, kes peavad sama elukutset, mida sa isegi pead, siis tundub see just õige asi, mida koos ette võtta. Mina olen sellisest festivalist unistanud aastaid. Ise luulefestivalidel käies on tekkinud kujutlus, kuidas oleks Eestis üht säärast asja korraldada. Aga, jah, see korraldus. . . . See pole justkui minu eriala.…
-
Noori loovaid inimesi – näiteks mindki – painab ikka organiseerumisvajadus. Iha seltskonna, vahetu tagasiside, meeletute olengute ja ülesastumiste järele: ses peitub ju miskit eludraamat, filmilikku, elust suuremat kulgemist. Eks ta ole.
Sel esmaspäeval andis väärika avapaugu rühmitus Purpurmust, mille nimi ilmselt meelega meenutab (aga siiski vaid meenutab) eesti anarhiste siduvat organisatsiooni Punamust. Keskraamatukogu rõdusaalis pakuti dekadentlikult veini, esitleti Marje Ingeli tumedatoonilist, depressioonimärke kandvat luulekogu „Sulg“ (sulg:sulu;…
-
Samavõrd kui ajalugu on püütud moonutada, on aegade jooksul olnud neid, kes on ajaloo kirjeldamisel püüdnud saavutada objektiivsust. Mõlema püüde taga on ilmselt üks ja sama arusaam: mälul ja selle avalikult teadvustataval vormil on oluline kaal oleviku geopoliitilises (ning ka kultuurilises) tõlgendamises. Kui totalitaarsed režiimid on kirjutanud nii-öelda oma ajalugu – ajalugu, mis on režiimi huvide suunas tugevalt kaldu –, on seda tehtud enamasti selleks, et…
-
Ma ei kavatse välja pakkuda mingit kolmandat kõikehõlmavat lahendust ega kavatse varasemaid suuri üldistusi tühistada. Küll aga tahan väita, et „üdilikkus” sisaldab veel muudki, mis pole tingimata ei tasapindne ega karnevallik. Äsja tutvustatud käsitlusvõimalusi äärmuseni viies võib jõuda ju ka selleni, et üdilik dünaamika on nii totaalne, et väärtustest ja hierarhilisest maailmamudelist ei jää alles midagi. Minu lugejatunne ütleb aga, et see pole tõsi. Sellest tundest…
-
ja sa jaatad mind, kuid see on eitamine
Vaevalt suudaksin ette kujutada Juhan Viidingut rääkimas kellestki teisest, ka luuletajast või kunstnikust, liiati veel oma sugulasest – ainsa erandi oleks ta teinud ehk Märt Laarmani, oma onu puhul. Kahtlemata oleks tema ettekanne oma onu kohta olnud, vähemasti lõpulehekülgedele jõudes, siiski juba temast endast, tema seisukohtadest ja meelsusest, ning lõppenud kahtlemata säravalt, aplombiga.
Teatavasti ei kirjutanud Juhan Viiding…
-
Jüri Üdi ja Juhan Viidingu „Kogutud luuletusi” äsja üle lugedes vapustas mind kaks seotud tõdemust. 1. Kuidas, ime küll, hakkas levima ja jäi püsima klišeelegend peiarlikkusest kui millestki põhilisest. 2. Kui läbivalt puudutab ta surma küsimust.
Teisele mõttele on isegi tagantjärele ehmatades vähe tähelepanu pööratud – kummaline pimetähn publiku silmis. Kuigi luuletaja pidas võrdselt oluliseks mõlemat poolust: „ära nuta. naera hambad paljaks. / küll su huuled…
-
Kultuur on habras, luuletaja sõna on habras aja mängumasinas. Ajalugu on siiani lünklik ja hämar, aeg on libisemas sõrmede vahelt, hakkame unustama isegi lähimineviku meeleolusid ja üksikasju. Kui oluline on aeg luuletaja elus? Vaid mõned luuletajad ajapildi sees on saanud müütilise mõõtme. Kas ja kuivõrd peaks sellele tähelepanu pöörama, kuivõrd on tähendused lugeja prillides, ilu vaataja silmades? „Autor elustub talle omases iginooruses,” kirjutas kümme aastat tagasi…
-
Vastuseks Peeter Helme artiklile „Tõlkekirjanduse võimalus muuta mentaliteeti” (Sirp 22. VIII).
Peeter Helme artiklile ajendas mind vastama see, et olen ise juba kolmkümmend aastat Eesti tõlkekirjandusega ühel või teisel viisil seotud, esiteks kui tõlkija, kelle „isiklik eelistus on jätnud kogu kultuurile oma pitseri”, teiseks kui kirjastaja, kes „ei viitsi ega julge lisaks publiku maitse rahuldamisele tegelda selle kasvatamisega”.
Kõigepealt tahan öelda, et eesti tõlkekirjanduse pilt ei ole…
-
KUNSTI LÜHILUGU
Peggy Guggenheimi muuseumi
palavas aias Veneetsias
seisab Anish Kapoori skulptuur,
tumehall graniidist tahukas.
Halli graniidi sisse on raiutud
kaks nõgusat sõõri,
mis on lihvitud
siledaks ja süsimustaks.
Tumepruun mees heledas särgis,
võimalik, et Kapoori kaasmaalane,
küsib, kas see on peegel.
„Maagia. Meister, ma ütlen.”
Mees vaatab end nõgusast sõõrist:
kaugelt paistab nägu laiem,
totakas, ja lähedalt pisem.
Ta hakkab naerma ja torgib veel.
„Näe! Näe.” Ta vangutab pead,
naerab ja koogutab
suurte sõõride ees.
Lõpuks tõsineb ja pöördub.
«See ajab südame…
