1.
Luuletamisest on Eestis saanud tõesti üllas ja ilus harrastus – jah, ikkagi harrastus, sest professionaalselt saavad seda endale lubada siin üksikud, kel muid elatusvahendeid käe-jala juures või kellel on oma avaldamisveerg mõne suurema väljaande juures. Regulaarselt ilmuvad eri meediumes, suuremate väljaandjate käe alt praegu vist vaid Janek Mäggi, Marko Pomerantsi ja Contra (kellest on saanud teleluuletaja) värsid. Nemad on siis ehk ka ainsad luuletajad, kellele luuletamine…
Eellugu
Viis aastat tagasi, kui kirjutasime koos Marianne Ravi ja Maarja Vainoga Luugi „Ornitoloogi pealehakkamisest” (vt Sirp 4. IV 2003), viitasime ka sellele, et teoses figureerib E. A. Poe’ novellitegelane monsieur Valdemar. See tegelane, kes surmahetkel mesmereeriti, ütleb surnuna oma keeleliselt skandaalse lause: „Ma ütlen teile, ma olen surnud”. Ka Barthes on juhtinud tähelepanu selle geniaalse lause tähelepanuväärsele võimatusele. See lause tühistab sisuliselt kõik tobedad õudusfilmid elavatest…
Kirjeldades oma 1918. aastal eesti keeles ilmunud Koidula biograafias poetessi kui „lendtäh[te], kelle unustusse kustuv lennutee on olnud kaua aega väljaspool paljude vaatepiiri”, olid Aino Kallase enese tähelennuaastad veel ees ning unustusse kustuvaks ta end mõelda ja kirjutada kindlasti ei ihaldanud. Milline on Aino Kallase asend kultuuriloos täna, paar kuud pärast oma 130. sünniaastapäeva? Sellele ja teistelegi Aino Kallast puudutavaile küsimustele otsiti vastuseid 3. oktoobril Tartus…
Usun, et neid tegureid on mitu. Tema huvitav ja erandlik, paljus traagiline elukäik võiks olla (ja ongi olnud) inspiratsiooniks mitmetele uutele kunstiteostele. Ta on elanud keerulistel üleminekuaegadel ja ikka sündmuste keskmes või läheduses ning olnud seotud paljude oma aja oluliste tegelastega. Ta on kirjutanud mitu meisterlikku ja tavapärasest erinevat, meeldejäävat novelli ja jutustust. Ta on kätt aja pulsil hoides pressis sõna võtnud ja ikka uuega kaasas…
Reydarbarmuri mägi jäi teest paremale. 21. juuni päikesepaistes näis mägi, mis kõrgus stepimaa ning külma järve kohal, eriti suur ja lai, ja Jonil ei jätkunud silmi muule kui sellele. Ometi ei olnud see ainuke mägi. Natuke eemal oli Kalfstindari massiiv, sügavad…
J. M. G. Le Clézio, vastne Nobeli kirjanduspreemia laureaat, astus prantsuse kirjandusse mässajana. Tema esimene romaan „Protokoll”, mille ilmudes 1963. aastal oli selle autor vaid 23aastane, oli mäss moodsa lääne ühiskonna ja tehnokraatia vastu ning ühteaegu ka mäss traditsioonilise psühholoogilise romaanivormi vastu. Le Clézio kasutab kollaaže, katkeid fiktiivsetest ajaleheartiklitest, teksti on pikitud joonistusi, fotosid, mõned sõnad on maha tõmmatud, mõned laused jäävad lõpetamata. Peategelane Adam Pollo…
Õieti võiks Mati Undi romaani „Sügisball” kerge tõsise muigega nimetada ka ilukirjanduslikuks regionaaluurimuseks. Ei oska arvata, kas Unt võis oma romaani kirjutades mõelda ka sellele, et nimetatud suundumusega tegi Eestis algust 1920ndatel juba J. G. Granö, kuid kui lähtuda regionaaluurimise definitsioonist „segu maastikulisest, keskkonda uurivast geograafiast, vaimset miljööd uurivast sotsioloogiast ning keskkonna ajalist muutumist käsitlevast ajaloost”, võib öelda, et Undi romaani paradigma lähtub suuresti just nendest…
Aastal 1953 kirjutas Otto Webermann eestlaste kohta: „Keskaja ja üldse katoliku aja vaimuelu ootab alles uurijaid”. „Hõbevalge“ uustrükki lahti lüües leian, et nüüd, pool sajandit hiljem, pole siin kuigi palju muutunud.
Lugesin muidugi kõigepealt „vaarao-lehekülge 108”, sest selle üle arutasime Lennartiga mõnda aega. Kirjutasin tollal artiklikesegi, millest osa on uustrükki sisse põimitud, ent järeldus tegemata jäetud.
Olgu kohe öeldud: „Hõbevalge” ilmus õigel ajal, seda lugesid õhinal ka väliseestlased.…
Rein Põdra uus romaan „Juba olnud” (hea pealkiri, muide!) sünnitas lisaks muule ka mõtteid põlvkonnast kui sellisest. Sellest ehk alustangi. Võiks ju 1943. aastal sündinud Põdergi kuuluda nn kuuekümnendike lainesse, aga. . . . justkui ei kuulu küll. Nagu nüüd teame, oli sel põlvkonnal juba tõhus osa oma elutööst tehtud ja oma sõnumitest edastatud, kui Põder avaldas alles oma esimese jutukogu täiskasvanutele („Kahekesi maailmas”, 1982) ja esimese romaani („Hilised…
Jah, mida sellise ütlemisega teha? Kuhu jätta Nobeli kirjandusauhinna nimistusse just viimastel aastakümnetel lisandunud Aafrika ja Aasia kirjanikud? Lootusetu tagamaa? Millele üldse Engdahl oma väite rajab – kvantiteedile? Rääkimata nüansirikkamatest küsimustest: Kas näiteks Londonis elav ameerika kirjanik on ameerika või euroopa kirjanik (näit Lionel Shriver)? Olgu, seni viimane ameeriklasele antud auhind (Toni Morrison) jääb aastasse 1993. Küsigem vastu: So what? Tasub meeles pidada, et häid kirjanikke…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
