-
Pealegi ei saa sellest vaatemängust kunagi villand, sest niipea kui vaatajaskond jõuab millegagi pisut harjuda ja reaktsiooni teravus langeda loiu naerukihistamiseni, leiutatakse sedamaid midagi uut, mis kutsub esile homeerilise naerupuhangu. Selles asjas vene literaatidel Eestis kohe veab. Hoolimata vene kirjanduse mõiste tinglikkusest Eestis pole kultuurkapitali aastatulemuselt parima autori preemia kunagi andnud põhjust kurta huvipuuduse üle. Mul pole kavatsust öelda ühtegi halba sõna lugupeetud nominentide ega selle…
-
Ja mis oli musta tatika poolt lendu lastud kivi tõeline sõnum: teie aeg on läbi, te kuulute surevasse kultuuri, rock’n’roll on surnud! Ma olin seal. Ja võtsin sõnumi vastu. Viiekümneaastase traditsiooniga angloameerika valge noorsookultuur on muutunud sama naeruväärseks kui viiekümneaastane party-girl, kes tunneb igal nädalavahetusel vajadust tõestada, et ta on jätkuvalt ilus, jätkuvalt ihaldusväärne, jätkuvalt mässumeelne. Anu Saagim, kes oma kaaspidulised šampanjaga üle valab. Sest olla…
-
Seega tekib nii mitmeski mõttes küsimus, kas see raamat kuulub peale selle, et on algselt kirjutatud vene keeles, ka muus plaanis palju loomulikumana hoopis vene kultuuriruumi? Okultistlikud mõjud on vene kirjanduses olnud oluline teema, eesti kirjanduses aga saab sellest alati midagi väga marginaalset, kõrvalist, halvamaigulist. Midagi sellist, millega vähemalt ühelgi klassikul küll pistmist ei tohiks olla. Iseloomuliku näite võib tuua intervjuust Jaan Krossiga, kus ajakirjaniku küsimusele…
-
Silmapiirini pilku visates paistab, et avaldamisvõimalusi ikka on; kes vähegi lasteraamatut kirjutada ja trükki anda tahab, sel tundub see ka õnnestuvat. Millised peaksid olema lastekirjanduse kui ühiskondliku ilmingu funktsioonid? Vanast ajast on teada kaksikolek: ühelt poolt õpetus ja teiselt lõbu, meelelahutus, seiklus ja tavaelust ärakäimine. Lastekirjanduse lugemine peaks lapse ette valmistama suure kirjanduse mõistmiseks ja harjutama teda lugemisega üleüldse.
Tähtis on ka see, et lastekirjandus on tee…
-
Jürgen Rooste: Ei tohiks ju nii, aga mõnikord laseme lootusetusel end võita. Paneme pää kätele ja istume laua taga, hinges tundmus, et mitte kellelegi seda pole vaja, mis me teeme. Siis on tunne, et kõik ministrid ja linnapead on jänesed või oravad või hiired või ninasarvikud või kärsakad, et me oleme üldse ühe jõhkrate loomade pande kätte kukkunud ja lips – too ainuke, too kena ja…
-
Kuna eelmise aasta algupärane luule pakkus harukordselt palju tugevaid kogusid, siis omandab sulle eraldatud auhind erilise väärtuse. Kirjutasid ka ajakirjale Looming eelmise aasta luulest ülevaate. Milliseid suundumusi ja autoreid sa meie praeguses luules ise kõige rohkem hindad?
Eelmise aasta kogude seas oli mu absoluutne lemmik Kalju Kruusa „Pilvedgi mindgi liigutavadgi”. Ta on mu arust praegu üks eesti omapärasemaid ja leidlikumaid luuletajaid, kes loob oma keeleanalüüsi ja…
-
Ma ei taha öelda, et ühes korralikus romaanis ei tohiks olla eluloolisust, autobiograafilisust. Või et mälestuskirjandusest oleks a priori välistatud fiktsioon või faabula. Kuid romaani kui fiktiivse eepika rõhuasetused asuvad siiski mujal kui mälestuskirjanduse omad. Romaan võib olla küll katse maailma peegeldada, kuid samas ei saa see hoiduda maailma loomisest. Mälestuskirjandus on samuti loomine, kuid alati taasloomine, millegi juba olnu modelleerimine. Hea romaan loob aga uue…
-
See on märgatav uus laine, teatav aja märk, ja see ei puuduta vaid biograafiaid-päevikuid, vaid ilukirjanduse palet laiemalt. Vene luuletaja Kirill Medvedevi kohta on kasutatud mõistet „uusausus”, mis paistab sobivat uue olukorra, uue kirjanduse näo kirjeldamiseks. Kuigi seda aususe asja ma muidugi ei usu, kirjanduses (ka elutõel põhinevas) on ikka palju valetamist (luuletamise tähenduses), Mihkel Raua ulmelisemad momendid annavad sellest teravalt märku. Ent sellele vaatamata –…
-
Eesti keeles pole minu teada ta jutukogule seni mingit kriitikat tehtud ja kardetavasti peale minu arvustuse ei tehta ka. Kui eesti autorite raamatute retsenseerimise eest hoolitseb meie resigneerunud kirjanduselus natukenegi ringkäendus ja sõpruskonnad, siis välisautoritel muidugi meie konnatiigis omad joped puuduvad. (Välja arvatud neil kõige kuulsamatel.) Sellest on kahju, sest näiteks Weitze oleks kindlasti väärt ka eesti keeles edasist käsitlemist ja arutamist. Siiski on Peeter Helme…
-
Arvan, et e-raamatu ja eheda raamatu vastuolu on üle dramatiseeritud. Esimeste sagedase tarbijana ei ole ma rõõmustanud oma abikaasat, kes loodab korterit ummistava raamatulaviini tagasitõmbumist. Paradoksaalselt tuleb tunnistada, et e-raamatu lai kättesaadavus on pigem suurendanud kui vähendanud mu eheda raamatu oste, sest viiteid süvenemist vajavatele asjadele tuleb arvuti vahendusel palju rohkem kätte. Midagi sarnast on kinnitanud ka mitmete ajakirjandusväljaannete kogemus: avalikud võrguversioonid on tarbijaskonda juurde toonud.…
