-
Musketäride ideaalid ja varakapitalism
Kui ma ei teaks, et tugev osa raamatuks koondatust on värske, alles lähiaastail ajakirjades ilmunud või täiesti avaldamata, ütleksin vist, et tegu on Kivastiku parimate lugude kogumikuga. Väga paljud raamatu teemad on mulle üsna konkreetselt tuttavad ja armsad juba vaata et kakskümmend või viisteist aastat: trotsi tekitav oivikust väikevend, sport ja esimesed suitsud, vanaprouad Tartu Väike-Tähe tänavast, kuuekümnendatesse ulatuva muusikaga seonduvad…
-
„Väikesed vanamehed” oli karakteritega täidetud tervik-narratiiv, millele lisas põnevust meheliku vaatepunki kasutamine, kohakirjeldus ja kus oli ikkagi olemas tegevustikku käivitav intriig. Nõrkadeks külgedeks olid karakterite skemaatilisus, paljude arvates stereotüüpsus, aga, mis peamine, Laanem valdas selles raamatus muljetavaldavalt hästi loojutustamist, kuigi ei kasutanud ära kõiki loost välja kasvanud võimalusi ja intriige ning lõpetas romaani usutavasti kiirustades, otsi kokku traageldades. „Teise albumi sündroom” on raske nähtus. Eelkõige seetõttu,…
-
Niisiis, 19 eripalgelist ja eri tasemel proosapala, ja igaühest võiks ju ka midagi arvata. Kiita või kurjustada, nagu see asi tavaliselt käib. Aga see oleks liiga lihtne lähenemine. Läheneda üldisemalt ja üldistavamalt? Proovi sa ainult! Berk Vaher on oma eessõnas enam-vähem kõik võimalused sellest raamatust rääkida tegelikult blokeerinud. „Sestap ärgem kõnelgem kirjandusloost või sellest, milline eduprotsent kirjandusloo kujundamisel ühel või teisel varasemal noorautorite kogumikul on olnud.”…
-
Võõras
„Septembri” tegevus on antud edasi nimetuks jääva minategelase vaate- ja mõttepunktist. Riigiasutuses töötava juristi päevi täidavad tüütu töö, vaidlused iseendaga, napsutamine rohkem või vähem tüütute kolleegide seltsis või üksipäini kodus õlut libistades, arvutiga mängides ja vastavalt vajadusele masturbeerides. Lugeja ees rullub lahti küllaltki mõttetu ja tüütu elu, mida on kirjeldatud peensusteni, ülimalt realistlikult ja täpselt. Nii ei juhtugi suuremas osas raamatust õigupoolest mitte midagi. Samad…
-
Gómez Dávila oli filosoof, mitte kirjanik nagu Solstad, ja tema kitsamad motiivid olid mujal – ta ei soovinud luua filosoofilist süsteemi, küll aga oli tal kindel ettekujutus oma mõtete kulgemisest ja maailmatervikust. Seetõttu ei pidanud ta vajalikuks alustada A-st ja B-st, vaid pani kirja ainult selle, mida pidas ise oluliseks. Näiteks lause: „Ühe asja pooldajad on reeglina parimad argumendid selle vastu”, mis annab vastuse nii küsimusele,…
-
Nagu Koidulal meile, nii on Tagorel Indiale muu hulgas poliitiline tähendus. Tagore oli esimene india ja õigupoolest esimene aasia autor, kes pälvis Nobeli kirjanduspreemia, ja seda ajal, mil India jäi veel kauaks Briti impeeriumi kolooniaks. Preemia polnud seega mitte ainult kirjanduslik saavutus, vaid ka poliitiline võit. (Kujutlegem näiteks, mida tähendanuks meile see, kui Jaan Kross pälvinuks nõukogude ajal Nobeli kirjanduspreemia.)
Tagore eestindused
Eesti lugejani jõudis Rabindranath Tagore…
-
Tõlkeraamatu tagakaanel kinnitatakse, et neid leiab Prantsusmaa koolilugemikes. Neid sobiks küllap võtta meiegi koolide lugemisvara hulka, pelgamata, et Lullaby ja Danieli vastumeelsus kooli suhtes halba eeskuju levitaks. Kõik kolm tõlgitud juttu lõpevad rahumeelselt-lepitavalt: selgub, et isegi Lullaby range matemaatikaõpetaja Filippi, kes oma valemitega tüdrukus iseäranis trotsi tekitas, armastab salamisi merd, Lullaby pöördub kooli ja koju tagasi. Niisamuti pöördub pärast mäel uitamist kodutallu tagasi Jon. Danieli saatuse…
-
Esmalt üllatab sellise raamatu valik eesti keelde tõlkimiseks. Viimane Shakespeare’i puudutav mahukam teos eesti keeles ilmus 1972. aastal ning oli vene keelest tõlgitud A. Aniksti „Shakespeare” (originaal ilmus 1964. a Moskvas). Seniajani ei ole eesti keeles ilmunud korralikke akadeemilisi käsitlusi, kus oleks arvesse võetud viimase aja uurimistulemusi. Samuti pole eesti keeles võimalik lugeda ülevaatlikke käsitlusi n-ö autorsuse debati kohta. (Vastavate käsitluste puudumise tõttu olgu siinkohal selgituseks…
-
Leena Krohni romaanid põhinevad sageli lühikestel iseseisvatel peatükkidel, mis on seotud omaette musikaalseks ja kaleidoskoopiliseks tervikuks. Nagu näiteks „Donna Quijote” (WSOY, 1983), mida võib lugeda nii romaanina kui lühinovellide koguna. Nii-öelda paladeks lõikamise tehnikat kasutab ta tihtipeale just seetõttu, et tema enda sõnul on tema meelest igav kirjutada rasket ja pikka proosat. Krohni huvi putukate elu vastu avaneb tema läbimurderomaaniks peetavas romaanis „Tainaron” (WSOY, 1985; e.…
-
Tema aadliks arvamine ei ole niisiis pugemine ega põlastus, ehkki me kultuurilisse alateadvusse on juurdunud ka või just sellised suhtumised aadlisse. See on ühe hoiaku tuvastamine; see hoiak on omane pärisperemehele, kes tajub end oma valdustest (väepaikadest) pagendatuna, kuid kes ei unusta oma õigust neile paikadele. Ta laseb otsustel teisiti sündida, kuid/sest ta teab, kuidas asjad tegelikult on, kuidas mõeldud kujunema. Runneliga läbisaamiseks tuleb talle selle…
