-
Mismoodi saadakse jutuvestjaks?
See on väga pikk jutt ja alustada tuleks kõikide esivanemate tänamisest, päikese ja kuu ja tähtede, puude ja taimede, kõikide lindude, loomade, kalade ja putukate tänulikust meenutamisest – aga teen seekord lühidalt. Olin üsna elav laps – tänapäeval nimetataks mind Lapseks Kes Esitab Väljakutseid ehk siis teisisõnu, tegin sageli pahandust. Indiaani kultuuris on aga kindel reegel: last ei keelata ega käsita, temaga ei…
-
Kuidas on säärast salakunsti ja sisemist mootorit võimalik inimestele näidata?
See on salakunst mitmes mõttes. Näiteks muinasjutukool ise on senini väga kenasti hakkama saanud ilma valjuhäälse tähelepanuta. Oma tasasel moel liigub jutt mõnusatest jutuõhtutestkontsertidest, raamatutest või inimestest suust kõrva, kõrvast suhu ja nii ikka edasi. Kultuuripealinna jutuvestmissarjaga seoses räägitakse sel aastal lugude vestmisest rohkem kui kunagi varem. Lugude sisemist mootorit aitavad kuuldavaks teha professionaalsed jutuvestjad mitme maa…
-
Kui palju lugusid ühe jutuvestja pagasis on ja kust need sinna on saanud?
Minul on 34 lugu, need katavad peaaegu kõik inimlikud olukorrad ja neile toetub kogu maailma kirjandus. Kuuldavasti olla Shakespeare’il siiski lugusid olnud 37. Mõtlen juba pikka aega põnevusega, millised küll võiksid olla need kolm lugu, mida ma veel ei ole avastanud. Kõik tema näidendid põhinevad ju kroonikatel – või pigem nende ümberjutustustel. Lapsena…
-
Loodan, et peatselt ilmub samalt luuletajalt – ja mitte kelleltki teiselt – ka „Tüdrukute aabits”. Illustratsioone võib teha Nemvalts, aga pigem pöörduksin Kirke Kangro poole, kellega Contra on varem üllitanud „Tähekaardid” (Hotger, 2002). Neid on meil ka kaks pakki! Läks meelest. Mõlemale tütrele oma. Ka Aino Perviku „Tirilinna lugude” (Tammerraamat, 2009-2010) sarja peaks soetama topelteksemplaridena. Ja mida rohkem auväärt kolleeg neid kirjutada jõuab, seda parem. Pervik…
-
On olnud neid, keda „Kalevipoja” küllalt staatilisena püsinud tõsine-paatoslik tõlgendus ei ole rahuldanud. Sestap on eepos andnud alust arvukateks paroodiateks: oma versiooni on esitanud Enn Vetemaa, Mati Unt, Kerttu Rakke, Andres Ehin, Andrus Kivirähk, Contra, Kivisildnik, Toomas Liiv.
Nii eesti eeposeloome kui „Kalevipoja” üle naljaheitmise traditsioon on pikk ja uuel väljaastujal tuleb selle pärandiga tahes-tahtmata arvestada. Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” problemaatilisus algab teose määratlemisest. Kas tegemist on…
-
Seda fragmentaarsust saab tegelikult sõnudes või sõnades kaotada, luues oma luuletusi ja lugusid loob tegelikult iga luuletaja ka väärtuste süsteemi, mille järgi inimesed varem või hiljem käituma hakkavad või kui mitte just käituma, sis pisutki lähenema ümbritsevale reaalsusele. Ühesõnaga fragmentaarsus kaob, kui ümbritsevat veel kord ise sõnastada, sis leiab loogika, mis juhib nii loojat kui ka loodu vastuvõtjat. Vähemasti minus tekkis kummaline – ahaa – selline…
-
2.
Nagu juba raamatu pealkirigi ütleb, liiguvad Céline’igi kangelased pimeduse südames, öös. Kuid see pole laskumine ega karje sügavusest, vaid liikumine maapinnal, raevukas komberdamine, taustaks häälekas hingeldamine, karje avarusest. Pimedus inimeses on siin midagi nõnda igiomast, et öö ei kangastu sugugi ainult/eelkõige pelutavana, vaid samas/ pigem varjavana, omamoodi paljulubavana. Öö ookeanisuurusel mädasool on omad võikad aroomid, öö pimedus on kihiline, varjundirikas: „Minu korteris oli külm ja vaikne…
-
Tollal hoidsin alati käepärast Umberto Eco raamatu „Tõlkekogemusi”, mis juhatas mulle teed asja iseeneses juurde, mis peab tema sõnade kohaselt sähvatama välja ükskõik millisest keelest, millesse ka ei tõlgitaks. Pole kellelegi saladus, et eesti ja vene keelel pole suurt midagi ühist. Peamine raskus pole isegi mitte õige sõna leidmine (eesti-vene sõnaraamatud on piisavalt mahukad ja kvaliteetsed), vaid tegelast vallanud mõtte ja tunde tabamine. Ristikivi esmapilgul lihtne…
-
Keel on Kruusa käes suurepärane tööriist ja vahend, aga vähemalt sama oluliseks kui keelt võib pidada mängulisust, mis sellega kaasneb – tundub, et luuletaja isegi ei tea alati, kuhu ta välja võib jõuda. Nii võib Kalju Kruusa luuletuses olla sümbioosis gaasikamber, lastelaul ja Hasso Krulli luuletus „Modern discourse”: „OH OLEKSID INIME SED ÜKSTEISE SUHTES INIMLIKUD / võiks või vabrikusse tööle minna // isegi sunnitöölaagris ja /…
-
Runnel on mees, kes öelnud ainuliselt välja, mida asjadest mõtleb, olgu kuulaja kes tahes ja aeg mis tahes. Kunagi pole ta ühiskirjadele alla kirjutanud, sest miks peaks ta oma selgesõnalisuse lahustama kokkulepete vahtu. Põhiseaduse tegijana pidi ta ka teistega arvestama, aga see polnud tavaline kiri, vaid Eesti Vabariigi põhiseadus.
Seda kõike silmas pidades on juba tema luuleraamatu pealkiri „Ütles mu naine” üllatav. Miks pidanuks ta oma naise…
