Tõsi, see, et kriitikaarutelu ja Eeva Pargi proosast ajendatud artikkel kõrvuti sattusid, andis materjalile teatavat sädet. Võlgneme selle eest tänu kirjandustoimetaja heale tööle. Ka eelmises Sirbis arutelu jätkavat Berk Vaherit paistis see kooslus inspireerivat. Paraku jätkus kaasaelamist üürikeseks. Ühe mu artikli kontekstist välja kistud tsitaadi najal – milles on juttu tänapäeva kirjanduse mõnest iseloomulikult joonest –, teeb Berk Vaher järelduse, et tema sealt küll eesti kirjandust ära…
Rahvakirjaniku (pigem küll rahva kirjaniku, ehkki keelereeglid nõuavad siin kokkukirjutamist) tegi Andrus Kivirähast aastasadade vahetusel ilmunud romaan „Rehepapp”. Selle nimitegelase käitumise pinnalt tuletatud termin „rehepaplus” on väiklase elulaadi sümbolina kindlalt süüvinud meie argikeelde. Mõneti ülekohtuseltki, sest rahvajuttudest teada rehepapi „prototüüp” oli märksa sümpaatsem tegelane. Kuna aga Kiviräha rehepapp tegutses-toimetas just novembrikuus, võikski novembri üks paralleelnimesid olla rehepapikuu.
Kiviräha järgmine romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007) on tänaseks…
Ja see omakorda on juba üks vastus Jan Kausi esimesele küsimusele „Millised on praeguste kirjanduskriitikute võimalused ja kohustused ilukirjanduse tutvustamisel ja mõtestamisel?”. Mitmed eelmisel reedel sõna võtnutest täheldasid arvustuste lühenemist ja taandumist kaubanduslikuks tutvustuseks, meediakuvandite võimenduseks; aga kuis saanuks see sündida ilma kriitikute endi järeleandlikkuseta? Veel enam, kaasaaitamiseta?
1990ndate lõpul ja 2000ndate alguses, mil see muutus ilmsemalt maad võttis, oli kiirreageerimine ju väärtus omaette, see paistis „klikimeedia” ajastul…
JOHANNA ROSS:
1. Kriitikud võiksid olla kõvema sõnaga, kui nad seda praegu on. Pilti muidugi kallutab see, et kui otsida mõne raamatu kohta Google’ist teavet – ja kust siis veel? –, tulevad samadel demokraatlikel alustel välja niihästi tõsised arvustused, ajalehtede ja kirjastuste promonupud kui ka blogijate pahatihti eksalteeritud karjatused. Seda võib ju tahtmise korral pidada kriitika võimaluste ahenemiseks, hääle sumbumiseks. Just sellepärast peaksidki kutselised kriitikud oma…
Mõne aasta eest pakkus kirjandusloolane Toomas Haug välja veel müütilise Troojamäe, kus Kreutzwald ja ta semud olevat poisikestena Trooja sõda mänginud ning täismeestena sõlminud Viru vande, tõotades anda eesti rahvale vaimuvalgust. Ehk andsidki. Loodetavasti mitte tulevaimu möllavat valgust, mis Trooja linna ammuaega igaveseks ajaloo hämusse paiskas. Metsik salamander on ohjeldamatu ega talu narrimist.
Sestap keelitabki luuletaja Traat kiirgavat tuld rüütama ja tulevaimu austama. „Leegi huvid on ulatuslikud”,…
Nende tundeväljendused võivad südamesse minna, irriteerida või kedagi vihale ajada, kuid külmaks nad lugejat ei jäta. Juba sellegi pärast saab nende luuletamise miinimumprogrammi täidetuks lugeda.
Eksinud Tallinna
Üheks ühenduslüliks on mõlema luulemina väikelinna identiteet ja väljaspoolne pilk Tallinnale. Tauli kogus on pealinna lokaliseeritud luuletusi, registreerimas mitmesuguseid negatiivseid aistinguid ja mõtteid. Võrdlused ulatuvad kergest irooniast („puberteedina mässav linn”) tõsise ärrituseni luuletuses „tallinna trance”: „sest täna sorry kaikille tõesti…
Armastaja tajumuses ei eksisteerigi midagi muud peale armastatu ja tema armastamise: „. . . . kui ma / puudutan tule kõrval / märkamatut tuhka / või palgi kortsus keha, / kannab kõik mind sinuni, / nagu oleks kõik olemasolev, / lõhnad, valgus, metallid, / rida väikesi paate, purjetamas / sinu saarte poole, mis mind ootavad” (lk 85). Seesugune tajumus on tõene nii sellal, kui Neruda pealkirjastab oma luuletuse „Armastuseks”,…
Mulle tundub, et kuulud nende autorite hulka, kelle kohta saab öelda: practice what you preach. Su proosakogu „Kolm yksiklast” pealkiri on väga otseselt kooskõlas raamatu sisuga: siin on kolm lugu kolmest inimesest, kes heitsid oma ümbrusele ilusat valgust, kuid kelle valgus…
Olen mesilasega paaris
ürdiaias tööl
sina otsid
ja mina otsin
ja igaüks
otsib oma
Nurgelistest peediseemnetest
Pablo F1
on sirgunud
punased sangarid
vankumatutes rivides
saateks vaablase bass
Olen kleepunud
päeva nätske
ihu külge
tuian ja pinisen
nagu kärblane
liimilindil
Nööril pestud särk
väänata ei jaksanud
päev ja pesu väänaks
justkui mind
särk kuivab niigi
nagu nõiavärk
Paljas põngerjas
baldahhiini all
mu nukkuv röövik
ja kirju päevakoer
higipärlid laubal
moosivahuvuntsid ees
Ärgates imestad et
sõstrad on suuremad
nagu sa isegi
sa usud suve
ega tea veel et
ainult talv on päris
Laps järgneb miraažile
ei taju talve
suve selja taga
näeb maasikaid
mitte moosipurke
keldri igihallis jahedas
Õpetan lapsele…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
