-
Kohe raamatu alguses, veel enne, kui Doktor Schwarz oma lugu jutustama hakkab, pöördub ta lugeja poole provotseeriva küsimusega: „Aga kes olete Teie, Lugupeetav? Kus Teie õppisite lugema? Milleks, lubage küsida?” (lk 10). Sarnaste, naeruväärses ärkamiseaegses rahvavalgustuslikus kõneviisis pöördumiste osaks saavad Lugupeetavad ka edasiste sündmuste arengu käigus korduvalt. Enamasti kõnetab Schwarz lugejat selleks, et talle, aga ka iseendale ja tegelastele kirjandusliku olukorra halenaljakat tehislikkust ja manipuleeritust meelde…
-
Aga veel on mu ees „Täheaeg 9”. Samuti kogumik, sisaldab „Prima vista” raames toimunud ulmejutuvõistluse parimaid töid. Selgub, et meil on täiesti tundmatuid inimesi, kes kirjutavad täiesti mõnuga loetavaid lugusid. (Ja otse loomulikult on meil ka Maniakkide Tänav oma tuntud headuses.) Õiglus ja kohustus, koduste vahenditega kurja välja ajavad külamutid, superagentidest munavargad, vampiiriuurijad ja surnud nõidade pärandus – midagi igale maitsele. Novellidena, ilma sildita „ulme”, oleksid…
-
Sest ka „Vabaduse kõrgeimas määras” moodustub asukohtade muster (olulisim on kolmnurk Pärnaorg-Cartna-Handrid), milles tegelased pidevalt liiguvad. „Baiita needusega” võrreldes on see märksa kirjum, aga imiteerib ka rohkem pärismaailma. Nõnda on külanimed üldiselt eestipärased, kõrgemal tasandil aga kas fantaasiapärased või siis analoogia põhjal modelleeritud (Cartna jõukate linnakodanike hulgas on levinud nii saksapärane der Binkel kui hollandipärane van Impe, Pärnaoru valitsev aadlipere on aga romaanipärane de Fostayn, relvameister…
-
Ja kõige selle, asise ja päris olemise juures, näib ta üdini uskuvat kirjandusse, kui vahel ka kõhkleb. See peni teeb oma rajad pikkade kaartega, põikab jumalate ja inimeste hoovidesse, oi, ta tunneb palju poolakaid, tunneb ka suure ilma raske sammuga tegijaid. Mõistab nii jumala kui Darwini kohalolu, kusjuures arvata on, et mõlemad taga hästi läbi saavad, et mõlemad oma söögilaualt talle häid-paremaid konte järada jätavad.
Seepärast pole…
-
Aga mis teeb Szymborska luule nii eriliseks? Eks see isikupära, millega ta toob inimelu fragmendid iroonia ja mõru muige kaudu globaalsele ja ajaloolisele taustale: justkui kirjutaks argistest asjadest (tihti humoristlikultki), aga puudutab seeläbi ikka eksistentsiaalseid küsimusi. Talle pole Poolas isegi epigoone tekkinud, keegi pole suutnud tema luulelaadi mõjuvalt jäljendada.
Nobeli preemia määramine Wisława Szymborskale 1996. aastal tuli paljudele kirjandusinimestelegi üllatusena. Ent selleks ajaks oli ilmunud juba tema…
-
Lahutus
Laste jaoks nende elu esimene maailmalõpp.
Kassi jaoks uus isand.
Koera jaoks uus emand.
Mööbli jaoks trepid ja transport, kolksimine ja tassimine.
Seinte jaoks mahavõetud piltide heledad ruudud.
Naabritele jututeema, vaheldus vaikellu.
Autole parem, kui teda oleks kaks.
Romaanide, luuleraamatute jaoks – nõus, võta, mida tahad.
Keerukam on lugu entsüklopeedia ja videomakiga,
no ja õigekeelsuse sõnaraamatuga,
kus arvatavasti on juhiseid kahe nime kirjutamise kohta –
kas ühendada need sõnaga „ja”
või eraldada juba punktiga.
Identifitseerimine
Ta ütles – küll on…
-
Selles ei ole iseenesest midagi üllatavat, et üha hoogsamalt on hakatud kirjutama isiklikke päevikromaane: omaeluloolisusest, dokumentaalsusest, iseenda elust rääkimisest sai ilukirjanduse osa vähemalt dekaad tagasi, kui proosas kerkisid üha olulisemaks mälestuslikud teosed, esseistlikkus, vanade arvete klaarimine kirjanduse kaudu.2 Ja „viimastel aastatel on autobiograafiliste elementidega rikastatud või isegi küllastatud tekstid [—] ülekaalu saavutanud”, nagu on osutanud Cornelius Hasselblatt 2010. aasta detsembris nullindate konverentsil, nimetades sellise nüüdisaegse kirjanduse…
-
Sisuliselt poolelt oli märgata kerget muutust teemades, minevikumälestusi (à la Siberisse küüditatute mälestused) on jäänud vähemaks, pisut vähem oli seekord ka ulmet ning tegevuspaigana on jõutud maalt linna ning välismaale.”
Lisaks kolmele auhinnale märgiti ära veel kuus tööd; kõik üheksa peaksid Tänapäeva kirjastusel lähitulevikus ilmuma, mitte küll auhindade järjekorras, vaid vastavalt toimetamise tsüklile.
Veel märkis Tauno Vahter, et kui romaanivõistluse algusaastatel koosnes autorkond peaasjalikult meestest – võitjate seas…
-
Andrei Ivanovil on muidugi teised auhinnad (ja neid on) ning sotsrealismi asendab ta teostes kirjastajate soositud post-postmodernistlik eurorealism, millele antud juhul maksab lõivu vene pärisnimede muutmatu kirjapilt Ilona Martsoni muidu heas eestinduses. Kui perekonnanimedes (Perepelkin pro Perepjolkin) oleme me inglise keele mõjul sellega juba harjunud, siis nimekuju Lena siiamaani eesti keeles tarvitatud Leena asemel tekitab küll kummastust. Mul jääb üle ainult loota, et keelt „euronõuetele vastavaks”…
-
2.
Selline kirjeldus loob plahvatusliku ruumi, kus motiivid, elemendid ja võimalused aegluubis laiali paiskuvad, läbi aja vajuvad, rajades tõlgendamiseks terve tänavavõrgustiku.
Pamuk kirjeldab, mis juhtub tema İstanbulis üksindusega. Seegi võib kasvada ja kasvada. Raamatu süžee on üles ehitatud linnaüksinduse läbitundmisele. Peategelane advokaat Galip otsib oma kadumaläinud naist Rüyat ja tolle venda, tuntud kolumnisti Celâli. Seeläbi möödub kogu „Must raamat” üksinduses: üksik Galip eksleb vohavas, kihisevas, luid ja laekaid…
