Neid raamatuid on kriitikud algusest peale nimetanud müütilisteks. Tõepoolest, ühest küljest kubisevad need tekstid mütoloogilistest motiividest ja süžeelõikudest, teiselt poolt loob Pervik siin ise müüti, teeb peategelastest mütoloogilised kangelased, kelle kohuseks on mäletada asju, mille kõik teised on ammu unustanud. Puhuja: „Me pole mingid alaealised! Me oleme vägagi pikaealised. Meie mälestused ulatuvad muuseas märksa kaugemale kui teil kõigil kokku!” (Pervik 2008, lk 55). Või nagu nendib Karvane: „Laulusõnad võivad sulle terveks eluks juhatusi jagada. Peab ainult hoolega vaatama, et oleks õige laul.” (Pervik 2000, lk 310).
Esmapilgul tundub veider, et sellised tegelased võiksid olla müüdikangelaste rollis. Autor kujutab neid oma kiiksude ja kapriisidega, nad meenutavad kohati lapsi oma tujudega. Ometi on nad müüdikangelase staatusse tõstetud. Inimeste ja inimühiskonna suhtes toimivad nad kultuurikangelastena, hoolimata oma veidrustest.
Esiteks pärinevad nad lauludest. Ja Pervik on neist üldtuntud lastelauludest teinud müüdid, s.t teatavad pühad/normatiivsed suunised, kuidas käituda ja mida teha. Need lihtsad laulud saavad siin pühadeks tekstideks minevikust, mis ühendavad kõiki nende lauludega üles kasvanud põlvkondi. Lihtsad lastelaulud, mida on teatud ja lauldud põlvest põlve, tekitavad ühtsustunnet rohkemgi kui isamaatundele rõhuvad viisid.
Paraku ilmneb neist raamatutest, et inimesed ja inimlik maailm võivad olla üsna abitud, ning just selleks ongi vaja lauluolendeid. Peategelaste ülesandeks on mäletada ja edasi kanda tarkusi, mis inimesed on juba unustanud. Seda on lihtne teha, kuna nemad on elanud sama kaua kui laulud, kust nad pärit (viisu, põie ja õlekõrre lugu Ado Grenzsteini sõnadele aastast 1888; Mutionu pidu esimese vabariigi ajast).
Nagu müüdikangelastele kohane, järgivad need veidrad tegelased müüdimaailma loogikat, täidavad kindlaid rituaale, juhinduvad lauludes sisalduvatest õpetussõnadest. Siin saab tegelikult ring täis: laulud, kust nad pärinevad (aga ka teised laulud), on loodud eestlaste endi poolt, seega on ka lauluolendid ise eesti rahva loodu, looming. Nüüd on lihtsalt nende kord need unustatud esivanemate tarkused inimesteni tagasi tuua. Ja kuna inimesed on kaotanud usu üleloomulikesse jõududesse, saavadki neid ses osas aidata üksnes kujutluslikud olendid. Samas on kõiki peategelasi ähvardanud oht saada inimestest unustatud: kõik nad satuvad prügimäele, kes pikemaks, kes lühemaks ajaks. Prügimägi on unustusega seotud kujund, võimendatud seal vedelevate katkiste muusikainstrumentide kaudu – mis jällegi seostub laulu, muusika väega. Prügimäe põliselanikud on roisurahvas, bakterid ja pisikud. „Nad teevad nii, et sind enam maamuna peal ei ole. Sinust jääb paljas löga järele, ja kui löga ära kuivab, siis sa oledki kadunud” (Pervik 2000, lk 168). Pahad tahavad unustada, heade kohus on mäletada.
Mälestuste moonutamise, võltsimise ja ümbertegemise puhul võib leida paralleele meie lähiajaloost. Ja positiivsed kangelased, lauluolendid, ulatuvad üle XX sajandi rahvuslike traumade ja katkestuste ning pärinevad otsejoones müütilisest kuldajast, s.t rahvusliku diskursuse kehtestamise perioodist.
Keskne Kurjuse esindaja on Must Munk, kummitus, kes kannab kaenlas oma maharaiutud pead ja kellel tegelikult füüsiline keha puudub. Ta on ainult viirastus.
Musta Munga loo aluseks on tuntud legend Hamelni rotipüüdjast, noorest pillimehest, kellele pillimäng on andnud võimu kõikide elusolendite üle. See pillimees on õppinud tundma nii laulu head kui kurja väge. Õnnetul kombel otsustab ta oma võimu kättemaksuks kuritarvitada – meelitab kõik Hamelni lapsed kuristikku. Süümepiinad ja kahetsus aga ei aita. Pillimehest saab munk, ta rändab võõrsile, s.t Eestimaale, saab kõrtsikakluses surma. Ent surm ei too leevendust ega unustust. „Sestpeale olen sadu ja sadu aastaid rahutult ringi viirastanud. Vahepeal on mu kodu maa pealt kadunud. See aeg ja need inimesed, kelle keskelt ma olen tulnud, on igaveseks läinud, ja ei ole enam olemas kohta, kuhu ma tagasi omade hulka võiksin minna. Mul pole ka keha, mille saaksin ära hävitada, et lõpuks rahusse jõuda. Mu ainus lootus ja igatsus on maailmalõpp. Nüüd ei ole see enam kaugel, ja ma tahan südamest aidata kaasa maailmalõpu tulekule” (Pervik 2000, lk 88).
Musta Munga kurjusega saavadki võidelda üksnes mütoloogilised laulukangelased. Lõpuks kukub munk hoopis ise sellesse musta auku, kuhu on kavatsenud lapsed meelitada. Keskaegses kaevus avaneb maelströmina müütiline vee- ja tormikeeris.
Uskumise teema avaldub ka kurjade jõududega toimetulekul. Neis raamatutes kohtab igasuguseid nähtusi ja olendeid (libahundid, näkid, kummitused), keda tänapäeva inimene ei tunnista. Vanaonul on hea libahundiks käia, kuna keegi enam selliseid asju ei usu. Sama lugu on ka nõidusega: „Koolis oli räägitud, et nõidust päriselt olemas ei ole. Siis polnud ka vaja õpetada, millega nõidusele vastu saaks astuda” (Pervik 2008, lk 205). Kuna inimesed midagi üleloomulikku enam ei usu, on nad ka kurjade jõudude vastu kaitsetud. Musta Munga puhul ongi konkreetne probleem, kuidas võidelda kurjusega, keda füüsiliselt olemas ei ole.
Laul kui keskne sümbol on iseenesest ambivalentne, näitab Pervik. Erinevalt paljudest teistest fantaasiakirjanduse teostest ei kujuta võitlus kurjaga siin endast füüsilist võitlust, vaid see käibki laulu tasandil.
*12. aprillil algupärase lastekirjanduse päeval Oskar Lutsu raamatukogus peetud ettekande alusel.
