-
Ajapikku on kirjutavad kolleegid püüdnud Juku-Kalle Raidi olemust mitmeti määratleda: adrenaliininarkar (Valner Valme), andekas tõbras (Fagira D. Morti), edukas autsaider (Krister Kivi). Nüüdseks on skandalistimainega autsaiderist ammu insaider saanud. Ka luules. Selle raamatu kaanel ja tiitellehel aga annab Juku-Kalle Raid üheselt mõista, et tegelikult on ta hoopis tervenisti üks luuletus. Kogu kokku seades jagas Postimehe erksavaimuline keeletoimetaja Maris Jõks raidluuletuse 55 autoriomase teksti peale laiali. Kas…
-
Alates esimest loost („Oleme muutunud paikseks”), kus noor klaverimängijast või klimberdajast naine kirjeldab, mida peab tegema, kuidas peab elama, kellele peab helistama, kui veetorud kinni külmuvad näiteks. See lakkamatu lihtsate lausetega mõtlemine nõrgub lugeja teadvusse kui märge inimese tühjusest ja rumalusest. Kõige huvitavam on Viidingu viis positsioneerida loo peategelased nonde endi mõtetesse, seada fookusesse rikka naise (klaveriklimberdaja) ja asotsiaali mõtted. Tuua nad teineteisega kokku ja just…
-
Ma räägin esindamisest, sest tegemist on ilusa, kompaktse, Lilli-Krõõt Repnau stiilselt toimetatud ja, mis põhiline, peaaegu poolenisti ingliskeelse raamatuga. Ilmselt on see just Kaldmaa väga paljus Eestist väljapoole suunatud karjäär, mis aitas „Armastuse tähestiku” muuta rahvusvaheliseks teoseks, mille 43st luuletusest neli on paralleelselt eesti ja inglise keeles ning veel üheksa ainult inglise keeles. Samal ajal ei ole tõlgete ja otse inglise keelde kirjutatu valik üldse juhuslik,…
-
Ah, mis ma ikka keerutan ja ennast huvitavaks teen, ütlen parem halastamatu otsekohesusega välja, et küll ma nautisin seda „Dantelikku auku”, (enese)iroonilist segu huumorist, satiirist, sarkasmist, võrdluste rabavast leidlikkusest, mis haarab nii, et mis siis, kui jutt – traditsioonilise lõpu ootuses mõnikord poolikuks jääb nagu „Giulio ja Leedu küsimus”. Või tegelikult, kui käid öösel välgu valgusel ujumas ja naased tühjale rannale ning oma auto juurde, mille…
-
Nii viib kogu uus novell „Klaasnuudlid” lugeja kirjanike loomemajja, kus toimub ühine õhtusöök. Jutustajal õnnestub valmis saada ülekalakastmestatud klaasnuudlid krevettide ja kanaga, nõnda et intriig keerleb põhiliselt tema enda mõtetes ümber selle, kas ja kui palju keegi neid sööb. Vahele mõned mõtted loomemaja ja seksuaalelu ühendamisest ning pahaaimamatut kirjanikku tabab kalakastme ja küüslauguhaisu rünnak, mille vastu võiks ehk aidata tavaline sidrun. Klaasnuudlid omandavad aga kättemaksuks vampiirlikud…
-
Erandeid siiski on ja Tartu kodanlaseperes 1919. aastal sündinud Erik Gunnar Verg (algselt Werg) on üks neist. Temagi kõhkleb, kui oma 1995. aastal kirjapandut sisse juhatab nendinguga: „Kes küll tahaks, et teda tembeldataks vanaks parandamatuks natsiks või, mis näib mulle veelgi hullem, kasvõi ainult paigutatakski tänapäevase neonatsliku inimrämpsu lähedale” (lk 12).
Vergi mälestused lõpevad põhiosas (hüppeid hilisematesse aastatesse tuleb tekstis ette) just koos natsismi lõpuga Euroopas aastal…
-
Andersi kujunemisaastad langesid ajajärku, mil Balti provintside ühiskondlikus mõttes tõrjus pietism välja ratsionalismi, valgustusliku kosmopolitismi asemele astusid aga romantilised rahvustunded. See üleminek on hästi jälgitav ka Emil Andersi mälestustes. Tema vanemate maailmavaade oli tugevasti mõjutatud valgustusest. Nimigi pandi pojale XVIII sajandi mõjukaima pedagoogilise teose, Rousseau’ looduslähedust ja loomulikkust soovitava „Emile’i” järgi. Ema, vaese muusikaõpetaja tütar, kelle haridusest Anders ei räägi, oli uhke, et oli kõiki oma…
-
Kirjanik
Rohkem kui teadlane, tahtis Leopold von Schroeder olla luuletaja, kirjanik: „. . . . elasin juba poisikesena, varase lapseea päevist peale, kirjanikuelu, mis tegi mind seesmiselt õnnelikuks ja rikkaks” (lk 45).
Alustanud õnnesoovisalmidega perekondlikeks tähtpäevadeks, pidas autor vajalikuks oma kümnendal eluaastal koostada teiste kirjanike eeskujul oma „Kogutud teoste” väljaande. Samal aastal sündis ka esimene näidend, tragöödia „Krahv Waltheri moondumine”. Elu sundis autorit siiski valima teadlasetee, kuid ka tunnustus kirjanikuna ei…
-
Pierre Magnan ja tema loodud kangelane, mõistatuslik Seraphin Monge, meenusid mulle Pascal Mercier’ (1944) romaani „Öine rong Lissaboni” („Nachtzug nach Lissabon”, 2004) lugedes, kuna sellegi teose sündmuste käivitajaks on inimene, keda enam ei ole. Või nagu ütleb hispaania kirjanik Adelaida García Morales: „Puuduv või nähtamatu on alati rohkem olemas kui nähtav”.
Enamiku inimeste elu kulgeb mööda traditsioonilist rada kodu, perekonna ja töö vahel, päevast päeva kordub üks…
-
+
kelles on veidigi Jumalat ütleb
öeldamatud sõnad ja neis
sünnib elu otsekui
vari valguses
ikka libisemas peegeldusest
Mae Mets
KALADE PALVE
Veel viibi, vinav veteväli sinav,
peal udupleed!
Suur sammas sammub, arutumalt ammub
härg tulles teed.
Pea tollel trombil lohv on meie lombil
ja janu suur.
Kuis muuta kurssi, et ei viiks ressurssi
meilt protseduur.
On vaja reeglit kaitsmaks vetepeeglit,
siis säiliks baas,
mis jätku jagaks, kestlikkuse tagaks,
ei kaoks oaas.
On vaja kära, et ei lendaks ära
me kodu märg.
Seis, tumesinav tromb, seis, kurjalt inav
ning…
