-
Raamat ja näitus seostuvad mu tajus tihedalt, ju suuresti sellepärast, et kummagi puhul ei saa(dud) kujunduses mööda Silueti moejoonistest. Mida need meile siis nõukogude moe kohta ütlevad? Näitus oma visuaalse rõhuga tõi esile ennekõike lääne ja ida moesuundade paralleelsuse, raamatus kirjeldatakse lähemalt, kui raske oli siinpool seda paralleeli saavutada, niihästi ideoloogiliste nõudmiste (Moskva kolleegium!) kui ka praktiliste raskuste tõttu (viletsad kangad, halvasti varustatud kaubandusvõrk, kehv fototehnika).…
-
Kirjastuse Tänapäev 2012. aasta romaanivõistlusel ära märgitud Elo-Maria Rootsi esikromaan „Vaimude jaam” on lugu Eesti presidendi tütrest, kes otsustab minna valenime all maakooli, et end tavalise tüdrukuna proovile panna. Rahumeelne edukas eliitkooli neiu hakkab kooli ja kogu ühiskonda hoopis teise pilguga vaatama ning temast kujuneb uute sõprade toel jõuline vabadusvõitleja.
Murrangulisi muutusi ei tule naljalt inimestelt, kes on oma keskkonda kivinenud: kas siis uskuma pandud, et niimoodi…
-
Indrek Lõbusa „Kirjad Hebronist” debüütkogus tõuseb esile piibellik ja jutlustav stiil: kogus leidub pühakirja parafraseerivaid värsiridu („ja nad heidavad liisku / tema riietele”, lk 7) ning märksõnu nagu „altari ehitamine”, „ohvriand”, „käsulauad”. Lõbusa luulemina ihkab üksindust, ta on valinud pagenduse ja tõrjutuse. „Kirjades Hebronist” on huvitutud inimestest kui uurimisobjektist ja saadud inspiratsiooni joodiku dialoogist müüjaga ning inimestest, kes ostavad kauplusest peekonikrõpse ja õlut. Aga ümbritsev inimmass…
-
See oli luuletaja osalusmaks, kaasasõitvad isikud oleksid pidanud kuue hotelliöö eest maksma 485 eurot. Lisaks pakkusid kutsujad võimaluse anda rumeenia keeles välja oma raamat: A5-formaadis, 830 euro eest. Kiri kutsega oli saadetud mainitud rahvusvahelise „ida-lääne akadeemia” meiliaadressilt, domeeniga yahoo.com. Too yahoo-aadress oli ka ainus kontakti- ja infovõimalus, festivalil oma kodulehte pole. Mõtlesin algul hädiselt lõhnava ürituse sinnapaika jätta, ent kui Mihkel Kaevats rääkis, et tema kavatseb…
-
Kongressi avakõne pidas Wiesław Myśliwski, Poola kirjanduse grand old man, kes on kahel korral pälvinud Poola prestiižikaima kirjanduspreemia Nike (1997 ja 2007). Myśliwski esindab n-ö vana head realistlikku kirjandust, eesti keeles on ilmunud tema talupojaromaan „Kivi peal on kivi” (Eesti Raamat, 1988). Myśliwski kõneleski talupojakultuuri tähtsusest, ka sellest, et Poolas on suhtumine talupojakultuuri veidi põlglik: talupojad olid XIX sajandil suures osas kirjaoskamatud (pigem nähakse esivanemaid ikka…
-
Kahepäevase konverentsi juhatas sisse üks peaesinejatest, saksa jurist ning Max Plancki Võrdleva Avaliku ja Rahvusvahelise Õiguse Instituudi raamatukogu direktor Harald Müller. Haaravas ettekandes tõi ta välja Euroopa Liidu autoriõiguste nõrkused. Igas liikmesriigis kehtivad omad autoriõigused ja puudub üle-euroopaline ühtlus. Internet on piirideülene, kuid liikmesriikide autoriõiguse seadustes see ei kajastu. Euroopa Liidu kesksed regulatsioonid on pigem soovituslikud kui imperatiivsed.
Raamatukogudest rääkides tõi Müller teise nõrkusena välja suure vastutuse…
-
Contra ülipikkadel jooksudistantsidel ja tema loomingul (ning rohkemgi ehk tujul) näen üpris selget seost. Mis on muidugi alati paljus individuaalne. Ise pean tunnistama, et mu enda jooksujärgses olekus, mida võiks kirjeldada empaatiatu ja loomjõhkra vitaalsusena, mil olen kirjutanud ka paljud arvustused, tunnen ma ära suure suguluse reformierakondliku üldmentaliteediga (kui palju on seal kestvussportlasi!).
Püüdlik seljakeeraja Ludwig Wittgenstein ei läinud vist piisavalt kaugele, öeldes, et „filosoofilised probleemid tekivad…
-
Kaks rolli
Ajakirjaniku amet pole tänapäeval eriti austusväärne, kuid toob leiva lauale. Kirjaniku kutse toob leiva lauale vähestele, kuid on sellevõrra väärikam. Mõni kirjanik on samaaegselt ajakirjanik, mõni ajakirjanik tahab saada kirjanikuks ja mõni üksik saabki.
Nii Kadastik kui Kivirähk on pigem suuremat kui väiksemat otsa pidi eesti ajakirjanduses ja nende mõju sellele võib juba praegu väga suureks hinnata, tulevate aastate jooksul see suureneb kindlasti veelgi. Kiviräha rollist…
-
Momentaanselt hakkas muusika valjemini mängima ja võitis kuulmismeele usalduse.
Ja samal ajal lõi katteriie tiivad laiali ja kukkus maapinnale – kuju ei jõudnud suud sulgeda ja kipshammastel vilksatas hetkega ära limpsatud ja alla neelatud veretilgake.
Siis astus sisse tüdruk ja istus diivanile. Oma sülle pani ta nuku istuma. Tüdruk vabandas ja väljus.
Ja ääreni külma piimaga täidetud naine tõmbas pudelikaelalt korgi ja piim valgus igaveseks katkisesse kannu.
Tüdruk kiskus nukul…
-
Tolle mahuka teose tegevustik haarab õige pika perioodi meie uuemast ajaloost: esimeste stseenide aegu kirjutatakse aastanumbriks 1978, lõpp jõuab aga välja kümme aastat hilisemasse aega, aastavahetusse 1987/1988. Viimasena nimetatud aastate peale mõeldes pole mingit kahtlust, miks teosel on säärane pealkiri: „Kaugel näen”. Usun, et paljudele tuletab see meelde Laikmaa portreemaali Kreutzwaldist „Kaugel näen kodu kasvamas”, kus puhkeva koidu esimesed kiired valgustavad Lauluisa nägu, mehe selja taha…
