Toeta

Kirjandus

  • Metsmildebergius
    Jüri Mildebergi illustratsioonidega raamatuid ei saa lugeda samamoodi nagu teisi. Pildid põhjustavad pikki pause, sest on vaja kõiki detaile uurida ning otsida salasõnumit nagu „Linnukese mure“ rullraamatu puhul (2017).
    Kaido Vainomaa

    Metsmildebergius

    Jüri Mildeberg esitab küsimusi loometöö kui sellise kohta. Kellel on sobiv teatud raamatuid lugeda? Miks liigitatakse kirjanikud laste- ja täiskasvanute kirjanikeks? Kas illustreerijal on täita ainult toetav taustaroll?

    Kaisa Maria Ling
    5 minutit

  • Veronika Kivisilla luuletused

    *
    Lebades jäägitult rannal
    iseenda pinnalaotusena
    peaaegu liivaks pihustunult
    sõrmed surutud Silurisse
    kannad kindlalt Kambriumi
    ei ole minagi muud
    kui üks brahhiopood
    avan ja sulgen ja avan taas
    oma karbipoolmeid
    hingan ja haaran
    ühe tõmbega kogu
    eksistentsi ja ühisosa
    lehvikukujulise kivistisega peopesal
    kellele sosistan:
    tere kallis kaim
    oled hästi säilinud
    hingede kriginal
    kangutab ta valla
    oma kivistunud lõuad
    ja äratundmine valgustab meid
    sest üks ja sama
    ja ainus arm
    on meid loonud ja vorminud
    lubanud olla ja anduda
    ja randuda sellesse randa
    *
    Sellisel päeval ei saa vist keegi
    ilmast lahkuda
    kui toomkiriku hommikuse kellamängu
    viimane…
    1 minut

  • Karlovast laia maailma

    Mart Kivastiku kogumikus „Armastuse vormid“ põimuvad viljakalt hetkeline ja igavikuline mõõde.

    „Armastuse vormid“ on koondkogu, mis sisaldab Tartu kirjaniku Mart Kivastiku 46 ajakirjanduses ilmunud esseed. 33 neist pärineb Postimehest. Vanim lugu ilmus 1998., uusimad 2017. aastal.
    Kõige väärtuslikumad tunduvad need, mis käsitlevad autori pikaajalisi kokkupuuteid Eesti, peamiselt Tartu kultuuriringkondadega. Eesti on väike ja Tartu lausa armetult väike. Seetõttu on raamatus palju tuttavat miljööd, persoone ja…
    Veiko Märka
    5 minutit
  • Helsinki Lit armastab välisautoreid
    Publik on Helsinki Liti kiiresti üles leidnud ja omaks võtnud.
    Saara Autere / Helsinki Lit

    Helsinki Lit armastab välisautoreid

    Soomlaste kirjandusfestival andis hea võimaluse tutvuda Põhjamaade tippkirjandusega, esile tõusis mitu keerulisi peresuheteid ja mitmekultuurilisust käsitlevat romaani.

    Heidi Iivari
    5 minutit

  • Elviira Mihhailova 2. IX 1943 – 23. V 2018

    Lahkunud on toimetaja, tõlkija ja kirjanduselu korraldaja Elviira Mihhailova (aastani 1969 Kravtšenko).
    Elviira Mihhailova sündis Venemaal Tambovis pedagoogi peres, tema ema oli eestlanna. Keskkooli lõpetamise järel tuli Mihhailova Eestisse, kus õppis Tartu ülikoolis Juri Lotmani kateedris vene filoloogiat (1961–1967).
    Pärast ülikooli töötas Mihhailova lühikest aega kooliõpetajana. Seejärel liitus ta kirjastusega Eesti Raamat, kus töötas aastatel 1968–1978 ja 1980–1982. Algul oli ta ametis korrektorina, seejärel vene ilukirjanduse toimetajana. Suures…
    1 minut
  • ,

    Üks roll

    „Ütelge mulle üks ilus poisslapse nimi!“
    Seda lauset teavad kõik eestlased: sellega tülitab Oskar Lutsu „Kevades“ koolivendi Kiir. Vähesed mäletavad aga, et raamatus kuulub ütlejate hulka Ants Vipper. Tema vastab nii:
    „„Ilus poisslapse nimi. . . . Kui juba, siis ikke eesti nimi. Veel ilusam on mõni vana eesti nimi, nagu Lembit, Kaupo, Vambola.“ Ta jääb imestades vait, sest Heinrich Georg Aadniel vehkleb kätega ja taganeb seina poole nagu paharet risti…
    Pille-Riin Larm
    3 minutit

  • Vaikne mäss

    Katrina Kalda kujutab romaanis „Maa, kus puudel pole varju“ diktatuuri kammitsais vaevleva inimese sisemisi heitlusi ja humaansuse minetanud ühiskonna mandumist.

    Katrina Kalda 2010. aastal ilmunud debüütteos „Eesti romaan“ pani kriitikud nii meil kui ka Prantsusmaal tõmbama paralleele Sofi Oksaneni loominguga.1 Kalda teine romaan „Jumalate aritmeetika“ andis võrdlustele üksnes kaalu juurde. Mõlemad otsustasid siis aga Eesti lähimineviku (ajutiselt) sinna­paika jätta ja uusi radu avastama asuda. Kui Oksaneni…
    Janika Läänemets
    4 minutit

  • Ööbikud

    Kevadõhtu luhal. Soe päikesekuma, loendamatud lendavad ebe-mutukad jõe kohal vee peegelduses kahekordistumas. Lõkete valged suitsuvõrgud seovad õitevahus võrakuplid üheksainsaks lõhnavaks pilveks. Fosforestseerivad rohelised õngeotsad tähistavad jaaniussidena kalameeste vaikivaid peidukohti, kuhu ei ulatu lõbusate seltskondade naer ega laul.
    Ja muidugi linnud – need tuhanded nähtamatud hõiskajad. Vemmeldav veri ja halastamatu võitlus sääse­rikkaima territooriumi ja siretiivalisima kaasa pärast. Esirinnas mõistagi ööbikud, need kevadised Carusod uimastavalt lõhnavais toomingais. Sel loojakul…
    Kaarel Vanamölder
    2 minutit

  • Kummaline must raamat

    Vana hipipoeeti ei näi kõigutavat miski: kirjutab aga julgelt oma asja edasi ja just nii, nagu oskab.

    Reet Linna teatas hiljuti Naistelehes, et mõtleb vahel, kui vähe on tal veel elada jäänud. Hannes Varblase (1949) uus luule­raamat „Teise üksinduse aegu“ räägib vananemisest ja hirmust kaduvuse ees luulekeeles.
    Varblase uut luulekogu on peetud tumedaks, süngeks, kuid ütleksin pigem, et see on naturalistlik: vanal mehel pole enam…
    Andrus Kasemaa
    3 minutit
  • Ujuda üle tuulise järve, põlev küünal peos
    Katrina Kalda: „Inimese võime käituda kohutavalt, vägivaldselt ja ebaõiglaselt, ent ka õilsalt ja ennastsalgavalt lummab mind jätkuvalt – ja nii on tahtmist edasi kirjutada.“
    Hélie Gallimard / HeadRead

    Ujuda üle tuulise järve, põlev küünal peos

    Katrina Kalda: „Raamatud on imelikud elukad: mõnikord arvad, et tuleb karvane, aga lõpuks avastad, et on hoopis suleline või soomustega!“

    Anti Saar
    9 minutit
Sirp