
Eeva Park: „Sõna ise, kui tal on mingitki kaalu, paneb su pea tööle, kas sa tahad või ei taha.“

Eeva Pargi luules on üha selginud talle omane haavatav elujulgus, naeru vahe tera, mis lõikab luulet teadmises, et kui pimedus võtab maad, võtab maa ta vastu, et omadega metsas olles on omad lähedal.

Kristjan Haljaku kirjandusliku vabaduse müsteerium-evangeelium „Relvad naistele“ meenutab alkeemilist keerdtreppi.

Nikolai Pirogovi mälestusteraamatut ei tee võluvaks mitte särava kirurgi teenete loetelu ega tema seisukohad meditsiinivaidlustes, vaid teose siin-seal avalduv inimlikkus.

Jutukogus „Eesti keelde sukelduja“ tõdetakse ja tõestatakse, et eesti keel ei ole pelk äraõpitav süsteem – morfoloogia, süntaks ja semantika –, vaid midagi enamat, lausa meri.

Kadri Hinrikuse argised lood koerte elust on korraga naljakad ja filosoofilised ning sobivad lugemiseks lastele ja täiskasvanutele.

Mariana Enriquez näitab jutukogus „Asjad, mis me tules kaotasime“ argist koledust, millega inimesed on pidanud ning peavad edaspidigi toime tulema.

Margaret Atwoodi jutukogu „Vanad beibed metsa sees“ naistegelaste noorus võis siinsete eakaaslaste omast erineda, kuid nüüd saadavad seda põlvkonda mõlemal pool maakera lein ja mälestused.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.