-
Küllap siiski mitte, lihtsalt abitute tõlkijate „stiil” on äravahetamiseni sarnane. Kust see omandatakse? Kes õpetab? Keegi ei ole kunagi kuskil õpetanud, et eesti keeles peab asesõna kirjutama suure tähega, et kõik väljendid ja nimetused, mis teises keeles on suure tähega, kirjutatakse eesti keeles täpselt sama moodi. Rääkimata interpunktsioonist – see järgigu tõlkija meelest raudselt originaalkeelt!
Inglise keel on ääretult salakaval ja peaks ettevaatlikuks tegema igaühe, kes sellega…
-
Kajar Prul , toimetaja, tõlkija, kirjanduskriitik
Kalev Kesküla on su Eesti Ekspressis juba 2004. aastal „ammugi legendaarseks” toimetajaks ja kirjanduskriitikuks nimetanud, lisades, et sinust on „pisut ootamatult saanud üks keskseid Lotmani vahendajaid”. Nüüd on aasta 2009 ja sina 1. jaanuaril 50 aastat vanaks saanud – samuti ootamatult.
1986. aastast oled olnud Vikerkaare toimetaja. Paistab, et nimelt see on su elutöö, ja täna algab ka kell 13.15…
-
Euroopa tõlkelisuse tunnistamine iseenesest tõlkimist ei pühitse. Insener on pahatihti tõlkima sunnitud, ja sunnitud tõlkima keelde, mis valitseb kui vääramatu jõud. George Steiner möönab inglise keelest kirjutades: „Maailmakõne ühtsuse, Paabelist kojupöördumise aadamlik ideaal on tänapäeval meil tõesti käeulatuses”. Et verbaalset ühtsust ilmestab aga „valitseva joonena mälu kõhetumine”(2), on Steineri möönmises irooniat: üksteisemõistmine õnnestub hästi lihtsaima lalina tasandil, väljaspool seda on aga maailm niisama paljukultuuriline ja -keelne…
-
Samal ajal jätkusid nii keeleõppe- kui ka metoodikakursused, keeleõpetajaid on meil piisavalt ja koolitatav oskab juba õppe kvaliteeti hinnata. Ent aine- ja keeleõppe lõimimine (nn LAK-õpe) oli veel aasta tagasi enamikule hämar mõiste: seda kas samastati keelekümblusega või kujutleti lihtsalt aine õpetamisena eesti keeles. Kuna seda rakendatakse maati mõnevõrra erinevalt, pole ka universaalset teooriat. Siiski on välja kujunenud rida põhimõtteid, mida õpetaja peab arvestama, et tagada…
-
Riikliku Inglise Kolledži kohta on olemas Lauri Vaska raamat “Riiklik Õppeasutus Riiklik Inglise Kolledž” (Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2002) ja pikem artikkel (Hellar Grabbi, “Riiklikus Inglise Kolledžis”, Akadeemia 2004, nr 7). Hiljuti ilmus raamat ka Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžist, pealkirjaga “Rukkilillesinised koolimütsid Tallinna tänavail. Raamat Anna Tõrvand-Tellmannist, tema koolist ja tema õpilastest” (Varrak, 2006). Mahuka, 400-leheküljelise teose on koostanud Arvo Jaama, keda abistas töörühm koosseisus Helvi Hödrejarv,…
-
Foto: aapo ilves
Üle etanooliauruse Eestimaa sügistalve libises vari. Kui see riivas mõnda talu, hakkasid lapsed tubades vaikselt nutta tihkuma, kassidel läksid turjakarvad turri ning ketikoerte niigi kurvad silmad valgusid täis mõrusid ja rähmaseid pisaraid.
Kulgemise öös oli ette võtnud hirmsaim kõigist tõbedest – ohvrite peale ablas jälendik, Eestluse Vaenlane ning Emade Silmavee Kutsuja – Viinakurat. . . .
Deemoni majakaks oli üks Türil asuv maks, mis helendas üle Kesk-Eesti nagu tillukene…
-
Kunstnikud istusid Ku-Ku kohvikus ja lämisesid õllekannude kohal norutades, sest midagi muud targemat nad siin maailmas teha ei osanud. Et aga teist maailma polnud parasjagu käepärast võtta, siis ehitasid nad seda ainsat käepärast läbisegi üksteisest üle rääkides. Sest neis suuga loodud suurlinnades ja igasuguste juhtumite mulinas oli palju parem sumiseda kui vesise jaanuari Tallinnas.
Uksest astus sisse legendaarne kirjanduskriitik Kiil, kelle silmad aurasid prilliklaaside taga ja hallimustakarva…
-
Tundsin, et mu juures on soe keha, kes armastab mind. Vaatasin üles. Seal oli ilus niiske roosa keel ja allpool tumedamate ja heledamate triipudega pehme karv. Ta lakkus mu külge ja mul oli ütlemata mõnus olla.
Pööningul, kus me elame, on hallid sarikad ja nende peal hall laineline katus. Siin-seal ripub mõni ümaraharuline ämblikuvõrk või turritab samblatutt.
Aga palju huvitavam on see, mis on allpool. Seal on lõpmatud…
-
Me ei vaata ka üksteise poole.
Tulin Oktogonil peale. Ma ei loe, vahin aknast välja, midagi huvitavat pole, kiirelt määrduvad majaseinad, hall toon, igavad vaateaknad, ringtee rahvas. Ja tihe lumesadu, mis pisut pilti parandab.
Ämbritäis valget värvi on välja valatud.
Ei ole võimalik aru saada, millest see mees seal räägib.
Kuulda ka ei ole, aga aru saada ka mitte. Nagu oleks tal suu vett täis.
Pärast…
-
János Háy
Kogumikust Budapesti sillad” tõlkinud Hedda Maurer
Ronimissild. Saab üles ronida küll, sild lausa kutsub ronima. Ongi arusaamatu, miks ei istu kogu aeg kõrgel sõrestiku otsas inimparv nagu pääsukesed elektriliinidel poolel teel lõunamaale, et jätta selleks aastaks hüvasti kontinentaalse kliimaga, selle kodukohaga, mis meile on alaline, neile aga kõigest ajutine peatuspaik. Seal võiks kogu aeg keegi istuda, et karjuda ülalt kotka kõrvalt kogu maailmale või vähemalt Budapesti…
