Film
-
Dokfilmist „Asitõend“ ilmneb, kuidas USA demokraatia põhineb osati illusoorsusel ja kuidas suurkorporatsioonid kasutavad ülikooliprogrammide rahastamist oma pikaajalise agenda läbisurumiseks.„Viennale“Polüfooniline „Viennale“
63. „Viennale“ pakkus filmihuvilistele rikkaliku valiku alates arhiivimaterjalidel põhinevatest tuumakatest dokumentaalfilmidest kuni Euroopa kunstkino parimate paladeni.
4 minutit -
„Bugonia“ kõige eredama sooritusega saab seekord hakkama Teddyt mängiv Jesse Plemons, kes kõigub pidevalt kaalutletud ratsionaalsuse, lapseliku naiivsuse ja totaalse hullumeelsuse magusal piiril.Kaader filmistLas inimene roiskub
„Bugoniaga“ tahetakse vaataja panna mõtlema, kuhu ollakse inimkonnana jõudnud, aga Yorgos Lanthimose paremate linateosteni see film ei küüni.
5 minutit -
João Nuno Pinto: „Autorifilmi lubatakse Portugalis piiranguteta vändata, seda peab tunnistama. Oleme sellise vabaduse üle uhked.“PressifotoPortugali filmitööstuses raha napib, aga pole ka survet
João Nuno Pinto: „Muidugi mulle ei meeldi, kui Portugali raha läheb kultuuri asemel kaitsekulutustesse. See peab minema kultuuri, tervisesse ja haridusse.“
7 minutit -
Valentin Kuik 27. I 1943 – 29. X 2025
„Valka, kuule!. . . .“ Vaikus. „Valentin on mu nimi,“ vastab kõnetatu. Pisut kähe, vaikne, kuid konkreetne ja veenev hääl välistab edaspidiseks igasuguse familiaarsuse . . . . Selline oli sõber Kuik. Läbi nende aastakümnete, mil koos toimetasime. Otsekohene ja väga aus. Tõeline härrasmees. Valentin Kuik – nooruses tugev poksija ja . . . . ka saksofonimängija, armeeteenistuse järel mõnda aega valgustaja Eesti Televisioonis, nukujuht Nukufilmis. Noor pereinimene. Aasta 1970 tõi aga tõsise elumuutuse: Valentin Kuik…3 minutit -
Ilmselgelt on režissöör paljuski taotluslikult irooniline, sest filmi n-ö brändiks on kudumine ja kõige erootilisem stseen seisneb kampsunite selga proovimises. Pildil Johanna (Salome Emnetu) ja Johanne (Ella Øverbye).Agnete BrunSokkidest, sallidest ja saladustest
Kui Dag Johan Haugerud midagi „Unistustega“ tõestab, siis seda, et aeglus ei ole laiskus. See on valik, mis osale istub, aga teistele mitte.
4 minutit -
Jaana jutt lagunevast kooselust ja Erko tõdemus, et tema järjepidev Eesti-Ukraina vahet sõitmine tekitab pingeid, saavad filmi keskseks teemaks.Kaader filmistMitte praegu, issi läheb Ukrainasse
„Sinikollane“ on oluline meeldetuletus, et ükski kangelane ei ole täiuslik. Seepärast me neile ka alt üles vaatame.
4 minutit -
„Veealused“: eksperimentaalne katsetus vee all ja filmimeeskonna loominguline sünergia on lasknud looduse müstilise ilu läbi kaadrite lendu.Kaader filmist„Mängida peab ikka oskama“
Tänu Heino Parsi filmidele on mulle siiani selge, kuidas ära tunda mürgiseeni, milliseid marju korjata ja millistest juurtest putru keeta.
5 minutit -
Mehaanik tunneb juhuslikult kohatud mehes ära salapolitsei ülekuulaja. Kättemaksuvõimalusest pimestatuna tõttab ta oma kunagist piinajat röövima ning kõrbesse matma.Kaader filmistJafar Panahi elukestev võitlus Iraani režiimi vastu
Cannes’i Kuldne Palmioks ja teised „Lihtsalt ühele õnnetusele“ antud auhinnad on vaid aseaine – lavastaja Jafar Panahi tegelik siht on vaba ja inimõigusi austav Iraan.
4 minutit -
Kohati naiivsena tunduv noormees In-guk (Ha Seong-guk) pakub Irisele (Isabelle Huppert) peavarju ja emotsionaalset tuge.Kaader filmistKeelelised kohtumised
Lõuna-Korea režissööri Hong Sang-soo hiljutisim film „Reisija vajadused“ on minimalistlik ja selgeid seoseid eirav teos, mille kandvaks elemendiks on keelepoeesia.
4 minutit -
Taavis (Märt Pius) on kõik keskpärane, hirmud kaasa arvatud. Olukorda ei päästa, „ei võrguta“ vaatajat kaasa tundma ka tema abikaasa Liisa (Steffi Pähn).Kaader filmistVikerkaare lõpus on Šveitsi panga konto
„Uus raha“ ei pane tegelastele kaasa tundma, kuid kutsub esile palju mõtteid raha kõikvõimsusest. Raha keele kõla summutab kõik muu.
4 minutit
