
Joachim Trieri perekonnatraumas „Sentimentaalne väärtus“ on harjumatult palju ruumi jäetud headusele.


IDFA kahe sõltumatu žürii ja rahva ühetaoline valik võib viia kiusatusse kõneleda dokumentalistikas teatavast Iraani lainest.

Fantaasiaelementidega „Sinisest sinisem“ on järjekordne tõestus ebaõiglusest, mida suuremas osas ühiskondadest enamasti eakate puhul kohtab.

Elen Lotman: „Filmikirjaoskus peaks olema õpetatav laiaulatusliku õppeaineülese oskusena, mida saaks omakorda rakendada kõigis õppeainetes.“

Eesti filmikriitika valutab südant soorollide kujutamise, meie omaenda filmi näo defineerimise ning stereotüüpide pärast.

Guillermo del Toro „Frankenstein“ on nii imetlust kui pettumust valmistav – visuaalselt nauditav, ideedest tulvil, segane, originaalteosest kõrvalekalduv.

Filmiaasta 2025. Kui sõna „eepiline“ ühes vasteks annab õigekeelsussõnaraamat „kiretu“, siis võib öelda, et oli eepiline aasta.

Thierry Frémaux: „Thomas Edisonil olid kõik võimalused ja anded, et võidujooks võita ja kõik ise leiutada, aga ta kaotas Lumière’idele lahingu filosoofilises plaanis.“

Sten-Johan Lill: „„Mo“-filmid on mulle filmikunsti ja filmiarmastuse kõige puhtam vorm. Just nende filmidega sünnib kõige puhtam looming ja põnevus olla tõeliselt elus.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.