
Filmid „Must telefon“ ja „Mõnele meeldib toorelt“ mõjuvad suveõhtul kui sahmakas jäävett näkku. Meel saab lahutatud ja jahutatud ning näpuotsaga jagub ka hirmu.

Adam Sandleri kehastatud Stanley Sugermani püüdlust rikastada korvpallimaailma uue andeka mängijaga võib pidada võrdväärseks näitleja sooviga kehtestada end tõsiseltvõetava draamanäitlejana.

Alex Garlandi uues kõhedikus „Mehed“ üritatakse öelda liiga palju, mistõttu mõjub film visandlikuna, ning pinge asub peamiselt visuaalefektide ja näitlejate suhtes.

Ulmefilmis „Kloon“ ei ole tähelepanu alla tehnoloogia, vaid sellega kaasnevad moraalsed ja eksistentsiaalsed kaasnähud.

VII Läänemere maade filmiajaloo konverentsil valgustati lähemalt tele- ja filmiajaloo erinevusi ja kokkupuutepunkte.

Andres Puustusmaa: „Viimasel Venemaa-aastal tuli nii palju tööpakkumisi, et mul oli kaks aastat ette planeeritud ja olin tõelise dilemma ees, mida siis teha. Siis algas sõda ja kõik oli ühtäkki selge.“

Juuraajastu-sarja saurusefilmide tegemise käigus on võetud vastu väga kummalisi otsuseid visuaali nimel, aga sisukuse kahjuks.

„Keeris“ on palju rahulikum ja südamlikum film, kui osati oodata. Sõna „rahulik“ tuleb muidugi mõista Gaspar Noé loome taustal.

Ryusuke Hamaguchi „Õnne- ja fantaasiaratas“ väärib vähemalt sama palju tähelepanu, kaasa uitamist, süvenemist ja endas läbi peegeldamist kui tema Oscari-hitt „Drive My Car“.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.