
Arkaadriga on tehtud esimesed sammud eesti filmikultuuri oma netiplatvormi loomisel, aga täiustada on veel nii mõndagi.

Mia Hansen-Løve: „Püüan teha kaht asja korraga: näidata tegelikku elu ja otsida üles ka selle, mis teeb elu elamisväärseks.“

Dokimaailma uus reaalsus: aastane festivali- ja kinolevi- ning seejärel telekanaliring on täielikult unustatud eilne maailm.

François Ozon kasutab „Peter von Kantis“ samu detaile, mis Fassbinder „Petra von Kantis“, astub aga sammu leppimise ja alandlikkuse suunas. See oli Fassbinderile võõras.

Emily Atef: „Me sureme ja näeme teisi enda ümber suremas, aga läänemaailmas ei räägita sellest kunagi.“

Kuigi suurem osa filmist „Avatar. Vee olemus“ on orienteeritud avastamisele, on selle narratiiv niivõrd etteaimatav, et maailmaloome avastamisrõõm mattub igava ja kehva kvaliteediga loo alla.

Alates 2014. aastast on BFMis salvestatud intervjuusid Eesti filmitegijatega, et jäädvustada eelkõige just vanema põlvkonna filmitegijaid, kes on veel meie hulgas.

PÖFFil grand prix’ võitnud „Teekond emaga“ kätkeb endas eluvalu ning kaunist helikeelt, ent hallid vaated ja vähene emotsionaalne värving hakkab end kiiresti kordama.

Ajakirja Sight & Sound üks kord kümnendis ilmuva kõigi aegade parimate filmide edetabeli tippu jõudis tänavu teos, mis on laiale avalikkusele üsna tundmatu.

Adam Curtise töödes peegeldub interneti esteetika – veebilõimede vastuoksuslik infotulv, kus üksteise kõrval leiavad koha kassipildid, kriitilised artiklid, hukkamisvideod ja popmuusika.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.