
Kui Dag Johan Haugerud midagi „Unistustega“ tõestab, siis seda, et aeglus ei ole laiskus. See on valik, mis osale istub, aga teistele mitte.

„Sinikollane“ on oluline meeldetuletus, et ükski kangelane ei ole täiuslik. Seepärast me neile ka alt üles vaatame.

Cannes’i Kuldne Palmioks ja teised „Lihtsalt ühele õnnetusele“ antud auhinnad on vaid aseaine – lavastaja Jafar Panahi tegelik siht on vaba ja inimõigusi austav Iraan.

Lõuna-Korea režissööri Hong Sang-soo hiljutisim film „Reisija vajadused“ on minimalistlik ja selgeid seoseid eirav teos, mille kandvaks elemendiks on keelepoeesia.

„Uus raha“ ei pane tegelastele kaasa tundma, kuid kutsub esile palju mõtteid raha kõikvõimsusest. Raha keele kõla summutab kõik muu.

Ajastu vaim ilmutab end „Kalamaja bluusis“ loomulikult ega püüa liialt palju teemasid ette kahmata.

„Kontinentaal 25“ on tõestus Radu Jude võimest panna loominguline energia tööle piiratud tingimustes.

Tänavusel festivalil „Festheart“ oli kaalukauss kaldu väärtfilmide suunas ning romantiliste komöödiate ja armastuslugude näitamisele ei keskendutud.

„Minu pere ja muud klounid“ on üks neist kompositsioonidest, mille võtaks koju kaasa, et see veel kord lahti võtta ja uuesti kokku panna.
Filmitegija avalik kiri PÖFFile uute maksude asjus
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.