
Hollywoodi stsenaristide ja näitlejate palju kõmu tekitanud streigid kipuvad taanduma anonüümsetele täheühenditele. Miks see teema üldse eestlasi peaks huvitama ja kuidas see meid puudutab?

Volmer on saanud tükikese monumenti ja meie tunnikese vitamiinilaksu ja teadmist, et ehkki jamad ei lõpe, loivame siiski edasi.

Filmiga „Vaba raha“ ei üritata hüpata üle oma varju ega häbeneta igati ajakohast lugu, mis räägib inimestest, keda võib igaüks tõenäoliselt homme tänaval kohata.

Tugev peategelane, rahulik, vahest lausa majesteetlik kaameratöö ning hüpnotiseeriv muusika teevad „Põrgu katlakütja“ filmiks, mida soovitada.

Dokumentaalfilm Neeme Järvist maalib vaatajale edukalt muusiku portree, kuid jääb müüdiloomena lahjaks, mis ongi äkki hea.

François Ozon on toonud ajaloolises komöödias vaatajani tänapäeva naise valusad katsumused.

„Sinine põrnikas“ eristub kõigist teistest koomiksifilmidest üsna vähe, kuigi pakub omamoodi kommentaari rassi- ja klassivihast räsitud Ameerika tänapäevale.

Kaksikvennad juutuuberid kombineerisid oma jõupingutused kuulsa tootmisfirmaga A24, et luua unikaalne õudusfilm. Kas neid on saatnud edu?

Rainer Sarnet: „Keegi ei suuda elada veatult. Põhiline tegevus on sisemine, nähtamatu võitlus: me tõuseme ja langeme ja tõuseme jälle.“

Animafestivalil „Animist“ näidati ka teoseid, mis juba kusagil auhinna saanud, leviprobleem jälitab lühiformaati aga kõikjal.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.