-
Sama ei saa öelda Vikerraadios pühapäeva hommikuti eetris oleva Margus Saare ja Margit Kilumetsa “Jutusaate” kohta. Juba pealkiri näitab autorite originaalsust ja leidlikkust. Selgituseks olgu öeldud, et siiani vedas seda projekti üksnes Saar, sel hooajal saab kord kuus huvitava inimesega eetris olla ka Kilumets. Margus Saar on hea diktor, veel parem dokumentaalfilmidele teksti pealelugeja, kuid saatejuhina on tal veel kõvasti arenguruumi. Jutusaates häirib mind tema puhul…
-
Mis see siis on? Kas polemiseerija tähelepanematus? Või üsna kale ja kaval arvestus, et Sirbi ja Eesti Päevalehe lugejaskond kattub vaid noorkuusirbist kõhnema segmendi ulatuses? Et päevalehe tiraaž on kümmekond korda suurem?
Kõigi hüüdjate hulka, kelle kuulutusi ma aktsepteerin, loen ma tõemeeli kõik sõnavõtjad tingimusel, et tegemist pole kalkuleeritud šlikerdamisega laadis: kuna sinu jõupotentsiaal on nii suur, kuna sina toetasid/ei toetanud mind, kuna sinu toetamine/mittetoetamine on…
-
“Eesti lugude” sari on üks väärtuslikum uuendus Eesti uuemas filmikultuuris. Nagu pidevalt vältav alternatiivdokumentaalide festival, omamoodi demokraatlik foorum, millel saavad sõna ka tundmatumad või debüteerivad režissöörid. Sel nädalal linastus Sõpruses neli uut filmi, mis pealiskaudsel vaatamisel on täiesti erinevad, eri sõnumi ja jutustamislaadiga, erinevad, lausa vastandlikud lood. Ent ometi hakkas peas kolksuma, et millegipärast olid kõik autorid jäänud vähemasti mingil määral peatuma eestlaste soorollide, mehe ja…
-
“Tartüff” ja “Suur vabadus nr 7” linastusid ka Tartus.
Täna tuleb juttu kahest filmist, mis on tehtud tükk aega tagasi Saksamaal.
“Tartüff” linastus Vanemuise väikeses majas teatrifestivali Draama raames. Analoogiline sündmus leidis aset aasta eest, mil seoses analoogilise festivali “Komöödiaga” näidati sealsamas filmi “Nosferatu”. Mõlemad on tummfilmid, mõlemat saatis elav ansamblimuusika. Seekord ARV Ensemble (helilooja ja kunstiline juht on Ardo Ran Varres). Nagu tummfilmide saatemuusika puhul ikka, oli…
-
Sergei Bondartšuk oli režissöörina teadagi fundamentalist, teda tõmbas mastaap, võimsus. Ehkki sisimas igatses ta vahel teha miskit vaikset, intiimset, pehmelt inimlikku. Kord, tüdinenud ekraanisõdadest, kõneles ta kolleegidele, kuis peagi plaanib filmida midagi kammerlikku linti: “Lihtsalt kaks sõpra istuvad õdusalt, mõtisklevad. . . .”. Juures olnud Nikita Mihhalkov aga lisas: “Ja akna tagant lõgiseb mööda tankikolonn.”
Bondartšuki lemmikžanriks oli epopöa, mille hiilgavaimaks näiteks muidugi 507 minutit kestnud ja Oscari toonud “Sõda…
-
Agressioon ja apaatia
Selline tehing on Kimi puhul välistatud, sest tema filmide tegevust käivitavaks mootoriks on hoopis midagi vastupidist, mittemärgilist. Kimi lood algavad tavaliselt selliste inimeste kujutamisega, kes on teel või juba omadega jõudnud täielikku ummikusse, mida nad ei suuda endale kuidagi mõistuspäraselt seletada ja kust nad ei oska ühelgi “mõistlikul viisil” edasi minna. Nende igapäevaelu ülal hoidev struktuur on pöördumatult lagunenud. Sellises staadiumis ei räägita eriti…
-
“Aku” avalöök oli igal juhul võimas, täis raskeid kahureid: Peeter Torop, Hasso Krull, Leonhard Lapin, Marco Laimre, Rein Ruutsoo, Kalev Mark Kostabi, Lembit Sarapuu jt. Räägiti Vincent van Goghi kompleksist, Jackson Pollockist ja Wiiraltist. Nii et võiks võtta tagasi hinnangu, et tegemist on ainult kaasaegse ja noorema kunstiga. Samas oli saates keskendutud veidi iroonilises võtmes ikkagi neile mehhanismidele, mis tootsid kunstnikumüüte juba XX sajandil. Midagi pole…
-
Millest ma lähtun hinnanguid langetades? Ainult oma tundest ja ei millestki muust. Võib-olla ma tunnen valesti? Võib-olla. Aga oma tunde edastan ma õigesti, ausõna. Kui kriitik hakkaks peilima õhus rippuvaid meeleolusid ja püüaks neid “parlamentlikult” kajastada, et kasudega kaubelda ja puhas poiss olla, siis see on kriitiku hukk. Mulle näib, et kõigist isiklike tunnete summast saab kokku ühiskonnaarvamus, ent seda üksnes tingimusel, kui need tunded jõuavad…
-
Tänavu viiendat aastat ringi tiirutav Kinobuss kutsuti Soome tähistama Eesti Instituudi Soome filiaali 10. aastapäeva. Pidustuste kava oli lihtne: läksime tähistama enda eksistentsi rahva sekka ja tegime korraliku tiiru Soomes, et näidata, kuidas Eesti Instituut tegutseb sõna otseses mõttes terves Soomes.
Päike paistis augustikuu 21. kuupäeval normaalselt, hõbevalge buss roomas välja valge laeva sisemusest ja süda lõi trummi erutusest, kui buss tollist läbi libises. Tundsin ennast…
-
Venelastel on üks vapustav film, mida nad juba ligi nelikümmend aastat päriselt tunnistada ei taha. Tõsi, nüüd on see juba 1967. aastal valminud teos küll paarkümmend aastaringi peidikuist väljas ja lipsab aeg-ajalt teleekraanile, ent täiehäälselt ja ühemõtteliselt kiita saab film oma kodumaal harva. Tegelikult taheti isegi tabusid purustava perestroika päevil linatöö vargsi varjusurma jätta.
1987. aasta pöördelise Moskva kinofestivali pressikonverentsil küsis Lääne reporter kinoliidu sekretärilt Elem…
