-
Dokumentaalportretisti tähtsaim otsus on portreteeritava valik. Tuimast ja igavast inimesest on haaravat portreed luua kole keeruline ning selles mõttes on Ester oma bakalaureusetöös küll kümnesse lasknud. Päris ime, et meie filmitegijad pole Lundveri varem avastanud, olgugi et ta vaatab kaanetüdrukuna tihti vastu ajalehekioskite vitriinidest. Kõige nähtamatum seisab alati nina all.
Autori järgmiseks ülesandeks on portreteeritava teisaldamine elust ekraanile, nõnda et tegelikkuse jäljendus oleks igati tõetruu ja usutav.…
-
Kui luksuskorteri uks lõpuks lahti murti, nähti filmidiivat istuvat tugitoolis, telefonitoru krampunud peos, näopool hüübinud verest mustamas. Kuul oli tunginud kuklasse ja väljunud vasakust silmast.
Banaalne krimifilmi algus. Sedapuhku küll tõsilugu. Toimunud 11. detsembril 1981. aastal Moskvas, jõukurite majas Kutuzovi prospektil, korteris 243. Tugitoolis lamaskleja oli pensionärist filmitäht Zoja Fjodorova.
Lugu näib ometi kulununa, sest Fjodorova pikas eluloos korduvad samad dramaatilised elemendid, mis toona läbisid miljonite elu.…
-
Vaike ja Aino enne ja nüüd.
Dokumentaalfilm “TÕRJUTUD MÄLESTUSED”, 60 min. Režissöör ja stsenarist Imbi Paju. Operaatorid Marita Hällfors ja Rein Kotov, helilooja Märt-Matis Lill, helirežii Ivo Felt. Produtsendid Pille Rünk Allfilmist ja Nina Koljonen OY Fantasiafilmist. Esilinastus 2. XI kinos Sõprus, jookseb samas 4. – 6. XI kell 19.30.
Üks ajaloolane kõneles mulle kord kunagise noore riigimoodustise Ameerika Ühendriikide probleemidest maailmas. Esialgu oli see üks üsna…
-
Mängufilmide rahastuslepingule kirjutasid alla EFS ja ETV. Lepingu järgi finantseerivad mõlemad aastatel 2006, 2007 ja 2008 ühiselt vähemalt kahe mängufilmi tootmist aastas. Valmivad filmid peavad enne teleekraanile jõudmist linastuma Eesti kinodes. Kumbki pool panustab igasse filmi vähemalt pool miljonit krooni, lepingu teksti järgi oodatakse kolmandaid sellega liituma. Kolme aasta jooksul tehtavad kuus väikese eelarvega videomängufilmi on mõeldud ennekõike noortele talentidele esimese täispika filmi kogemuse andmiseks ja…
-
Võtnud kord vene mehed kätte ja tahtnud teha suurt sõjafilmi Hollywoodi kaanonite järgi. Sikutasid süžeed siia ja sinna — ikka ei mingit tolku, välja sikutada ei suutnud. Siis astus kõrgendik appi: kõrgendikud on sõjas juba niisugused asjad, mida kaitsvad peategelased on võimalik surematuks teha. Mehed võtavad ringkaitsesse ja täristavad kuulipildujatega, ümberringi kukub musti kogusid nagu loogu. Filmi lõpus võib aga öelda: me tegime selle ära, meie…
-
Jalgpall veeres võiduka väledusega terves hulgas nõukogude mängufilmides. Esimest korda 1936. aastal Semjon Timošenko vändatud surematus spordikomöödias “Väravavaht”.
Too aasta polnud spordifilminduses eriline üksnes Venes, mäletatavasti peeti siis ka Berliini olümpiamänge ja selle sündmuse jäädvustas tselluloidile fenomenaalne Leni Riefenstahl. Füürer oli ihanud filmilt valge rassi ülistust, ent tulemuseks oli midagi veel ülemat.
“Väravavahi” taga on aimatud aga Stalini käppa. Nimelt oli Jossif enda jaoks just avastanud jalgpalli.…
-
See on suunatud nii eestlastele kui ka väljapoole Eestit. Sest ma ise ju elan nii sees kui ka väljas, Eestis ja Soomes. Ma vaatan Eesti lugu seestpoolt ja väljastpoolt. Ma olen ise osake sellest loost.
Kogu aeg räägitakse, et keegi polegi huvitatud Eesti ajaloost ja meil on võimatu sellest rääkida. Selline virisemine on üsna pikka aega käinud. Ma tahan sellele vastu hakata. Esiteks proovile panna, kas…
-
2x kaader filmist “Üheksa laulu”.
Igal põlvkonnal on oma seksifilmid. Kommunikatsioonitehnoloogiat on läbi aegade, alates trükipressi leiutamisest ja lõpetades Internetiga, saatnud igal arenguetapil tema kviteerimata teisik – pornograafia. Varsti pärast vendade Lumière’ide leiutist, liikuvate fotode projitseerimist ekraanile, tekkis ka põrandaalune pornofilm kui tulus äri. 1960. ja 1970. aastateks olid seksifilmid saanud juba “täieõiguslikeks” tänu niisugustele linateostele nagu Bernardo Bertolucci “Viimane tango Pariisis” (“Ultimo Tango a Parigi”, 1972)…
-
Valeri Blinov on lühikese aja jooksul ekraanile toonud kaks portreefilmi: esiteks “Koguja” Mari Karminist ja nüüd “Avo” Avo Paistikust. Taustainformatsiooniks, mis meie hinnanguid ei mõjuta, olgu mainitud, et tegemist on aastatepikkuste tööde enam-vähem ühes järjes lõpetamisega ning venimise põhjuseks oli iseenesest mõista raha otsasaamine. Nagu ikka.
Mõlemad portreteeritavad on kunstnikud, ent absoluutselt vastandlikud fenomenid: Karmin on edukas ja rikas, haritud, pärit haritlase perekonnast, tema sõnal on ühiskonnas…
-
Petka Veljaminov oli sõjaaegne kidur Moskva jõmpsikas, üks sadadest tuhandeist. Armastas kodumaad, jumaldas Stalinit, viskas võimalusel koolist vehkat ja kakles väsimatult hoovis. Isa “peksis rindel fašiste”, lihtsoldatina, ehkki kunagi oli olnud uhke punane komandör. Ohvitserikuubikud kaotas mees pärast seda, kui ootamatult laagrisse kukkus. Miks isa okastraadi taha paisati, see oli Petka jaoks segane värk, ta oli vaid nelja-aastane, kui paps viidi.
Nüüd sai poiss kuueteistkümneseks ja valmistus…
