-
Leonid Lukovi “Aleksandr Parhomenkos” (1943) mängis Tatjana Nestor Mahno värvikat armukest ja see oli kütkestav roll. Sealjuures tärkas muidugi ka intiimsuhe režissööri endaga. Jessas, kes kõik ei püüelnud härdalt Okunevskaja armu: poeet Mihhail Svetlov, tšekist Viktor Abakumov, pianist Emil Gilels. . . . Tema võttis aga kätte ja abiellus hoopis kroonukirjanik Boriss Gorbatoviga, südames seda meest põlates. Hiljem on Tatjana kuulutanud: Gorbatov oli tohman, kes sokutas aina kordustrükki oma…
-
Iga konverentsi esinejate seast võime leida vähemalt ühe feministi. Isegi kui tema ettekande asjakohasus on kaheldav, võib ta ennast kindlalt tunda, kuna pole poliitiliselt korrektne feministi kritiseerida. Säärased juhuslikud piinlikud kokkupuuted soouuringutega jõudsid minus tekitada antud diskursuse suhtes negatiivse eelarvamuse. Ka soouurimusliku ajakirja Ariadne Lõng viie aastakäigu seast leiab piinlikult pealiskaudseid artikleid, ometi on antud väljaanne niivõrd mitmetahuline, et mingit lühikest üldiseloomustust sellele anda ei saa.…
-
Branagh ekraniseerib Mozartit
Veel kümmekond aastat tagasi oli iirlasest näitleja ja lavastaja Kenneth Branagh spetsialiseerunud esmajoones William Shakespeare’i loomingu uuslavastustele. Kunagi suure Laurence Olivier’ mantlipärijaks tituleeritud “imelapse” esimeseks režissööritööks oli ajaloodraama “Henry V” (1989), mis tegi ta kohe tuntuks ka väljaspool kodumaad. Mitte vähem edukad pole olnud ka Branaghi lavastatud komöödia “Palju kära eimillestki” (1993), “Asjatu armuvaev” (2000) ning “Hamlet” (1996). Ka teravmeelses minimalistlikus komöödias ”Kõledal südatalvel”…
-
On keegi kunagi pärinud, mis vilja kannab hää dokumentaalfilm? Et võtaks ja vaataks – see on ju mõnusalt lihtsam kui mõni muu loovpakatav tegevus. Kõikvõimalikud filmimehed- ja naised on võtnud sõna filmiesteetika asjus. Või siis sõnumi või siis tehnika kirjeldamisel, öeldes, et see-ja-see on ainult siis hea kui see on nii-ja-nii tehtud. Kõike seda ka rohkelt õppinud. Kui palju kulub aga aega, taipamaks filmi toodetud tulemust…
-
Sulev Keeduse tunnipikkune dokumentaalfilm “Tormise regi” on pisut fragmentaarse, kuid huvitava ülesehitusega: see pole mitte niivõrd portreefilm Veljo Tormisest, kuivõrd sissevaade heliloojat ümbritsevasse (heli)maailma, inimestesse ja õhustikku. Pole juhus, et filmis näeme Tormist kevadtalvel tema maakodus, kesk loodust ja kohalikke inimesi, ja mitte tema linnakorteris. Kuulus ju eesti vana regilaul ikka maainimeste lauluvaramusse, linnasaksad ei tundnud noid pärimusviise tõenäoliselt ka hallil ajal. Ja nii on ka…
-
Jean-Pierre Jeunet’ filmi “Väga pikk kihlus” suhtusin enne selle nägemist teatava kahtlusega. Miks mulle Jeunet’ “Delikatessid”, “Kadunud laste linn”, “Amélie” ja vist tõesti ka “Tulnuka taassünd” (“Alien: Resurrection”) nii väga meeldisid? Väga lihtsalt ja lühidalt kokku võtta püüdes tahaks öelda: fantaasia pärast. “Delikatesside” kummalised majaelanikud ja nende hämarad harrastused, “Amélie” mitte vähem kentsakad Kahe Tuuleveski kohviku püsikunded; rääkimata madémoiselle Amélie enese võtetest, kuidas rõõmustada inimesi ning…
-
Hiljem on Ljubšin loonud mitmeid filmirolle, millega pannud vaataja samuti emotsionaalselt kimbatusse: tahaks lustida, iroonitseda, aga ei saa, sest osatäitmise värvikalt humoorika koore all pulbitseb seesmine valus dramatism. Enamikku Ljubšini rollidesse on peidetud kurb paradoks.
Ehkki kinolinal tõi talle esmakuulsuse ühemõtteliselt sangarlik spiooni osatäitmine laineid löönud hitis “Kilp ja mõõk” (1968), kus ta etendas Johan Weissi nime taha peitunud vene luurajat Aleksandr Belovi. Äkki ilmnes, et…
-
Kui luksuskorteri uks lõpuks lahti murti, nähti filmidiivat istuvat tugitoolis, telefonitoru krampunud peos, näopool hüübinud verest mustamas. Kuul oli tunginud kuklasse ja väljunud vasakust silmast.
Banaalne krimifilmi algus. Sedapuhku küll tõsilugu. Toimunud 11. detsembril 1981. aastal Moskvas, jõukurite majas Kutuzovi prospektil, korteris 243. Tugitoolis lamaskleja oli pensionärist filmitäht Zoja Fjodorova.
Lugu näib ometi kulununa, sest Fjodorova pikas eluloos korduvad samad dramaatilised elemendid, mis toona läbisid miljonite elu.…
-
Vaike ja Aino enne ja nüüd.
Dokumentaalfilm “TÕRJUTUD MÄLESTUSED”, 60 min. Režissöör ja stsenarist Imbi Paju. Operaatorid Marita Hällfors ja Rein Kotov, helilooja Märt-Matis Lill, helirežii Ivo Felt. Produtsendid Pille Rünk Allfilmist ja Nina Koljonen OY Fantasiafilmist. Esilinastus 2. XI kinos Sõprus, jookseb samas 4. – 6. XI kell 19.30.
Üks ajaloolane kõneles mulle kord kunagise noore riigimoodustise Ameerika Ühendriikide probleemidest maailmas. Esialgu oli see üks üsna…
-
Reklaamfoto
Kui sõitsime Tallinnast Jõhvi kino avamisele, siis oli esimest korda lumi maha tulnud. 26. oktoobri ja seni imeilusa sügise kohta oli see ootamatu. Vahtisime bussi aknast mööda libisevaid valgetesse lumekasukatesse keerdunud kuuski vaheldumisi kollaseleheliste vahtratega ja imestasime – imetlesime. Justkui jõulud!
Jõhvi kontserdimaja toredusest olime avamise teleülekande vahendusel juba varem aimu saanud, aga oma silm on muidugi kuningas. Bussijuht küsib, kuhu Jõhvis sõita, ja teadjad juhatavad:…
