-
Filmidega “Seitse” ja “Kaklusklubi” süstikuna kinotaevasse tõusnud David Fincher on seejärel vaevelnud oma esialgse suurmenu kammitsais. Mõne aasta tagune “Paanikatuba” oli oma psüühilisest pingestatusest hoolimata eelnimetatute kõrval selge läbikukkumine, seda suurem paine on saatnud tema selleaastast uudisteost “Sodiaak”. Tuleb tunnistada, et Cannes’iski osalenud film erineb mõneti Fincheri varasematest töödest ning pakub tõepoolest ka rea üllatusi.
Mitte ainult sarimõrvari lugu
Film, mis põhineb reaalsetel kohtutoimikutel, räägib kuuekümnendate lõpul San…
-
Kuna Sodiaagi lugu algab kuuekümnendate lõpust ning lõpeb üheksakümnendate algusega, siis on Fincher oma thriller’is pannud suurt rõhku nii võimalikult tõetruule olustikule kui ka enam-vähem kronoloogilisele sündmuste jadale. Kummalisel kombel tekib filmi vaadates kahetine tunne: ühest küljest oleks tegu justkui võimalikult dokumentaalse psühholoogilise põnevikuga, teisest kõpsutab jalg kaasa haaravale seitsmekümnendate funkmuusikale ning kõik need tänases päevas moekad joped ja hästi pügatud soengud tekitavad tunde, nagu viibiksid…
-
Aegade muutudes ümber ülikooli ja Eesti elu on muutunud ka need meediumid, mis peegeldavad seda igale Eesti perekonnale tuntud ja kindlasti väga palju kaugemalgi hästi teatud “objekti” – kui ülikooli, universitas’t kõiges tema lõpmatus kirevuses selle sõnaga piiritleda tohib. Elavatest piltidest ehk filmist kõneldes on laias laastus toimunud see peamine muudatus, et filmilindile Eesti vanimat õpi- ja õppeasutust ning teaduskeskust enam ei võeta. Viimased päris filmid,…
-
Sellepärast ei olnudki suur üllatus, et Kuldse Palmioksa sai rumeenlase Christian Mungiu film “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva”. Rumeenia filmikunst on endale Cannes’is juba renomee loonud. Meenutagem Christi Puiu “Mr Lasarescu surma” 2005. ja Corneliu Porumboiu “Oli nii või ei olnud?” 2006. aastal teistes programmides kogutud auhindu. Mungiu (s 1968) debüütfilm “Lääs” oli 2002. aastal “Režissööride kaksnädala” kavas ja oma teise mängufilmiga sai ta…
-
Sel aastal on liisk langenud suure töö tegijatele muuseumide valdkonnast – Maarika Valgule (EKM) ja Mark Soosaarele (Uue Kunsti Muuseum) – ning kahele oma erialal kaasaegselt mõtlevale kunstnikule Tiina Sarapule (klaas) ja Jüri Ojaverile (skulptuur).
Maarika Valgu teeneks, mida võib elutööks nimetada, on olnud Kumu hoone edukas valmisehitamine ja käivitamine. Liialdades võib öelda, et tulevikus hakatakse Eesti kunstiloo ajaarvamist arvutama taustsüsteemis “enne Kumu” ja “pärast Kumu”.…
-
Eesti Joonisfilmis võeti ette see, mis mujal plaani jäänud: teoks tehti meie tuntumate luuletajate seitsme teose pildistamine kinolinale. Ja kõik need luulepildistused on iselaadse maitsega kompvekid, mida kaks minutit maitstes jälle ja uuesti suhu, s.t silmi tahaks.
Luuletajad jaotati animarežissööride vahel, igaüks valis oma suva järgi nende loomingust ühe tüki, mida oma äranägemise järgi nähtavaks joonistada. Usun, et seda tehti vaba lusti ja mängurõõmuga, sest tulemused…
-
“Neli kuud, kolm nädalat ja kaks päeva”
Kõigepealt 1987. aasta Bukarest. Christian Mungiu filmi peategelased on kaks tehnikaülikooli tudengineiut Otilia ja Gabita. Gabita on saanud lapse, kellest ta siiski tahab lahti saada. Salajane operatsioon maksab suure summa, sõbrannadel tuleb raha kokku laenata mitmelt inimeselt. Kellegi tuttava tuttav soovitab üht veidi odavamat meesterahvast nurgarsti, härra Bebet. Tõeliste sotsialismiaja takistustega võideldes (sissekirjutuse, passi jms probleemid) saadakse lõpuks hotellituba, kuhu…
-
Viinlane Gustav Klimt suri veebruari algul 1918. aastal ja filmi raamibki tema surmaeelne meeltesegadus. Läbi selle paistev tegevustik hargneb la belle époque’i Viinis, mille õhustikku ja selles möllavaid libidoosseid jõude kirjeldavad eros mutatinus Stefan Zweigi mälestusteraamatus ja Sigmund Freudi psühhoanalüüs – mõlemat saab eesti keeles lugeda. Käis juutide kultuuriline emantsipatsioon ja rahvusvaheline integratsioon, seisused segunesid, kunstiteos legitimeerus kiimalisuse kandjana, süüfilisest ei tehtud skandaali ning üldine õhustik…
-
Eile Tallinna kobarkinos esilinastunud põnevusfilm “Number 23” on peaosatäitjal Jim Carreyle ilmselt järjekordne katse kehtestada ennast n-ö tõsise näitlejana. Põhimõtteliselt poleks vaja nii meeleheitlikult pingutada ja iga pakutuvat stsenaariumi vastu võtta, sest oma annet kehastada traagilist tegelaskuju on ta tõestanud juba kümme aastat tagasi Miloš Formani filmis “Inimene kuult”.
Pereema (Virginia Madsen) kingib loomapüüdjana töötavale pereisale (Jim Carrey) raamatu, mille minategelasest autor jutustab oma kummalise loo.…
-
Niisiis rullub suur filmifestival Cannes’is lahti täie hooga. Punane vaip rulliti avaõhtuks lahti esmakordse lavastusega Ameerikasse siirdunud Wong Kar-wai ees, kes siin varemgi auhindu saanud. Festivalipresidendi ühe lemmiklapse filmi esimese päeva kavva paneku kohta on juba kriitikat ilmunud – kõik varem siin käinud mäletavad, kuidas 2004. aastal sama režissööri film “2046” saabus viimasel sekundil, vaata et laborist niiskena, politseieskordi saatel, justkui vabariigi president oleks kohale ilmunud.…
