-
Alustuseks kaks märkust: kirjutan neid märkmeid järgmisel päeval pärast pressilinastust, esimeste muljete põhjal; mida ka ei kirjutataks või räägitaks filmist „Georg”, publik jookseb ikka selle peale tormi, arvan, et ka Venemaal on selle kassaedu suur, sest inimesed mäletavad Georg Otsa ja juba üksi tema nimi tõmbab vaatajaid ligi.
Suured ootused
Kui ootad kunstiteoselt liiga palju, on pettumus paratamatu.
Arvatavasti olid mu ootused „Georgi” suhtes – umbes aasta tagasi antud…
-
Poliitiliste või äriringkondade esindajad peituvad sõnapaari “sensitiivne teema” varju, kui nad ei soovi probleemi avalikku arutelu või läbipaistvust. Kuigi, mis sensitiivsusest saab rääkida näiteks Reformierakonna või ettevõtja Kruuda eduloo puhul. Sensitiivsus eeldab kõrgenenud vaimset tundlikkust, aplusest rikkumatut meelelaadi ning selliste omaduste kultiveerimisega Eesti Euroopa viie rikkama riigi sekka ei satu.
Folkloristid teavad rääkida, et varakeskaegses Euroopas olid Eesti- ja Kuramaa tarkade oskused vägagi kõrgelt koteeritud ja…
-
See on kaheksa-astmeline filmitee (DVD) Tartu ülikooli aja- ja eluloo juurde, mis sel nädalal poodidesse jõudis ja tuleval nädalal 2. X esilinastamist leiab. Äsja valminud 54minutine dokumentaalfilm ühel ja samal kandjal viimase sajandi kestel vändatud seitsme peatüki(kese)ga Eesti filmi- ja teleloost, mis projitseeritud Tartu ülikooli elu(samus)loo taustale. Nii-öelda multimeediaseiklus ja -avastusretk, mida mul oli õnn ja mure läinud aasta novembrikuust kuni praeguseni eest vedada.
Kes asjas veel…
-
Meie tänavuse filmisügise vaieldamatu tähtsündmus on Werner Rainer Fassbinderi maailmamainega kultussarja “Berliin, Alexanderplatz” linastumine kahes Eesti kinos. Eesti on üks esimesi riike väljaspool Saksamaad, kus saab seda mammutfilmi vaadata suurelt ekraanilt.
Panoraamne telesaaga pole eestlastele siiski päris tundmatu. Seriaali “Berliin, Alexanderplatz” (1979-1980) sai esmakordselt Soome TV vahendusel nautida juba aasta pärast selle valmimist. Kindlasti märksa vähem teatakse Alfred Döblini romaani varasemat ekraniseeringut aastast 1931, mille lavastas Phil…
-
-
Läksin filmi vaatama teatud eelarvamusega. Saksa Vergangenheitsbevältigung ehk minevikust ülesaamine on pahatihti sama kohmakas kui saksa filmid. Ja olin heas mõttes üllatunud, sest tegemist on hea filmiga. Kavalehel mainitud žanr “poliit-thriller” on küll eksitav, tegemist on hea, aga ikkagi melodraamaga. Muusikagi on filmile kirjutanud juba “Inglise patsiendi” muusika eest Oscari pälvinud Gabriel Jared.
“Teiste elu” näitab intelligentsi korrumpeeritust totalitaarse riigi tingimustes. Mitte keegi pole kindel, keda…
-
Ma tean juba ammu, et toimetajatele meeldib mulle kaela sokutada halbu ja veel halvemaid filme. Pikka aega olen nende arvustamisest ära öelnud, nii et Maiju Ingmanil lihtsalt ei vedanud, et otsustasin just tema filmi puhul pakkumise vastu võtta. Ma läksin filmi vaatama teadmisega, et see on rämps. Ingmanil ei õnnestunud mu eelarvamust ümber lükata, pigem lendas “Mis iganes, Aleksander!” raketina minu halbade filmide edetabeli tippu ja…
-
Tegelikult oli “Eclectica’l” mitu teist üritust, mis üritasid tõestada seda sama. Näiteks juba mitmendat aastat tegutsev nädalane Chris Hales’i interaktiivsete filmide õpituba. Interaktiivne “film” on siis selline, mille kulgu vaataja (enamasti saalitäis rahvast) saab mõjutada. Tulemused olid ootuspärased, enamasti leidlikud ja lõbusad, mis panid publiku juubeldama, karjuma, aga ka isegi tantsima. Näiteks Vallo Toomla “Emotions’i” puhul muutusid Tartu üliõpilasteatri nutvad näitlejad kinolinal veidi rõõmsamaks, kui saalis…
-
Dokumentalistikahuvi paistab maailmas muudkui kasvavat, spetsiaalseid dokumentalistikakanaleid tuleb jätkuvalt eetrisse, dokumentaalfilmid on taas populaarsed kinodeski, festivalegi kasvab juurde. Ka tõsielufilmitegijate foorumeid tuleb lisaks ja need koguvad üha jõudu, alates Kreekast ja Hispaaniast kuni Tšehhi Vabariigi ja Põhjamaadeni. Just sel nädalavahetusel käib Oulus traditsiooniline Põhjamaade tõsielufilmivõistlus “Nordisk Forum”.
Lühidalt öeldes on need foorumid, millega sageli (nagu Riiaski) kaasneb osalejate eelnev koolitus, ellu kutsutud dokumentalistide (tegijate ja tootjate) filmiprojektide…
-
Tahate naerda? “Simpsonitest”, mis sündis algul vaid telešou lisana (Tracy Ullmani saade), on saanud midagi enamat kui animatsioon. See on muutunud omaette nähtuseks, vaat et osaks ameerika kultuurist, mis pärandanud koguni mõne kõnekeelse väljendi (“doh”, “yoink” jt). Mis on selle põhjuseks? Küllap suudeti “Simpsonitega” tabada ameerika tollasel sotsiaalkriitilisel maastikul kümnesse: esitada kriitikat, mis on humoorikas ja lihtne ning tavatult otsekohene. Tühi koht vajas täitmist. Nüüd võib…
