-
PÖFFil ja Goethe instituudil on viimastel aastatel kujunenud välja tore ühistraditsioon: näidata suveõhtuti Tallinna vanalinnas Saksa filmiklassikat. Rahvast on oma filmidega kokku meelitanud nii tummfilmi-isakesed Fritz Lang ja Friedrich Murnau kui ka sootuks hilisemad vennad, uue laine harjal ratsutanud Werner Herzog ja Rainer Werner Fassbinder.
Ernst Lubitsch, tänavune väljavalitu, torkab eeltoodute seas teravalt silma. Esiteks juba selle paradoksi poolest, et kuigi Eestis on ta nimetatud režissööride…
-
„Armulaud” pole uus teos, kaader sellest ilustab ka Jaan Toomiku eelmisel aastal ilmunud kataloogi kaant. Põhjus, miks sellest uuesti ja jälle rääkida, peitub selle edus Oberhauseni filmifestivalil. See ehk annab põhjuse arutleda eelkõige „Armulaua” vormiliste iseärasuste teemal – kui palju on tegu filmiga, kui palju videoga? Juhul kui tegu on filmiga, siis kuidas on seotud siin dokumentaalfilmi ja mängufilmi võttestik? Jah, juba Eha Komissarov nimetas mainitud…
-
Euroopa lühifilmi preemia ARTE (2500 eurot) sai Neil Beloufa film „Kempinski” (Prantsusmaa 2007).
Rahvusvaheline žürii märkis eraldi veel ära Mara Mattuschka ja Chris Haringi filmi „Running Sushi” („Jooksev sushi”, (Austria 2008) ja Anocha Suwichakornpongi filmi „Jai” (Tai 2007).
Nordrhein-Westfaleni presidendi preemia (5000 eurot) sai Alexia Bonta film „Parlez-moi d’amour” („Räägi mulle armastusest”, Belgia 2007), rahvusvahelise kriitikute preemia aga Pavel Medvedevi film „Nezrimoe” („Nähtamatu”, Venemaa 2007).
-
Juba veebruarikuise „Berlinale” ajal kriitikute ja festivalidel käijate hulgas liikuma läinud nurin kehva filmiaasta pärast sai uue hoo Cannes’is. Eriti jahedaks hinnati selle aasta sombuse ilmaga Cannes’is filmituru kauplemisõhkkonda. Aga ega sellepärast muidugi sõit seisma jää, filme toodetakse jätkuvalt rohkem kui varem ja festivalide valikukomisjonidel on aasta-aastalt raskem valida, sest valikusse pakutakse muudkui rohkem ja rohkem. Ja filmitegemise professionaalne ning kunstilinegi tase on maailmas endiselt kõrge,…
-
„Lotmani maailm” on viimase aja Eestis jälle üks ilmekalt õnnestunud näide, kuidas meie dokumentaalfilm filmiliike sünteesib, mitmeid ainese kihistusi üksteisest läbi kasvatab ja paljusid haruteemasid omavahel harmooniliseks linateoseks seob.
Galaktika ja inimsilma ühtsus
Vaatluse alla võetud geniaalse teadlase ja humanisti Juri Lotmani maailm on sõna otseses mõttes terve universum. Aga Lotman ei tegelnud mitte üksnes ekspansiooniga, välise ja nähtavaga, vaid ta liikus ka maailma mikrostruktuuridesse, selle varjatud…
-
Peatoimetaja Lembit Remmelgas: „Tuleks propageerida õiget ideoloogilist suunda, mitte nutta taga vana ja kaduvat.” Direktor Danilovitš: „Puhas natsionalism.” Gorbunov: „. . . .see on varjatud antinõukogulikkus. . . .” Partorg Rosental: „Toomingas on poliitiliselt ebaustav, vaja säärasest inimesest lahti saada.”
Apollo 11 maandub kolme päeva pärast edukalt Vaiksesse ookeani. Õige pea võetakse käskkirjaga Peeter Toomingalt filmimisõigus.
-
Cannes’i filmifestival on nüüdseks kerinud kinopilte terve nädala. Viimaste päevade künnisel on ometigi veel raske arvata, kes on need parimad, sest keegi pole ennast juhtgrupist ette rebinud. Mahajääjad võib kergemini ära märkida, sest need on olnud selgelt teistest nõrgemad, nimetatagu ainult brasiillaste avafilmi „Pimedus”, filipiinlaste „Teenust” või ungarlaste „Deltat”. Allpool kolmest elamusfilmist.
Mälu animeerimine
Esimene väga huvitav kogemus oli Iisraeli lavastaja Ari Folmani film „Valss Baširiga”, mis linastus…
-
Looduse ja inimese vastasseis näib olevat saksa tippkineasti Werner Herzogi sundmõte. Hübriidinimese ja armutu looduse kokkupõrge oli keskne teema tema ambitsioonikates suurprojektides „Aguirre, jumala viha” (1972) ja „Fitzcarraldo” (1982). Paari aasta tagune „Grizzly Man” on tähelepanuväärne dokumentaal Alaska karude kaitsjast Timothy Treadwellist, kelle askeldamine tegi loomadele lõppkokkuvõttes pigem kahju kui kasu ning kellele loodus maksis veriselt kätte.
Inimese võitlusest ellujäämise nimel keset Laose vihmametsi jutustab pärast „Grislimeest”…
-
Prantslane Luc Jacquet on loodusfilmis kindlasti oluline nimi. Mees, kes tegi filmitegemisega algust üheksakümnendate keskel, saavutas laiema tuntuse oma suurteose, 2005. aastal valminud „Pingviinide marsiga”. See film oli läbimurdeks nii Jacquet’le kui loodusfilmile üldse. Antarktika keiserpingviinidest jutustav „Pingviinide marss” võitis parima dokumentaalfilmina nii Oscari kui ka Jacquet’ kodumaa suurima filmiauhinna Césari. Kui ehk välja arvata teise prantslase, Jacques Perrini loodud film „Rändlinnud”, võib öelda, et just…
-
Kaljo Kiisk on nüüdsama meenutanud, kuidas ta Tallinnfilmi kaadrite osakonnast oma tööraamatu kätte sai: „Tulin vaikselt trepist alla, mõtlesin: vaat nii, Kiisa-poiss – 40 aastat teenistust, oleksid võinud ühe lillegi kinkida. . . .”
Filmiaktivistid on käinud Toompeal, peaminister Vähi kinnitanud kõvahäälselt, et ühte filmistuudiot suudab Eesti Vabariik üleval pidada küll.
Ei suutnud.
