-
Tallinna aprillimässu aastapäev on ukse ees ja selle peategelasest film valmis. Enn Vetemaa sulest Postimehes Aljošaks nimetatud pronkssõdur on venelastele vaikiv, mitte kunagi naeratav kangelane, aga eestlastele ühe okupatsiooni viimane mundrimees Eesti pinnal. Hea küll, las ta nüüd seisab kalmistul teiste sõdalaste hauatähiste seas ja leiab seal viimase rahupaiga, nagu kaitseminister Aaviksoo eelmises aprillis valitsuse delegatsiooni kõnemehena lootis. 9. mail on surnuaias sfinksi ümber hea viina…
-
Kui püüda end välja lülitada igasugusest informatsioonist (eelteadmine on tegelikult halb, kuid paratamatu), võib „Jani” vaadata kui tavalist mängufilmi. Žanrilt road-movie ja komöödia, täpsemini farss ja jant, ühtaegu nii karakteri- kui situatsioonikomöödia, kindlasti kuulub žanri „filmid filmist ja kinost”, kindlasti on see veel etenduskomöödia ja poliitsatiir.
Olmekomöödiale lisab sügavusmõõtme Georg Otsa (Tõnu Kilgas) kui mentori-eeskuju viirastuslik ilmumine (peategelase peas). Jutustamisviis on novelliline, mis eeldab stsenaristi(de)lt suuremat…
-
Stuudio direktor Võsa kutsub mind enda juurde: „Sõida Rõugesse, vaata, mis seal toimub!” Olen lõpetamas omaenda dokfilmi, aga enne kui ise aru saan, olen lumelabidaga taluõuel teid lahti kaevamas. Olav õpib hobusega ringikäimist, Arvo katsetab lõputult oma valgusfiltritega. Ja Ruts Allabert teeb oma parima filmirolli.
Valmis filmiga kõnnitakse noateral, Moskva kinokomitee toimetaja Zadtšikov näeb ju loo läbi – „Ja see peab olema Eesti talupoja tänu nõukogude…
-
Plahvatuse argised killud
BFMi asutamine ja areng on osa suuremast eesti filmi arenguhüppest, mida saavutusterohke rekordaasta 2007 tõukel on siin-seal hakatud pahaendeliselt kutsuma eesti filmi plahvatuseks. Kahtlemata peame takkajärele mütsi maha võtma teekonna ees, mille eesti film on läbinud justkui olematust filmiaastast 2000 kuni tänaseni. Selle rännaku kangelasteks on majanduslikult ja loominguliselt ootamatult resistentsed filmitegijad, rahastajad ja lõpuks ka Eesti vaatajad, kelle toel trügis tervelt kolm eesti…
-
29. märtsil esietendub Eesti nuku- ja noorsooteatri suures saalis vene-ukraina kirjandusklassiku Nikolai Gogoli vähem tuntud näidendil põhinev „Mängurid”, mis sai lavaküpseks Kaukaasiast pärit külalislavastaja Jevgeni Ibragimovi juhtimisel. Põnevusloo tegevus hakkab hargnema väikeses võõrastemajas, kus otsustab peatuda virtuoosne kaardimängupettur Ihharev. Ihharev meelitab kolm härrasmeest endaga kaarte mängima, eesmärgiks tühjendada nende kukrud. Paraku ei ole need provintslikud härrased sugugi kohmakad kaardiladujad ning hoogne topeltmäng ulatub kaardilauast kaugemalegi.
Gogoli-huvilistele pakub…
-
Ameerika indiaanlased on juba ammust ajast eestlastele tundunud eriliselt paeluvad, müstilised ja täidetud salapärase jõuga. Kas või Oskar Lutsu „Kevade” esimesel leheküljel mainitakse seda fenomeni, traditsioon on jõudnud loomulikult tänapäevani, vendade Urbide naisi niitvate mõistujuttudeni. Mis ime siis, et ka eesti etnodokumentalistid jätavad ugrid-mugrid-handid-mansid naftapuurtornide kasvu jälgima ja seilavad üle Suure Vee punanahku jäädvustama. Liivo Niglas on koos oma USA ja Norra sõpradega avastanud Põhja-California kaunite…
-
Johannes Pääsukese ja Tõnis Nõmmitsa „Karujaht Pärnumaal” stsenaarium, kui sellist üldse olemas oligi, on senini leidmata. Oma aja perioodika on stsenaariume otsiva pilguga suures osas läbi sirvimata, aga juhuslikult on sattunud näppu Friedebert Tuglase toimetatud kirjandusliku kuukirja Ilo 1920. aasta augustinumber, kus leidub Johannes Semperi tõlkes saksa ekspressionistliku poeedi, näite- ja kinokirjaniku Walter Hasencleveri mängufilmistsenaarium „Katk” (viies vaatuses, 151 pildis). Niisiis, mingi arglik huvi kinokirjanduse vastu…
-
Olen ikka püüdnud hoiduda parasiitinformatsioonist ja nõnda ma ei tea täpselt, mis asjaolud on sundinud mõnd kohtuametnikku keelama Kadri Kõusaare debüütfilmi „Magnus”. Ma olen hämmeldunud, et Eesti Vabariigis eksisteerivad sellised hoovad ning et keegi neid kasutab. Kirjandus tunneb aastatuhandeid seesugust nähtust nagu nn kättemaksuteos, kus autor kirjeldab enam-vähem kõigile äratuntavat prototüüpi ning näitab, kes see tüüp on/oli „tegelikult”. Sellesisulisi novelle-romaane oli üsna võimatu keelata isegi nõukogude…
-
On märtsi lõpp1977, Lennart Meri ja Rein Maran Ropi tundrus Käsivarre Lapis, 1200 km Helsingist. Eile oli vägev lumetuisk, istusime põdrakasvatajate onnis muust maailmast ära lõigatuna. Täna sätime koos saami poistega porokarju üle vaatama. „Linnutee tuulte” filmirühm on läbi ime lõpuks Soomes. „Visake küürud seljast, poisid, oleme vabal maal!” – Lennartilt. Moskva ei andnud meile väljasõiduluba, fiktiivsete küllakutsetega oleme nüüd siia imbunud, kuu aega plaanitust hiljem.…
-
Kaheksakümmend aastat tagasi, kui töölised uskusid oma maailmariiki ja astusid kommuunidena ajalooareenile, kehtisid nende hulgas kindlad reeglid. Kes armus punasesse kommunarkasse, pidi arvestama kõikide selle seadustega: kommuunikaaslasi ära ei anta, joo aga viina ja tõmba lõõtsa, kogu ajaleheväljalõikeid Leninist, kõnele esperantot, jaga naisi ja raha – viimane muutub aga peagi kasutuks.
„Piir 1918” esitab meile tegelikult igavese loo kohusetäitmise ja armastuse suhtest. Noor kapten Karl von Munck…
