-
On vist paratamatu, et Riias vägagi esinduslikult peetav ning seal ka sündinud Vene filmide festival, mida korraldab seal Alexander Studio Group, toob Tallinnasse need filmid, mis PÖFFi kavast välja jäävad. Seekord äratasid tähelepanu eelkõige kaks sõjafilmi: Aleksei Utšiteli „Sõjavang” ja Sergei Govoruhhini „Mitte keegi peale meie”. Sõjafilmideks võib neid kutsuda küll vaid mööndustega, mõlemad linateosed käsitlevad eelkõige ürginimlikke väärtusi kohati sõjasituatsioonis.
Režissöör ja produtsent Aleksei Utšitel (s…
-
Vladimir Karasjovi „Lindpriid” on senini eesti filmi suur tundmatu.
Mõni sündmus, sündmuste rida võib filmiloos pälvida erilise tähelepanu, teravdatud fookusse sattuda, samas kui paljud asjad upuvad üleni uttu. Mõni filmižanr võib rahvuslikus filmikultuuris üldse puududa või hakata juuri ajama pärast varsti sajandi kestnud ootamist. Esimesed päti ja politseiniku filmid on Eestis alles nüüd tulekul.
Teise maailmasõja suure sündmuse sees või sündmuse piiridel pöörleb üsna mitu mängufilmi („Õhtust hommikuni”,…
-
Ehk oleks võinud tollal agiteerida riigilaenuobligatsioone, sõjaväkke- või komsomoliastumist, vahest ka mõningaid halva kvaliteedi poolest kuulsaid kaupu nagu Kommunaari kingad, kuid just seda ei tehtud, kutsuti ostma hoopis defitsiiti.
Milleks seesugune pea peale pööratud maailm?
Ma tean, miks NSV Liidus loodi moemajad. Modellide kohuseks oli välismaa demonstratsioonidel ahvatleda mehi, ja kui nn objekt õnge jäi, pidi asi jõudma sängi. Ainult et kindlas hotellitoas, kus seinast jälgis objekti kõrvalhüpet…
-
Annika Koppel on üle kolme aasta olnud Eesti Filmi Sihtasutuse juures tegutseva “Eesti film 100” projektijuht. Mida on selle ajaga tehtud filmide taastamise alal?
Koppel: Tänaseks on taastatud viis mängufilmi, kümmekond animafilmi,üksdokumentaalfilm, praegu käib töö Lennart Mere dokumentaalfilmide ja Andres Söödi dokumentaalfilmiga „Jaanipäev“. Seni on seda tehtud Soomes, kõik mängufilmid Digital Film Finlandis, kus tehakse kogu töö: skaneerimine, värvi määramine, käsitsi ja poolautomaatne restaureerimine. Pärast oleme…
-
Aleksandr Sokurovi „Sõnn”, Ron Howardi „Piinatud geenius”, Grigori Kozintsevi „Hamlet”, Barry Levinsoni „Vihmamees”, Formani „Käopesa”, Tim Burtoni „Sweeney Todd” („Fleet Streeti deemonlik habemeajaja„) ja „Peata ratsanik”, Simon Westi „Vanglaekspress”, Terry Gilliami „Ratastel Las Vegasesse”, Sydney Newmani „Doctor Who”, Andrei Tarkovski „Solaris” ja „Nostalgia”, M. A. Thirumughami „Džungli kuningas” – see pole veel kõik, sest algas kõik see 1920. aasta tummfilmi „Dr Caligari kabinetiga”. Sellest ajast on…
-
Eesti tudengite animafilmid tulevad põhiliselt Eesti Kunstiakadeemiast, kus 2006. aastal avati animatsiooni osakond, juhendajaks Priit Pärn. Aga animafilme on valminud ka mujal, eelkõige EKA stsenograafia osakonnas, kus nukufilmide tegemist on juba aastaid õpetanud Riho Unt, ning Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, kus on loenguid pidanud Rao Heidmets. Seekord on programmis esindatud ka ühe London College of Communication’is õppiva Eesti animatudengi film (Greet Kallikormi „Moos”). Lisaks on programmi koondatud…
-
Mõeldes Le Guinile, on ilmselt ka mõistetav, miks „Meremaa lugude” üheks tunnusjooneks on äratuntava jaapanlikkuse puudumine. Tõsi, samavõrd kui see asjaolu üllatab, võib selles näha ka seaduspära: Ghibli Studio esimesi väljaandeid oli ju näiteks Isao Takahata „Väike norra prints”, mil polnud Jaapaniga otseselt pistmist. Ka hiljem on Ghibli Studio toodangut (eelkõige Takahata ja Hayao Miyazaki filme) ikka iseloomustanud müstika- ja mütoloogialembus, seda tihtipeale sõltumata mütoloogia päritolust.
„Meremaa…
-
Antiikmaailmas suhtuti luuletajatesse ja kunstnikesse erinevalt. Luuletajaid nagu oraakleidki peeti sidepidajateks jumalate ja inimeste vahel. Palangus nähti teadvusekaotust, teadvuse juhtpuldi muusade poolt ülevõtmist, et edastada inimestele kirjanduslik sõnum. Kunstnikke kiideti võime eest luua töid, mis kutsuvad esile mulje, nagu oleksid need päris. Ent kõik inimeste valmistatud asjad matkisid kõrgemate jõudude loodud eeskujusid. Niihästi luuletajate kui ka kunstnike puhul ei peetud autori isikut oluliseks teoste üle otsustamisel.…
-
Eile õhtul „riigitelevisioonis”, ikka heal ajal pärast AK uudiseid, oli juba viiendat korda eetris telesarja „Tuulepealne maa” tunnine osa. Seriaal on üksjagu käredat kriitikat tekitanud (vt Erik Tohvri, „Jant Vabadussõjast”, Postimees 27. X, lk 13), millega võib ositi ja mõneti nõustuda. „Tuulepealses maas” on Vabadussõja tubateatriline kujutamine nüüd läbi, ees on keskmine neljajaoline plokk, mis peaks kujutama Eesti valikperekondade elu vana hea wabariigi loomise esimesel viisteistaastakul.…
-
Robinhoodlikku nostalgiat prantsuse moodi
Hiljuti jõudis Prantsuse kinodesse mitmeid nostalgilisi retrofilme, mille kangelasteks on eilse päeva iidolid. Loomulikult on seesugused üsna erineva kaliibriga. 15. oktoobril Prantsusmaal ja Belgias esilinastunud Antoine de Gaunes’i eluloofilmis „Coluche, l’histoire d’un mec” („Coluche, ühe inimese lugu”) meenutatakse varalahkunud koomikut Michel Coluche’i (1944–86), kes kandideeris 1981. aastal Prantsusmaa presidendiks ning algatas liikumise kodutute ja väetite abistamiseks. Kindlasti märksa intrigeerivam on režissöör Jean-François Richet’…
