-
Glebsky eneseõigustuse monoloog võib olla liiga „puust ja punaseks” tehtud, aga ju siis režissöör pidas moraalse vastanduse esiletoomist eriti tähtsaks. See toimib: uus, salapärane, enneolematu ja teedrajav põrkumas vastu nüri ametnikuhinge seaduspäraseid ponnistusi. Kui filmi Glebsky ei ole õnneks päris vaba kahtlusest, siis päriselu Glebskyd ei pruugi ennast kahtlustega sugugi vaevata. Vastuolu vaba ja mõtleva inimese ning mugava oma koha pärast pelgava ametnikuhinge vahel näib olevat…
-
Et paremini aru saaksite, siis pakun välja järgmise kujutluspildi: eesti film „Suvi”, kuhu on vahele monteeritud veel rohkem lummavaid lootusvaateid ja kus tegelased aeg-ajalt koolitatud häälega ka mõne operetiaaria või -dueti laulavad. Kogu tegevus toimub muidugi saksa keeles ja tegelaste kaunite kodude seintelt vaatavad vastu baltisaksa või Köleri loomingu sarnased taiesed. Hüva, „Sild” oli ilmselt esimene Saksa sõjajärgne film, kus vaadati sügavamalt sisse selle suure rahva…
-
Imbi Paju on oma esimese filmiga „Tõrjutud mälestused” näidanud ennast kui väga empaatilist filmitegijat. Toonane film jutustas talle lähedaste inimeste, tookordki õdede lugu meie rahva jaoks kurjadel ajaloohetkedel. Sellisena, tundelise, lihtsa ja inimlikuna, ütleksin naiselikuna, oli see film meie dokumentalistikas üpriski uudne ja samas mõjuv nähtus. Feministlik ajalookäsitlus on juba aastaid näidanud ajalugu naiste silmade läbi, nende kaudu, keda suurtes ajalookirjutistes kohtab harva, kui üldse: kaitsetud…
-
Nõnda jääb elus pidevalt midagi olemata – täitumata ja lõpetamata. Kõik on pooleli. Sisimas kannab meid kameeleonlik sügavik, tühi ruum, milleni ei ole täielikku teed üheski ratsionaalses kontseptsioonis, müstilises spekulatsioonis või teravmeelses metafooris, sest midagi argipäevast, reaalsusest üldse, ei ole selle tühimikuga analoogne. Inimelu peab taluma täielikku tundmatust, seda jäägitult usaldama ja hoidma eneses puhtust. „Püha Tõnu kiusamise” inimmaailma käsitluse traagika ja sügav pessimism seisneb tumedas…
-
Topeldatus
„Murtud embuste” kuus peategelast on kõik n-ö mitmekordse põhjaga tegelased, kes kõik elavad rohkemal või vähemal määral topeltelu. Filmirežissöör Mateo Blanco kannab kunstnikunime Harry Cane. Läbielatud avarii järel, milles ta kaotab ühekorraga armastatu Magdalena ja oma silmanägemise, kaotab ta ka justnagu enese pärisnime. Mateo Blanco, kes oli nägija, kaob. Jääbki vaid pime Harry Cane. Harry armastatu Magdalena on sunnitud selleks, et tasuda maovähki põdeva isa haiglakulusid, töötama…
-
Arengulooliselt ja lavastuslikult hakkavad filmis domineerima aga harali kiskuvad motiivid. „Pangarööv” ei ole iseenesest ühemõtteline lati alt läbijooksmine. Film areneb nagu segaduses aktsiaturg: stseenid, mis järsu hooga alla kukuvad, vahelduvad kandvamatega. Kui võrrelda „Pangaröövi” näiteks teise hiljutise Eesti filmiga „Vaša”, mida „Pangarööviga” seob ka selline oluline teema nagu üksiku poisi eeskuju ja isafiguuri vajadus, siis „Vaša”, kuigi kippus klišeedesse, edenes üsna ühtlaselt. „Pangarööv” lubab eeldustelt küll…
-
Sellise või umbes sellise suhtumisega püüdsid kunstnikud vabaneda ideoloogilistest ettekirjutustest ja aja jooksul õnnestus see üha paremini. Oleks nõukogude võim edasi kestnud, oleks meil tekkinud tõeline kunst kunsti pärast paradiis, pealegi veel raskelt riigi rahaga kinni makstud. Partei pooltki vaadatuna olid asjad ornungis: las need veidrikud ja boheemlased esteeditsevad, peaasi et parteile kallale ei tule, see kõigutaks tšinovnikute sooje kohti.
Kunst tohib ka hoiatada
Vana karu tantsima ei…
-
Propuskid ja ümber nurga Pagarisse, päris-KGBsse. Täna, 2009. aastal, on see uks umbtihedalt suletud. Toona laseb staršina meid siit ükshaaval sisse. Tavaline käest ära lastud vene kroonumaja, kägisev eestiaegne lift vinnab meid 6. korrusele. Ütleme – tuppa number 647, õieti kaksiktuppa. Kõrvalkabinetti viivasse ukseavasse sätime raamaturiiuli, läbi selle piilub Peetri ja Arvo kolakas kaamera, sest see peab nähtamatu ja kuuldamatu olema. Tuba kaamera taga pimendatakse, seal…
-
Filmi peategelasteks on ajakirja Vogue Ameerika väljaande peatoimetaja Anna Wintour ja kunstiline toimetaja Grace Coddington. Loomulikult ka ajakirja septembrinumber. Moemaailmas on september justkui uue aasta algus, siis ilmuv Vogue’i number on mitu korda mahukam kui nii-öelda tavakuude ajakirjad. Vaevalt küll, et mõnel muul kuul selle tegijad asjasse palju lõdvema randmega suhtuvad, kuid kuna mahtu on rohkem, siis toob septembrinumber ka muret ja sekeldusi juurde. Vogue’i tegijad…
-
Kuna kaubanduskeskuse uus kino on suletud, seame sammud vanasse heasse Sõprusesse. Ning see, mida näha sai, vastas täiesti ootustele või kartustele. Film oli kuratlikult mõjus, peab möönma. Juba avakaadrite visuaalne ooper: lähiplaanid orgastilisest seksist vaheldumas jõulupostkaartlike peisaažidega lapsest, kes ronib vastu oma hukule, lööb vaatajad oimetuks. Aegluubis voogavad kaunilt komponeeritud mustvalged kaadrid, taustaks Bachi-laadne fuuga, naise tumenevad silmad orgasmihetkel, kehasse puurduv peenis – see on tema…
