
Virve Aruoja ja Jaan Toominga „Värvilised unenäod“ on end kirjutanud eksperimentaalse filmikunsti näitena sügavale meie filmilukku.

Balti filmipäevad on elav ja vajalik traditsioon mitte ainult selleks, et tabada ühisjooni ja tunda end ühtsena röövelliku idanaabri külje all, vaid rohkem ikka selleks, et üksteiselt õppida.

Kaljo Kiisa filmilavastajakarjäär on tasakaaluotsing konjunktuursuse ja loomingulise vabaduse leidmise ja võtmise vahel. Kumb pool jääb peale?

Kahaneva kvaliteediga B-kategooria õudusjärgede seas paistavad „Maxxine’iga“ lõpu saanud X-triloogia filmid peale hea vormitunnetuse silma intelligentse sisuga.

Kaljo Kiisa filmilavastajakarjäär on tasakaaluotsing konjunktuursuse ja loominguliste vabaduste leidmise ja võtmise vahel. Kumb pool peale jääb?

Thea Hvistendahli debüüt on õuduselementidega seisundidraama, kus vaadeldakse leina kogu selle raskemeelsuses, meeleheites ja lahtilaskmisvõimetuse toodetud võltslootuses.

Maiade kultuuri eritlev dokumentaalfilm „Tule sõnumid“ on ootuspäraselt informatiivne, ehkki fakte, küsimusi ja vastandumist oleks võinud isegi rohkem olla.

„Hingede koguja“ palub vaatajal endaga autosse istuda, tühja kõledat maanteed pidi sõites ja hirmu alla surudes tooliservast kinni hoida ja kollidele vastu astuda.

Briti tiinekate reisikirjas Kreeta peohostelist on õnnestunud suurepäraselt kinni püüda industriaalpidutsemise ja kohustusliku rõõmu tühjus, selle lämmatav üksluisus.

„Horizon“ on rõhutatult vanamoodne film – üsna žanritruu vestern, milletaolisi peale mõningate eredate erandite enam kuigi palju ei toodeta.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.