LXXXI Veneetsia biennaali rahvusvaheline filmifestival ehk Mostra internazionale d’arte cinematografica 28. VIII – 7. IX 2024.
Veneetsia rahvusvahelisel filmifestivalil on juba ammu aru saadud festivalikülaliste meelelahutuse ja tähesära ihalusest. Maailma kõige esimesele filmifestivalile pandi alus selleks, et suunata tähelepanu itaalia filmikunsti paremikule ja tuua suurimad itaalia staarid Veneetsia Lido saarele. Kaheksa aastakümne jooksul on festival läbi teinud arvukalt muutusi ja saavutanud rahvusvahelise tunnustuse. Veneetsia festivalil on käinud Hollywoodi suurimad nimed ja ka Euroopa ja Aasia filmi üldtuntud staarid. Kaheksakümne esimeseks aastakäiguks kutsuti põhivõistlusse festivali peaauhinnale Kuldlõvile konkureerima 21 filmi. Palju filme linastus ka fuori concorso ehk väljaspool võistlust, rääkimata kõrvalprogrammidest nagu „Orizzonti“, „Orizzonti extra“ või „Giornate degli autori“.
Siinkohal võtan vaatluse alla Veneetsia põhivõistluse ja väljaspool võistlust linastuvad filmid ning lisaks mõne „Orizzonti“ valikust. Uue piletisüsteemiga on ajakirjanikel kahjuks keerulisem otsapidi kattuvate filmide puhul minna teist vaatama, kui filmi vastu on poole peal huvi kadunud. Tänavu jäi mul põhivõistlusest vaatamata vaid üks, Hõbelõvi laureaat ehk Maura Delpero film „Kinaver“1.
Suurtel festivalidel nagu Cannes’i või Veneetsia oma otsustavad auhindade üle tavaliselt vähemalt seitse või kaheksa žüriiliiget, kes filmidele hääle annavad, pluss žürii esimees. On aga küllaltki huvitav, et ühe inimese, nimelt žürii tööd juhtiva esimehe maitse osutub otsustavaks. Sel aastal oli žürii esinaine prantsuse näitlejanna Isabelle Huppert ja liikmeteks James Gray, Andrew Haigh, Agnieszka Holland, Kleber Mendonça Filho, Abderrahmane Sissako, Giuseppe Tornatore, Julia von Heinz ja Zhang Ziyi. Tänavu valisid nad võistlusprogrammi parimaks filmiks Pedro Almodóvari „Kõrvaltoa“2. Juba pressilinastusel sai Almodóvari esimesest ingliskeelsest filmist kohe kriitikute lemmik ja tundub, et vähemalt sel korral on nende maitse kattunud žürii omaga. Hispaania melodraamakuningas pole kunagi tagasi põrganud kuumade kultuuri- ja/või ühiskonnateemade käsitlemise eest. Ta on murdnud palju tabusid ja jätkab samas vaimus: seekordse filmi keskne teema on eutanaasia. Martha (Tilda Swinton) põeb surmavat vähki ja ravi, mis võiks haiguse peatada, vähemalt olemise paremaks teha või valu ja nõrkuse ära võtta, enam ei paista olevat. Marthat külastab haiglas tema sõber ja endine kolleeg Ingrid (Julianne Moore). Kahekesi on neil rahulik ja mugav koos aega veeta ja meenutada noorust, tööd, armukesi ja sõpru. Martha plaanib hoolikalt oma väärikat lahkumist siit ilmast, Ingridi osaks jääb emotsionaalsete ja seadusest tulenevate tagajärgedega tegelemine. „Kõrvaltoa“ värviküllane ja esteetiliselt meeldiv nii vastuolulise teema nagu eutanaasia esitamine toob kindlasti kaasa nii publiku tunnustuse kui ka vastureaktsiooni. Pedro Almodóvar on üle viie kümnendi jälle üks Kuldlõvi pälvinud hispaania režissöör. Viimati õnnestus see Luis Buñuelil filmiga „Päevaliblikas“3.
Usun, et ma polnud ainus, kes eeldas, et Kuldlõvi läheb Brady Corbeti „Brutalistile“4. Üle kolme tunni kestev „Brutalist“ on fiktiivne portreefilm ungari brutalistist arhitektist László Tóthist (Adrien Brody suurepärases kehastuses) ajaloolises kontekstis. Pärast koonduslaagri õudustest pääsemist asub László retkele Uude Maailma, et alustada uut elu. Teda aitab sugulane, mööblikaupmees Attila (Alessandro Nivola), kes ajab talle välja esimese tööotsa, milleks on miljonär Harrison Van Bureni raamatukogu renoveerimine. Esimesele edukale tellimusele järgneb peatselt teine, üsna (või ehk isegi liiga) ambitsioonikas projekt, mille käigus hakkab ka László eraelu ootamatuid pöördeid võtma. Kuigi elu viib ta taas kokku armastatud naise Erzsiga (Felicity Jones), selgub varsti, et koonduslaager on jätnud jälje mõlema tervisele ja ka nende suhtele. Samal ajal hakkab sõprus miljardäriga nende mõlema, eriti László elule järjest suuremat mõju avaldama. Suurepäraste näitlejatega ja kaunilt üles võetud filmi näidati 15minutise vaheajaga ja see tõi Brady Corbetile parima lavastaja Hõbelõvi.
Festivali alguses sai Angelina Jolie märkimisväärselt hea vastuvõtu osaliseks oma rolli eest Maria Callasena Pablo Larraíni filmis „Maria“ (2024). Larraín on keskendunud suure diiva viimastele päevadele, kui tollel tuleb hakkama saada kunagi erakordse hääle ja inimeste armastuse ning kiindumuse kadumisega, mis on ühtmoodi valus taluda. Larraín on kujutanud Callast põhiliselt ustava majahoidja (Alba Rochwacher) ja ülemteenri (Pierfrancesco Favino) silmade kaudu. Mõlemad on järjest enam mures, sest kontrollimatu ravimite manustamise tõttu on Callas kaotanud reaalsustaju. Jolie on haavatava vananeva diiva rolli kujundanud äärmiselt peenetundeliselt. Paljud ajakirjanikud ennustasid talle legendaarse ooperilaulja viimase nädala pühendunud kujutamise eest juba Oscari nominatsiooni. Kuigi Jolie’d kiideti nüansseeritud rollisoorituse eest, võeti portreefilm vastu leigelt.
Nicole Kidman, üks tänapäeva filmikunsti suuri diivasid, on näidanud oma annet ja kartmatust küllusliku karjääri jooksul korduvalt ning Halina Reijni „Kullakeses“5 liigub ta IT-firma juhi Romyna endiselt riskantses tsoonis. Sel naisel on armastav abikaasa (Antonio Banderas), kaks teismelist tütart ja pealtnäha täiuslik pereelu. Aga Romy elus on miski puudu, nii et ta võtab ette ohtliku abieluvälise suhte noore praktikandi Samueliga (Harris Dickinson). Romy alistub aegamisi Samueli sarmile ja mõjule tema üle, kuigi talle teeb muret nende suur vanusevahe, rääkimata võimusuhetest ja kõigest, mis ta võib kaotada, kui afäär avalikuks tuleb. Kidmani julget rolli hindas kõrgelt žürii esinaine Isabelle Huppert, kes sai Cannes’is parima näitlejanna preemia samavõrd tabusid murdva osatäitmise eest Michael Haneke „Klaveriõpetajas“6. Kidman ei saanud küll auhinda vastu võtma kahjuks tulla, kuna samal päeval suri ootamatult ta ema.
Nicole Kidman ja Angelina Jolie on Hollywoodis üldtuntud nimed, aga Veneetsias nägi ka tundmatumate näitlejate märkimisväärselt häid rolle, nagu näiteks Ia Sukhitašvili oma žürii eriauhinna võitnud gruusia filmis „Aprill“7. Sukhitašvili mängib maakoha günekoloogi, kes püüab sünnituste vastuvõtmise kõrvalt abistada naisi ka rasedusvastaste vahenditega ja illegaalselt aborte tehes. Filmis näidatakse tema üksildust: inimesi aidata ja harida püüdes on ta jäänud omaette kogukonnas, kus religioon ja seksuaalkasvatuse puudumine viivad paratamatult tragöödiani. Dea Kulumbegašvili on jäädvustanud selle kauge gruusia küla kõige tüüpilisemad juhtumid. „Aprillil“ on ka kunstilisemaid ambitsioone, mis väljenduvad vormiga mängimises, aga see ei tööta nii hästi, kui võiks.
Brasiilia režissööri Walter Sallese film „Olen endiselt siin“8 viib meid tagasi 1970. aastate sõjaväelise diktatuuri aegsesse Brasiiliasse. Loo keskmes on endine parlamentäär Rubens Paiva (Selton Mello), kelle pidasid kinni ja tapsid pärast piinamist diktaatorliku režiimi esindajad. Paiva juhtumile keskendumise asemel on filmis tähelepanu hoopis Paiva naisel, viie lapse emal, kes pandi samuti mõneks ajaks vangi. Pärast vabastamist pühendus ta perekonna kooshoidmisele ja õigluse jaluleseadmisele. Murilo Hauseri ja Heitor Lorega parima stsenaariumi auhinna vääriliseks peetud käsikirjas on keskmes see, kuidas Paiva naine Eunice (Fernanda Torres) püüab mitme aastakümne jooksul tuua päevavalgele tõde oma abikaasa ebaseadusliku vangistamise ja surma kohta. Fernanda Torrese osatäitmine Paiva naisena on erakordne: ta naeratab perepiltidel ja püüab näida oma laste ees tugevana, hankides samal ajal oma abikaasa kadumise kohta tõendeid. Ladina-Ameerika 1970. aastate sõjaväeliste diktatuuride kohta on tehtud arvukalt filme, tuntuim neist on vahest Roman Polanski „Tütarlaps ja surm“9. Mõned värskemad on „Argentina, 1985“10, mis võistles Veneetsias kaks aastat tagasi ja „1976“11, mida näidati mõne aasta eest Cannes’is.
Coppa Volpi auhind parima meesrolli eest läks Vincent Lindonile, kes kehastab kaht teismelist poega kasvatavat üksikisa filmis „Vaikne poeg“12. Üks poegadest proovib sisse saada Sorbonne’i ülikooli, teine mässib aga end aina rohkem sisse paremäärmuslaste ohtlikku gruppi. Ta radikaliseerub, mis viib paratamatult tragöödiani ja sündmusteni, mis muudavad perekonnasisest dünaamikat igaveseks. Lindon on igati korralik näitleja, aga ta roll „Vaikses pojas“ ei tundu olevat nii karjääri muutev kui näiteks Jude Law väsinud FBI agent Justin Kurzeli filmis „Ordu“13. Filmis on vaatluse all valgete rassistide äärmusrühmitus, mis tegutses 1980. aastatel USAs. Kuigi „Ordu“ sündmused toimuvad kaheksakümnendatel, resoneerib see ka USA praeguse poliitilise arenguga.
Nahuel Pérez Biscayart oli samuti väga haarav Luis Ortega filmis „Džoki“14, mis pakub nii mõnegi meeldejääva hetke, saateks särtsuv muusika. Ortega näitab läbipõlenud ning narko- ja alkokütusel opereerivat džokit, kes jääb õudses õnnetuses küll ellu, aga tema elu muutub totaalselt. Pole liialdus öelda, et miski pole enam iial samasugune kui enne. Ortega filmides on alati rohkelt vormilisi ideid, aga sel korral tundub olevat tal olnud raskusi need sisuga kokku sobitada.
Vastakaid arvamusi tekitanud film valikus oli seekord ka Luca Guadagnino „Kväär“15, William S. Burroughsi samanimelise 1985. aasta romaani ekraniseering, mille peaosas kunagine James Bond Daniel Craig. Craigi roll on vähemalt sama julge kui Nicole Kidmani oma „Kullakeses“ ja oleks väärinud rohkem tunnustust. Craig mängib Leed, endisest Ameerika patrioodist kirjanikku, kes joob, süstib ja otsib juhuseksi. Ta päevad tunduvad olevat üsna sarnased, kui ta kulgeb ühest México City urkast teise ning lõpetab purjus peaga mõne noore täku juures voodis: vahel tasuta ja vahel raha eest. Ühel päeval näeb ta oma püsilokaalis uut nägu ning armub silmapilk noorde rahvuskaaslasse. Kuigi sõbrad hoiatavad teda selle eest, et ta ei peaks end emotsionaalselt siduma kellegi nii jaheda ja eemalolevaga, tundub noormehe olek olevat sama sõltuvust tekitav kui narkootikumid. Nad asuvad koos retkele džunglisse, et eksperimenteerida looduslike hallutsinogeenidega. Sellest hetkest läheb film visuaalselt huvitavaks ning hakkab meenutama Burroughsi teisi teoseid, nagu „Alasti lõuna“16. Guadagnino kaua oodatud „Kväärile“ sai osaks kõikuv tagasiside. Värvigamma on kahtlemata väga stiilne ning värvidega on tõetruult suudetud edasi anda mõnuainete efekte, samuti on hästi kasutatud karmimaid värve México kujutamisel. Ajastudetailid on taas sama köitvad nagu filmis „Kutsu mind oma nimega“17, aga lugu ei ole nii haarav ja kui poleks Craigi rollisooritust, oleks film end üsna pea ammendanud.
Parimale noorele näitlejale antava Marcello Mastroianni auhinna sai tänavu Paul Kircher osa eest prantsuse suurekssaamisdraamas „Ja nende lapsed nende järel“18, mis viib vaataja 1992. aasta suvesse ja näitab vaesusest puretud kaevanduslinnas üles kasvavaid noori. Kasvavad pinged noorte ja nende vanemate ning kohalike ja sisserändajate vahel ning lugu jälgib tegelasi kaheaastaste hüpetega 1992. aasta suvest kuni 1998. aasta suveni. Vägivaldse kasvamisloo põhitrump on aga heliriba, mis koosneb Iron Maideni, Red Hot Chili Peppersi, Texase jne 1990. aastate hittidest.
Kui Todd Phillipsi „Jokker“19 ilmus Veneetsia 2019. aasta võistlusprogrammi, teati, et on tulemas midagi erilist, sest enamasti paigutatakse koomiksifilm võistlusvälisesse programmi, pakkudes sellega meelelahutust ja meelitades kohale suuri staare. „Jokker“ on tõesti midagi teistsugust: koomiksilik kurikael on paisatud Gotham City karmi tegelikkusse, mis tundub palju enam kaheksakümnendate aastate New Yorgi kui lihtsalt patuse ja vägivaldse väljamõeldud linnana. Joaquin Phoenixi Jokker tundub olevat pigem asjaolude ohver kui „Batmani“ lugudest tuttav kurjam. „Jokker“ võitis Veneetsias Kuldlõvi ja kaks Oscarit: parima filmi ja parima meespeaosa eest. Pole ime, et „Jokker. Folie à deux“ oli tänavuse festivali kõige oodatum film. Tõsiasi, et ka järjefilm kutsuti põhivõistlusse, tõstis ootusi veelgi. „Jokker. Folie à deux“ jõudis Lidole koos Phillipsi, Phoenixi ja naispeaosalise Lady Gagaga, aga Gaga kohalviibimine tekitas seekord isegi rohkem kumu kui film ise. „Jokker. Folie à deux“ jätkab kohast, kus Arthur Flecki lugu eelmine kord pooleli jääb. Siin minnakse kujutelma ja tegelikkuse kokkusegamisega veelgi kaugemale, kui Arthuri mõistus vajub järjest sügavamale pettekujutlusse. Tema väändunud maailmas on muusika ja armastus tegelikkuse eest pagemise vahendid. Seekordne film on esimesest osast väga erinev, aga nimitegelasele ja karmile tegelikkusele tema ümber on jäädud truuks. Phoenix läks Arthur Flecki kujutamiseks taas füüsilise transformatsiooniga päris kaugele, kaotades umbes 20 kilogrammi kehakaalust. Lady Gaga pidi end samuti muutma, aga ta tundub filmis olevat pisut alakasutatud, kuna muusika ja tants domineerivad suures osas filmist, nii et „Jokker. Folie à deux“ on pigem muusikal kui miski muu. Ma mõistan, miks film võis mõnele pettumuse valmistada, aga mulle meeldib selle lõpp: see, mida sellega maailma kohta öeldakse, kuidas Arthur Flecki lugu lõpetatakse ja avatakse uks juba tuttavlikumale Batmani-Jokkerile.
Küllaltki palju räägiti sellest, kas „Jokker. Folie à deux“ oleks ikka pidanud linastuma põhivõistlusprogrammis või oleks olnud ta õige koht siiski väljaspool võistlust, nagu näiteks ka John Wattsi filmil „Wolfid“20, kus George Clooney ja Brad Pitt kehastavad kaht koristajat, kes kasivad ära kõrgeaulise kliendi tekitatud segaduse, üritades päästa tema mainet. Kahe mehe rivaalitsemine pakub kohati pinget tänu vaimukale dialoogile ja staaride omavahelisele ekraanikeemiale. „Wolfide“ kergekoeline meelelahutus näitas, et Hollywoodi kuldaja viimased tõelised filmitähed on endiselt heas vormis. Pitt ja Clooney tõestasid ka, et nad on võimelised tekitama üsna palju meediakajastust. Clooney ja ta naine on Veneetsia püsikülalised ja ilmuvad festivali toetuseks kohale hoolimata sellest, kas Clooneyl on film programmis või mitte. Pitt on siiski jäänud viimastel aastatel rambivalgusest väljapoole ning keskendunud oma eraelu paikasättimisele pärast tormilist lahkuminekut Angelina Jolie’st.
Pärast mullust Ameerika näitlejate ja stsenaristide streiki olid suured staarid taas Lidol tagasi. Fännid varjusid põletava kuumuse eest varjude alla, aga võisid üldjoontes rahul olla, et nägid oma suuri lemmikuid taas nii ekraanil kui ka elusast peast.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Vermiglio“, Maura Delpero, 2024.
2 „La habitación de al lado”, Pedro Almodóvar, 2024.
3 „Belle de Jour“, Luis Buñuel, 1967.
4 „The Brutalist“, Brady Corbet, 2024.
5 „Babygirl“, Halina Reijn, 2024.
6 „La Pianiste“, Michael Haneke, 2001.
7 „April“, Dea Kulumbegašvili, 2024.
8 „Ainda Estou Aqui“, Walter Salles, 2024.
9 „Death and the Maiden“, Roman Polanski, 1994.
10 „Argentina, 1985“, Santiago Mitre, 2022.
11 „1976“, Manuela Martelli, 2022.
12 „Jouer avec le feu“, Muriel Coulin, Delphine Coulin, 2024.
13 „The Order“, Justin Kurzel, 2024.
14 „El jockey“, Luis Ortega, 2024.
15 „Queer“, Luca Guadagnino, 2024.
16 William S. Burroughs, Naked Lunch, Grove Press, 1959.
17 „Call Me by Your Name“, Luca Guadagnino,
18 „Leurs enfants après eux“, Ludovic Boukherma, Zoran Boukherma, 2024.
19 „Joker“, Todd Phillips, 2019.
20 „Wolfs“, John Watts, 2024.
