-
Kui saksa parun Karl von Drais ühendas XIX sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga, raamistiku sadulaga kattis ja siis jalgadega lükates sõitma läks, ei osanud ta ilmselt arvatagi, et on maha saanud leiutisega, mille kohta hiljem tavatsetakse manitsevalt lausuda, et seda uuesti leiutada pole mõtet. Von Draisi kaasaegsed sellist hoiatust õnneks veel ei tundnud, mistõttu leiutasid rahumeeli jalgratast edasi terve XIX sajandi vältel. Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan…
-
Istudes kinosaalis, pilk suurel valgel linal, kus käib võidusõit Daniel Brühli ja Chris Hemsworthi mängitud Niki Lauda ning James Hunti vahel, panin ma imeks, kui palju ma vormel 1 teemat valdan. Kuigi ma pole eales vaadanud ühtegi võidusõitu telerist rohkem kui viis sekundit, teadsin kinosaalis istudes peaaegu kõike, mida mulle filmis „Võidu nimel” näidati: Niki Lauda biograafiast kuni selleni, millise tiimi piloodid filmi peategelased olid. Ehk…
-
Milleks oli Nõukogude Liidus vaja reklaami, kui impeeriumis valitses käsumajandus? Milleks tutvustada tooteid, mida tuli otsida tikutulega või mida olemaski polnud? Seda küsivad Hardi Volmer ja Kiur Aarma oma värskelt linastunud dokumentaalfilmis „Kullaketrajad”.
Ammendavat vastust vaataja ei saanud, sest sellistele küsimustele polegi vastust. Sama nurga alt võiks ju ka küsida: milleks oli nõukogude inimesele vaja korteris kööki, sest süüa sai ka einelauas, sööklas või restoranis? Või milleks…
-
Sel aastal valmis muuhulgas mitu suuremahulist muusikafilmi. Festivali ajal jõudsin vaadata neist üht ja selleks oli belgia režissööri Felix van Groeningeni „Surnud ringi purunemine” („The Broken Circle Breakdown”, 2012), mis kuulus rahvusvaheliste filmikriitikute poolt esile tõstetud filmide programmi. Vaatamata lihtsakoelisele süžeele ja naiivsevõitu Ameerika-ihalusest kantud paatosele oli tegemist väga nauditava tulemusega, kus muusika silus ja tasandas ära mitmed võimalikud probleemid, mis selletaolises filmis oleksid võinud tekkida.…
-
Paistik pidas end Kingpooleks: „Olin samasugune härdameelne ja plahvatav.”
Eelmine kord külastasin Avo Paistikut 2001. aastal, kui Eesti animatsioon oli üles leidnud Disney-maigulise juhufilmi „Kutsu Juku” (1931) ja juubeldas oma tulevat kuuekümnendat aastat. Kasutan siinkohal ka oma Eesti Ekspressi materjale nendest aegadest. Sest just oma kuulsuse tipul, Eesti iseseisvuse taastamise eel, jättis tolle aja eesti animatsiooni kolmas Jupiter Avo Paistik joonisfilmide tegemise vabatahtlikult maha.
Esimene elu Eesti Vabariigi…
-
21. IV 1936 – 3. XII 2013
On lahkunud viljakas animafilmilooja, maalija, karikaturist ja raamatukunstnik Avo Paistik.
Tallinna Polütehnikumi raadiotehnikuna lõpetanud Avo Paistik alustas 1971. aastal Tallinnfilmis tööd heliinsenerina. Oma pilapiltidega ajakirjanduses tähelepanu võitnud noorel mehel oli õnne olla õiges kohas õigel ajal. Talle oli kogu aeg meeldinud joonistada. Filmi- ja maalikunstnik Rein Raamat asutas selsamal 1971. aastal Tallinnfilmi joonisfilmiosakonna ja kutsus uue heliosakonnamehe tööle värskesse animatsioonitsehhi.
Avo Paistik…
-
Väljaspool Ida-Virumaad elavad inimesed vajavad ehk selgitust, miks pannakse Kaljo Kiisa skulptuur just Jõhvi ja miks kontserdimaja juurde.
Tamm: Kaljo Kiisk oli pärit Jõhvi lähedalt ja tema lapsepõlve esimene eredam filmielamus pärines just Jõhvist. Siis oli kontserdimaja praeguses asukohas veel mõis, kus näidati filme. Kiisk oli ka Jõhvi kontserdimajas tegutseva kino Amadeus ristiisa.
Võhmar: Idee Kiisa skulptuuri paigaldamiseks kontserdimaja juurde promenaadi lõppu – või algusesse, sõltub, kustpoolt vaadata…
-
Rosi film, vastupidi, oli staarirohkes Venezias suhteliselt varjul, kuid võttis suure üllatusena koju kaasa suisa peaauhinna ehk ihaldatud Kuldlõvi. Seda muide esimese dokumentaalfilmina Venezia filmifestivali ajaloos, millega on nüüdseks kõigi kolme maailma suurfestivali võitjaks olnud ka tõsielufilm.
„Kohutav ilu”
Sorrentino filmist rääkides ei saa üle ega ümber kogu varasemast ikonograafilisest Rooma kujutamisest ning eriti muidugi Fellinist, kelle teosed „Magus elu”, „ 8½” ja „Rooma” on tugevalt siiagi sisse…
-
Suurbritannia režissöör Clio Barnard näitab oma debüütmängufilmiga „Isekas hiiglane” („Selfish Giant”) et saareriigi filmikunstis on endiselt suur armastus sotsiaalse realismi vastu ning möödunud aastate filmide („Tyrannosaur”, 2011 ja „Fish Tank”, 2009) kõrvale on tulnud veel üks tugev realismile rõhuv film, mis pea iga arvustuse puhul toob režissöörile võrdluse suure Ken Loachiga. Virelev töölisklass, pisikuritegude igapäevasus ja ellujäämisvõitlus, millest, nagu ikka, tulevad välja vaid nutikamad ja tugevamad.…
-
Võitjaks pärjati Tõlliste noorte film „Elu võimalikkusest maal”. Kriitikuna ütlen, et lugu algab küll pisut kohmakalt, kuid läheb siis kenasti käima, kui loost saab muusikaline tummfilm, mis paistab silma eelkõige dünaamilise montaaži ja hea pildi- ning rütmitunnetusega. Lugu on lihtne ja kompaktne, lustiga tehtud. Huvilised võivad konkursil osalenud töid vaadata portaalist eestielu.ee või otsida võidutöö üles YouTube’ist. Selleks et konkursile tööde esitajad jalgratast leiutama ei peaks,…
