
Vahest kõige olulisem on „Minu kallimate“ juures see, et iga tegelane paistab omal kombel väärikas. Kõigi vastu saab mingil moel empaatiat tunda: vahel nad ajavad vihale, vahel panevad muigama.

Tõnis Pill: „Ma leian, et Eesti on nii väike, armas ja pisike riik, filmindus veel väiksem, kus kõik tunnevad kõiki, seega siin ei ole seda ruumi, et olla kolleegide suhtes ebainimlik.“

Lühidokumentaalfilmide kroonikasarja „Eesti lood“ 22. hooajal jätkatakse eestlaseks olemise ja Eestis elamise kogemuse uurimist mitmest perspektiivist.

Berliini filmifestivalil võeti uue juhi eestvedamisel Saksamaa parlamendivalimiste, Iisraeli-Palestiina konflikti ja Vene-Ukraina sõja vahel navigeerides turvaline kurss.

Céline Sallette: „Me ei saanud Niki de Saint Phalle’i kunsti näitamiseks õigusi. Väljendasime soovi teha Nikist film, aga perekond ütles kohe, et nad ei luba seda teha.“

Lühianimakassett „Animaffia“ pole mingi best of, vaid pooleteise tunniga maalitakse üles meie animatsiooni tänapäev kõigis tema värvides.

„Must auk“ tuletab meelde, et ühest ärevast või üksildasest päevast teise elades tasub mängida, et nõnda elust rõõmu tunda.

„Kikilipsuga mässaja“ näitab, et poliitiku elu ei ole lihtne: peab olema rahvamees, aga kohtuma ka tähtsate riigitegelastega. Eesti presidendi roll on selle vastuolu võib-olla eredaim kehastus.

Kõige tugevama Oscari-kategooria, parima dokumentaalfilmi teemad keerlevad tänavu võimu ja selle vastutusele võtmise ümber.

Nana Džordžadze: „Elu Gruusias on keeruline! Aga me oleme väga optimistlikud, sest oleme natuke hullud. Meid aitab huumorimeel ja me naerame igas olukorras.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.