$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Andro Mänd: „Tegeleda tuleb Lasnamäega. Kui ei taha ühel päeval elada probleemses linnas, siis ei ole valikut.“
Reinier de Graaf: „Ma olen täiesti veendunud, et arhitektid peaksid seisma ainult linlaste huvide eest ning ära tuleks öelda projektidest, mille kasutaja pole tuvastatav.“
Christian Pagh: „Ei saa jääda ootama, et väljakujunenud majandusloogika äkitselt muutub. Mõningaid ühiskondlikke muutusi saab juhtida ka kohalikul tasandil, alustades naabruskonnast.“
Esialgne koroonast tagant tõugatud kaugtöövaimustus on nüüdseks mõõdukalt taandunud. Kõiki inimesi, kel seesugune võimalus on, ei pea sundima kodukontorisse.
Kas Lasnamäe peab ikka olema läbisõidukoridor või väärivad selle Tallinna linnaosa elanikud siiski head avalikku ruumi?
VII Tallinna arhitektuuribiennaal „Ressursid tulevikuks“ käsitleb materjalide, ehituskontseptsioonide ja sotsiaalse planeerimise leidlikku mitmekesisust.
Ukrainlastelt tuleb õppida ennekõike seda, kuidas lootusetult veniva sõja kiuste mõelda kolm, viis ja kümme aastat ette – ja mitte lahkumise, vaid jäämise ja tagasitulemise peale.
Tulevikuarhitektuur vajab ressursside kestlikku kasutamist, materjalimaaklerit ning kohalikku materjali.
Kuidas linna kuulata? Mida me kuuleme? Kuidas seda tõlgendada? Ja iseäranis: kuidas kuuldule reageerida?
Mait Summatavet: „Tegelikult on oluline, kas idees on disainimõte sees või ei ole. Võib-olla seda eset täna tootma ei hakata, aga homme võetakse see ehk eeskujuks.“
Kui 18 aastat tagasi oli ehitatud kultuuripärand saanud taas nähtavaks, siis praegu näib, et taluarhitektuuri säilitamine on vaid omaniku mure.
Alexandra Midal: „Suure osa disainiajaloost on kirjutanud inimesed väljastpoolt valdkonda, mind aga huvitab, mida on disainil enda kohta öelda.“
See on näitus aeglusest, kohalolust, juurtest ehk mõtteviisist, milles tehisarust võistlejat ei saa – õppimisest tegemise kaudu.
Tartu linnamuuseumi uus püsinäitus „Meie Tartu“ tutvustab linna 18 asumit, sealsete elanike lugusid ja suhet oma elukohaga.
Näitusel „Meie Tartu“ viiakse külastaja linlaste kodudesse, aedadesse, liftidesse, kappidesse ja garderoobidesse. Nii hägustatakse piir, mis eraldab kodu avalikust ruumist.
Arhitektuur on parimal juhul kui klaaspärlimäng, mis seob semiootilise, kultuurilise, kehalise, keskkondliku, poliitilise ja ehk veel mõne kihistuse ootamatuks ruumiliseks tulemiks.
Muidugi on riigieelarve kordasaamine meie kõigi asi, aga mälestiste müügist saadav tulu võiks minna ikka sektorisse tagasi.
Tulevikus peab saama kontorihoone hõlpsasti kujundada elamuks, elamu kontoriks, korteri kodukontoriks ning tagasi koduks ilma kontorita jne.
Augustis jõudis lõpusirgele projekti „1 + x“ uurimisrühma 15 kuud kestnud teadus-arendusprojekt, mille käigus uuriti põhust ehitamist ja mustersüsteemis projekteerimist.
Elina Alatalo: „Arhitekti töö ei kao, kuid ruumilooja ülesanded teisenevad ühiskonna muutumisel ja uute vajaduste esilekerkimisel mitmekesisemaks.“
Hea koolimaja peaks ergutama aktiivselt liikuma ning silmast silma suhtlema, tegema olemise mõnusaks. Kuidas? Selle üle arutavad koolihooneid projekteerivad arhitektid.
Triinu Triibmann: „Mulle on disainimise juures esmatähtis lugu. Kui mulle antakse ülesandeks teha lihtsalt üks lamp, siis seda ma ei oska.“
Gregor Taul: „Monumentaal-dekoratiivkunst on väärtus, mida tuleb säilitada, kuna see rikastab sisu ja vormiga meie linnapilti ja arusaama ajaloost.“
Kas Lääne-Virumaa pealinna kavandatav kvartalisuurune ärikeskus ja 16korruseline tornmaja on linna moodne elavdamine või iganenud ruumilahendus?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.