
Robert Mull: „Ettekujutus endast kui arhitektist muutub tagasihoidlikumaks, kui mõistad, et kõige rohkem kasu toob tegelemine nii „tühiste“ asjadega nagu parem ahi.“

Mait Summatavet: „Kes töökohta oma vabariigis ei leidnud, see saadeti Valgevenesse või Siberisse. Eestis oli puhver: tööle võeti riiklikku kunstifondi kombinaati.“

Koolimajade ehitamisest ja puitarhitektuuri loomise võlust ja valust räägivad arhitektuuribüroo 3+1 arhitektid Markus Kaasik ja Karin Harkmaa.

Võib-olla on ümbermõtestamisega nagu kunstigagi: kui teos on kunstisaalis, on see kunst, sest institutsioon on nii määranud, oleme nõus või mitte.

Jerome Osentowski: „Dollari väärtus langeb. Mis on siis väärtuslik, kui dollar enam midagi väärt pole? Kapsapea!“

Karin Hallas-Murula: „Habermanni-Johansoni elus ja loomingus kajastub arhitekti ameti väärikus, nende arhitektuur õpetab tõsist suhtumist, järjepidevust ja praktilisust.“

Habermann ning Johanson on saanud väärika monograafia, mille rikkalikku mõtteainest pakkuvat teemaderingi veel uuteski kirjutistes nosida sooviks.

Nii nagu Linnateatri identiteet peitub vanalinna saalides, nii loob hea arhitektuur raamid inimlikule kogemusele, mis suunab väärtushinnanguid laiemalt.

Sisearhitektuurist kui distsipliinist võib konkursi järgi jääda mulje kui millestki jõuka ühiskonna teenistuses olevast. Tegelikult me ju selles seisus ka oleme.

Sam Jacob: „Arhitekti roll on alati muutuses: kord visionäär, kord riigi palgal elamuehitaja, kord aktivist, kord poliitik, kord kunstnik, kord isik, kes keeldub maju joonistamast.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.