Kotka puhul ei tähenda see mõttelagedat originaalitsemist, vaid tema oma senise kunsti algallika jätkuvat mõtestamist. Hoolimata kunstniku mittesüstemaatilistest loomemeetoditest loob iga tema teos erilise, just temale omase atmosfääri. Varajasemas loomingus – mõneti naivistlikud joonistused, portreed ja siirad installatsioonud – toimis iga töö nagu püandiga etüüd: kaks kraanikaussi urineerivat meest, kes samal ajal naeravad oma peegelpildi üle („Laurile”, 2005), väljasirutatud töökinnastes ning -rõivais käed, hoidmas valget käterätikut veekausi kohal („Nimeta”, 2009). Need olid absurdihuumoriga avalikult vürtsitatud tööd, mis tõid kunstniku unikaalse isiksuse julgelt esile. Uutes töödes on aga näha küpsemat komplekssust. Nendes sisalduv nali on mitmetahulisem, sügavam ja tumedam kui varem. Kõik näitusel eksponeeritavad tööd on omaette mitmekihiline keskkond. Iga kiht ei lisa mitte ainult visuaalset, vaid ka ruumilist ja ajalist mõõdet: iga detail vastab Kotka poolt läbitud töö- ning loomeprotsessile, tekitades tunnet, nagu oleks aja ja mõttearengu raskus kristalliseerunud kunstniku loodud vormidesse. Füüsiliselt kaalukad, on neis töödes ometi kunstniku varasemate tööde kergust, vormi ja värvi elegantsust.
Kui vaadata aga Fred Kotka kunsti visuaalsetest aspektidest sügavamale, siis osutub oluliseks välismaailmaga suhtesse astumise viis. Selles mõttes on ta kunst kaugel tänapäeval populaarsest kontseptualismist, mis koondab kultuurilised viited kunstilise teose vormi. Vastupidi, Fred Kotka tööd ei ole üles ehitatud olemasolevatele viidetele, vaid need loovad ise endale konteksti. Kuigi Kotkas ei seo ennast ühegi kunstniku või kunstiliikumisega, võib öelda, et tema kunst on lähedane teatud kunstnike, nt Mike Kelley või Paul Theki loomingule, mis samuti püüdleb visuaalse ja müütilise maailma loomise poole. Nii nagu nendegi töödes, nii lähtub ka Fred Kotkas oma tööde siseloogikast, välismaailma suhtes võetud distants on see, mis lisab neile erilise individuaalsuse.
Tõlkinud R. V.
