Valusalt vara on lahkunud Anna-Stina Treumund, radikaalne kunstnik, kelle isik ja looming tõid kokku feministlikult mõtlevad aktivistid ja akadeemikud, seksuaalvähemusgrupid ja kunstnikud. Anna-Stina Treumund oli kunstis ja elus resoluutselt aus, ta oli uhke, et oli sündinud naisena ja suutis ka teised selle üle uhkust tundma panna.
Treumundist kujunes elav legend, kes nii kunstis kui ka elus ei leppinud ebaõigluse, rumaluse, hoolimatuse ega homofoobiaga.
Anna-Stina Treumund sai esimese kunstihariduse Tartu kõrgemas kunstikoolis, kus õppis aastatel 2003–2007 fotograafiat, magistrantuuris jätkas ta EKAs, kus kaitses 2010. aastal fotograafias magistrikraadi. 2012. aastal jätkusid ta õpingud soouuringute alal Rootsis Linköpingi ülikoolis ja EKA loomingulises doktorantuuris. Ta täiendas ennast Vilniuse kunstiakadeemia foto- ja meediaosakonnas ja Viini kunstiakadeemias professor Marina Gržinići juures.
Anna-Stina Treumund oli pühendunud naiste, iseäranis lesbiliste naiste ajalukku jäädvustamisele, olgu siis kirjanduses, kunstis, filmis või teistes kultuurimeediumides. Tal oli mahukas feministliku ja lesbilise kirjanduse raamatukogu, mida ta lahkelt teistega jagas. Sealt kasvas välja lugemisgrupp Virginia Woolf Sind Ei Karda ja praegune laiaulatuslik samanimeline Facebooki grupp.
Anna-Stina Treumund pidas salongi, kuhu olid oodatud kõik lesbilised naised ja feministid, keda Anna-Stina seeläbi alatiseks ühendama jääb. Ta oli alati valmis julgustama naisi ennast leidma või rasketel hetkedel paremini tundma. Ta oli üks naistekultuuri festivali „LadyFest“ algataja ja läbi viija ning DIY geriljaprojekti „Queer kleepekavihik“ (2011).
Juba esimestest näitustest peale käsitles Anna-Stina Treumund oma loomingus lähisuhteid. 2010. aastal oli tema esimene suurem isikunäitus „Sina, mina ja kõik, keda ma ei tea“ Tallinna Kunstihoone galeriis, kus ta määratles enda avalikult lesbikunstnikuna. Pärast seda oli Treumundil peaaegu igal aastal isikunäitus, kus ta tegeles lesbilise identiteediga.
Eraldi väärivad esiletõstmist lüüriline fotoseeria „Naine Marju Mutsu joonistuste nurgas“ (2010) ja arhiiviprojekt „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred“. Näitusega „Hea küll siis, Jane, kutsuge kogu oma fantaasia appi ja kujutlege, et te pole enam hästikasvatatud ja tagasihoidlik tütarlaps, vaid ohjeldamatu noormees, kellele juba lapseeast peale vaba voli on antud“ (2013) andis Anna-Stina Treumund tuntud muinasjuttudele lesbilise naise perspektiivi: Robin Hood oli poisilik naine ja mõnigi tüdruk unistas, mis tunne oleks Arabellat suudelda.
2016. aasta lõpus avati Tartu Kunstimuuseumis kunstniku suur isikunäitus „M-i märg unenägu“, millega kaasnes ülevaatekataloog. Kui varem oli Anna-Stina Treumund eksponeerinud peamiselt fotot, installatsiooni ja videot, siis seal olid väljas maalid ja skulptuur. Ka selle väljapanekuga näitas ta bravuurikalt ja vaimukalt keskmist näppu nii-öelda poisteklubidele, kes siiani naiste seksuaalsust määratlema kipuvad. Tänavu aprillis eksponeeriti seda näitust ka Kopenhaagenis rahvusvahelise performance’i-festivali raames.
Anna-Stina Treumundi lahkumine elust on kohutav kaotus, aga elav mälestus temast jääb meist paljusid ühendama aastakümneteks.
Ärasaatmine laupäeval, 3. juunil kell 10.30 Pärnamäe krematooriumis.
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Kultuuriministeerium
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Eesti Fotokunstnike Ühendus
Eesti Kunstimuuseum
Tartu Kunstimuuseum
