Kellele kuulub Mart Kangro keha, tahab Mart Kangro teada. Ühelt poolt, jah, on kehal näha gravitatsiooni ja aja märke: juuksed, va sindrinahad, emigreerusid esimesel võimalusel, aga Maa külgetõmbele on vaikselt vastu tulemas ka tuharad. Sama jõuliselt kui harjutused treeningsaalis vormivad meie keha – või vähemalt meie kehakogemust – ka sõnad ja pildid meie ümber – olgu siis „eale kohased“ reklaamid (Miks ma seda reklaami näen? See reklaam on suunatud meestele vanuses 45+. Reklaamide isikupärastamiseks muuda seadeid.), popkultuur või (sõja)uudised. Kõik need toimivad kui eeskirjad, sammsammulised tegevusjuhised eluks, mistõttu ongi keha paratamatult algoritmide võimuses, olles pelgalt infokandja ja teabe edastaja. Lavastuses „Meedium“ ei ole laval Mart Kangro, vaid on algoritmiline keha, mis edastab infot otsingufraasile „Mart Kangro“. Kes ta siis on, see „Mart Kangro“?

Nutikas dramaturg, seda ehk isegi ennekõike. Kangrol (igaüks võib oma maailmavaatest lähtuvalt siin ja edaspidi nimele jutumärgid ümber mõelda või sellest loobuda unistuse kasuks, et inimene ja tema keha on ikkagi päris), jah, Kangrol on hea vaist selle peale, kuidas vähemaga rohkem öelda, ning julgust oma vaistu usaldada. Mis siis „Meediumis“ tegelikult juhtub? Kangro liigub ruumis ringi, sõidutades ratastel alusel ekraani, mida ta sätib järgemööda kolmes küljes istuva publiku nägemis­ulatusse või siis näitab neile just masina tumma tagumikku. Pildid ekraanil vahetuvad kiiresti ja seal on ikka igasugust joba, mis ei väärigi meelde jätmist. Tõesti hirmus, millise tempoga me ühismeediat tarbime ja oma aega õõvarullimisega täidame: kui info lausa sööstab meelte kaudu su kehasse, kas siis ajul, vaesekesel, jääb üldse aega midagi teadvustada või lähebki see kõik otsejoones alateadvusse ja keharakkudesse? Oled üle 50aastane, siis palun, siin on innustavad klipid peredest, kes on koos väga õnnelikud, kuigi mõnikord, tead ju küll, ajab kaasa ikka juhtme täitsa kokku ning lapsed, oh, lapsed, nemad on ju meie tulevik. Kas naeratasid? Muidugi naeratasid, sest sa ei kontrolli ise oma keha, seda teeb algoritm. Kas tunned kehas pinget, kui ühismeedia viskab ette sõjauudised (Iraan, sel korral on Iraan n-iga, mitte Iraak k-ga)? Tunnen muidugi, kes ei tunneks.

See, kuidas Kangro komponeerib tervikutaju, kasutades pealtnäha nõrgas seoses pildilist ja sõnalist materjali, on tõepoolest imetlusväärne. Sest pilte ja sõnu on „Meediumis“ palju, seda võib vabalt käsitleda loenglavastuse või püstijalakomöödiana, sest saab nii targemaks kui ka naerda. Ilmselt sõltub publiku kaasaminek siiski päris palju Kangroga sarnase elukogemuse slepist, mis aitab läbi tungida ka kohati purunematuna näivast (enese)iroonia kaitsekihist, kuid lavastuse tuuma tabab igaüks just sel põhjusel, et Kangro on nutikas dramaturg („Meediumis“ olid tal toeks teksti­dramaturgina Eero Epner ja lavastus­dramaturgina Nicolette Kretz, aga ma järeldan kõigi nähtud Kangro lavastuste põhjal, mida, tuleb tunnistada, on aastatega kogunenud omajagu).

Võrdlused on küll saatanast, veel üks viis teise keha omavoliliselt ümber paigutada, aga „Meediumi“ kogedes tekkisid tugevad seosed Maike Londi, Lukas Janseni ja Kim Noble’i lavastusega „Three Ballads, a Story and My Mother’s Estate“ („Mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi“) Kanuti gildi saalis ja seda just „Maike Londi“ – siinkohal igaks juhuks alustuseks jutumärkides, edasi mõelgu igaüks ise – loomingut arvestades. Ka Lond on tegelenud oma ühiskondliku rolli analüüsiga, kasutades omaeluloolisi seiku kehalise ja tehnoloogilise performatiivsuse pingeväljal, kuid sellest enamgi annab põhjust Londi ja Kangrot koos nimetada just nende täpsus ja julgus dramaturgilistes valikutes. Mõnikord polegi vaja publiku tajunihkeks muud kui astuda lauale, mõnikord pole aga ruumi üldse vaja midagi peale keha. Ja televiisori.

Kangro on šarmantne etendaja ka siis, kui ta jagab oma keha masinaga (kõlab jah vanamoodsalt see „šarmantne“, ehk isegi irooniliselt, aga noh, just see sõna mul pähe tuli, ei tea, kust, ei tea, kes valis). See masinkeha või siis keha oma digitaalse kaksikuga on samal ajal kõike näitav ja enamikku varjav. Alasti kahvatumapoolse jumega ihu ja tumedatooniline plastist, metallist ja plasmast kolakas moodustavad „Meediumis“ vastuolulise paari: hele on kuumav ja tume on külm, kuid ühtmoodi haprad on mõlemad kehapooled, ihu oma alastuses ning ekraan ebakindlalt ratastel püsivana. Piisaks ju vaid ühest väikesest tõukest ja see ekraan lajataks, plärtsti, vastu maad end oimetuks, pilt eest ja parandamine kallim kui uue ostmine. Inimese keha nii kergesti ei purune, kuigi aeg ei halasta tallegi, nagu ei jäeta teda ka kergekäeliselt maha (see saab ikka olema totaalne humanismikriis, kui kunagi peaks saama võimalikuks oma keha uue vastu vahetada). Üks on neil kehapooltel siiski ühine: isegi kui masina või keha füüsiline vorm hävineb, jääb inimene ikka alles – (mälu)piltides.

Kangro on muidugi väga osav autofiktsiooni looja ja mälupiltide orkestreerija, nii et tema puhul võib täitsa uskuda, et seda, mida ta tahab, et temast mäletatakse, ka meenutatakse, ning ülejäänu, mis polegi teiste kehadega jagamiseks, kuulutatakse ebaoluliseks justkui enda initsiatiivil, kuigi tegelikult on „Mart Kangro“ (või peaks selle nüüd juba topeltjutumärkidesse võtma?) täpselt sama põhjalikult kavandatud ja presenteeritud teabekogum kui mistahes popkultuurinähtus või suunamudimine. Ka „Meediumis“ tunnistab Kangro pealtnäha siiralt üles, et on kasutanud oma eelmiste lavastuste elemente, mille peale publik muidugi heldib, sest tõesti, Kangroga koos on käidud juba päris pikk tee ja jätkugu seda kulgemist veel kauaks, kui ka ees ootaval teel on mõni käänak. Soovite nostalgiateenust? Aga palun, Kangro garantii!

Tjah, kui usud kas või poolt Kangro jutust, saad ikkagi täie rauaga petta, sest ka hapramatel hetkedel on tal käepärast üks silmatorkavalt teatraalne parukas, mille alla saab mängleva kergusega peita nii algoritmide valangust hella kohta tabanud enesetaipamise hinge­sinikad kui ka ühiskondliku kokkuleppe kohaselt sündsusetu genitaali. See ei tähenda sugugi, et ma Kangrole poolele teele pidama jäämist ette heidan (või siis natukene ikka), sest „Meedium“ on ka sellisena, flirtiva ja ometigi soojalt kaasa­haaravana, väga nauditav kogemus.