9. septembril lahkus 98 aasta vanusena meie hulgast Eesti filmikunsti üks väljapaistvamaid loojaid, filmirežissöör, näitleja ja lavastaja, Eesti Kinoliidu liige Arvo Kruusement.
Arvo Kruusemendi loominguline tegevus hõlmas enam kui poolt sajandit. Tema lahkumisega on Eesti kultuur kaotanud inimese, kelle elutöö kaudu on meie rahvuslikku kultuurimällu talletunud filmid, tegelased ja kujundid, mille tähendus ulatub põlvkonnast põlvkonda.
Arvo Kruusement sündis 20. aprillil 1928 Lääne-Virumaal Hulja külas talupidajate peres. Ta õppis Kadrina algkoolis ja lõpetas 1947. aastal Rakvere arve- ja plaanindustehnikumi. Seejärel õppis ta Tallinna teatriinstituudis ning lõpetas 1953. aastal Moskvas GITISe eesti stuudio. Pärast õpinguid töötas ta Tallinna Draamateatris näitlejana. Lavastajana täiendas ta end Georgi Tovstonogovi juhendamisel Leningradi Gorki-nimelises Suures Draamateatris. Aastatel 1962–1964 töötas ta Pärnu teatris lavastaja ja peanäitejuhina.
1965. aastal algas tema pikk ja viljakas töö Tallinnfilmis. Seal sündisid teosed, mis kuuluvad Eesti filmipärandi põhivarasse. Nende hulgas on „Kirjad Sõgedate külast“ ja „Viini postmark“, mille juures Kruusement tegutses II režissöörina, ning tema enda lavastatud „Kevade“, „Don Juan Tallinnas“, „Suvi“, „Naine kütab sauna“, „Karge meri“, „Bande“ ja „Sügis“.
Erilise tähenduse on Eesti kultuuriloos saanud Arvo Kruusemendi 1969. aastal valminud „Kevade“. Oskar Lutsu teose ekraniseeringust kujunes film, mis on vorminud mitme põlvkonna kujutlusi lapsepõlvest, koolist, maaelust ja inimsuhetest. „Kevadest“ sai meie ühise kultuurimälu tähtis osa, mis on püsinud elavana aastakümneid.
Erakordne on „Kevade“ jätkulugu. Kruusement tegi sama tegelaskonna ja suures osas samade näitlejatega veel kaks filmi – „Suve“ 1976. aastal ja „Sügise“ 1990. aastal. Nii sai võimalikuks miski, mida maailma filmikunstis haruharva ette tuleb. Näitlejad vananesid koos oma tegelastega ning filmidesse jäi tallele ligi kolme aastakümne pikkune elukaar. Lutsu Paunvere lugude ekraniseeringutest kujunes ühe põlvkonna ja Eesti enda muutumise dokument.
Paunvere filmid moodustavad aga vaid ühe osa Kruusemendi pärandist. Tema loominguline tee langes ajastusse, mil Eesti filmitegijad pidid töötama võõrvõimu dikteeritud keerulistes tingimustes. Professionaalne vastutus tähendas sageli oskust hoida alles seda, mis on väärtuslik, ning leida võimalusi selle ausaks ja elavaks kunstiliseks väljendamiseks. Just selles pingeväljas kujunes välja Kruusemendi lavastajakäekiri, mida iseloomustas tähelepanelikkus inimese igapäevamaailma ja tema sisemiste vastuolude suhtes.
Arvo Kruusementi tunnustati Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse, Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia, Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö auhinna ja Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinnaga. 2000. aastal pälvis ta Valgetähe III klassi teenetemärgi.
Kõige suurem autasu on aga tema looming ise. Kunstniku elu mõõdetakse lõpuks selle järgi, kas tema loodud maailm jääb püsima. Kruusemendi puhul on vastus selge. Tema looming on jätkuvalt selle kujutluspildi osa, mille kaudu eestlased oma lugu mõtestavad. Tema filmid jätkavad oma elu kinolinal, televisioonis, arhiivides, koolides ja vaatajate meeltes.
Kolleegide ja kaasvestlejate mälestustes avaneb Arvo kunstnikuna, kes oli sirge mõtlemise ja nakatava huumorimeelega, nõudlik nii enda kui ka teiste vastu, kuid seejuures alati inimlik.
Eesti Kinoliit avaldab sügavat kaastunnet Arvo Kruusemendi lähedastele, sõpradele, kolleegidele ja kõigile, kes temaga koos filmis, teatris või elus ühist teed käisid.
Aitäh, Arvo, lugude eest. Aitäh nende inimeste eest, kelle me sinu filmides ära tunneme. Aitäh selle naeru, soojuse ja inimlikkuse eest, mis jäävad Eesti filmi veel kauaks kõlama.
Eesti KinoliitEesti Filmi Instituut
Kultuuriministeerium
