Homerosele omistatud eepost „Odüsseia“ on tõlgendatud antiikajast saati palju ja vägagi mitmeti. Sel suvel pani miljonid inimesed muistsetele kangelastele kaasa elama Christopher Nolani ekraniseering. Kangelasteks saab neid nimetada küll tinglikult, sest kõik sangarlikkusele viitav on filmist välja jäetud. Vaevalt saab sedastada, et Nolani Odysseus on leidlik ja kõneosav Trooja sõja kangelane, nagu teda on tihti iseloomustatud. Kinolinal nimetab Ithakale jõudnud Odysseus end Trooja sõja veteraniks ning Nolani „Odüsseia“ on tõepoolest lugu muserdatud sõjamehest (Matt Damon), kes on küll külmavereline ja riskialdis, kuid ei suuda langetada otsuseid, mida ei peaks hiljem kahetsema. Eepose eestikeelses tõlkes Ithaka kuninga kohta kasutatud epiteedid „arurikas“, „igi- ja ülileidlik“ ning „vaevades vapper“ iseloomustavad filmis pigem Odysseuse kaasat Penelopet kui teda ennast.

Kreeklased, kes kreeka keelt ei mõista

Aleksandrias elanud uuskreeka luule klassik Konstantinos Kavafis (1863–1933) pani aastal 1911 kirja oma tuntuima luuletuse „Ithaka“, mille algusread kõlavad Mati Sirkli eestinduses järgmiselt:

Kui asud teele Ithaka poole,

siis soovi, et see tee oleks pikk,

täis seiklusi, täis värskeid tarkusi.

……………………………………

Laistrügoone ja kükloope

sa ei kohta, ei metsikut Poseidonitki,

kui nad su enda hinges ei peitu,

kui su hing neid ei mana su ette.¹

Nolani Odysseus puutub kokku kõigi nimetatud tegelastega, provotseerib kükloop Polyphemost ja tapleb raudrüüs laistrügoonidega. Suhted merejumala Poseidoniga ei ole tal pärast tolle poja, kükloobi pimedaks torkamist kuigi head. Ehkki Odysseus ise ei paista merejumala olemasolusse ega vihasse uskuvat, siis paraku tema kaaslased usuvad ning see määrab nende retke saatuse. Kui Odysseus nümf Kalypso juures Ogygia saarel mälu hägustavat lootost süües vaevaliselt möödunut meenutab, tundub, et kõik koletised peituvad tõepoolest vaid tema hinges, nagu Kavafis tabavalt on märkinud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kolmetunnine linateos peategelase painajatega toimetulekust pajatabki.

Kuigi Nolani ekraaniteos on suurejooneline, ei saa oodata, et hõlmatud on kogu antiikeepos. Mõningate tegelaste puudumine annab siiski teravamalt tunda kui teiste oma. Kangelasi Nolanil õigupoolest ei olegi, seega on puudu ka Trooja sõja väljapaistvaim sangar Achilleus. Temaga kohtub Odysseus eeposes siis, kui laskub manalasse, et sealsetelt elanikelt oma saatuse kohta teateid nõutada. Achilleuse sõnum on, et ta soovib parema meelega olla maa peal sulane kõige kehvema mehe juures kui vürst varjuriigis.² Kui filmis on läbiv teema hukkunud kaaslaste mäletamine, siis eeposes ülistatakse elu.

Linateoses on eeposega võrreldes märksa olulisemale kohale tõstetud Odysseuse meeste seast noorim, kes ei olnud ei vapper ega taibukas. See tegelane, kes eeposes kannab nime Elpenor, filmis aga Sinon, tuleb varjuriiki laskunud Odysseusele vastu esimesena. Homerosel hukkub ta õnnetult Kirke elupaigas Aiaia saarel, kinopildis aga on Elpenori tegelaskuju pandud kokku Vergiliuse eepose „Aeneis“ kavala spiooni Sinoniga, kes teeskles hüljatust ja keelitas troojalasi puuhobust linna viima.³ Vergiliuse kujutatud velpast reeturist on saanud ekraaniloos õnnetu ohver, kes Odysseuselt enda meelespidamist nõuab. Kättemaks Sinoni eest on filmis oluline motiiv Penelope häbituima kosilase Antinoosi tapmisel. Viimase filmiroll (Robert Pattinson) on muuseas üks linateose meeldejäävamaid.

Suurima mõistatuse oma tõlgenduses esitab Christopher Nolan Odysseuse retke algul. Kui Trooja sõda on lõppenud, purjetab Odysseus meelega teises suunas kui Agamemnon ja põletab esimeses peatuspaigas (eepose järgi Traakia rannikul) maha rannikuäärse asula. Ainus rannale jäänud kohalik mees karjub Odysseusele ja ta kaaslastele kreeka keeles, et elanikud pidasid võõraid mererahvaks⁴ ja põgenesid nende rünnaku eest sisemaale. Ühtlasi hoiatab ta sissetungijaid lääne poole sõitmise eest.

Kummalisel kombel ei saa Trooja alt tulnud mehed kreekakeelsest jutust aru ning vajavad tõlgi abi, nimetades seejuures iseendid kreeklasteks. Homerosel ei olnud veel ei kreeklasi ega helleneid, olid ahhailased, argiivid või danaoslased. Kuid salapäraseks jääb, mida tahtis Nolan öelda selle stseeniga, kus vana­kreeka eepose ekraniseeringu juures sõna otseses mõttes kehtib väljend „itʼs Greek to me“. Nolani „Odüsseia“ näitlejas­kond on kosmopoliitiline, ent seal ei paista olevat ainsatki kreeka juurtega osatäitjat, kui ehk välja arvata mees rannikul. Kas režissöör tahab öelda, et muistsete hellenite kultuur kuulub kogu maailmale ja kreeka keelt ega meelt pole sinna enam vaja? Igatahes ignoreerib Odysseus hoiatust, kas siis iseteadlikkusest või keelebarjääri tõttu.

Penelope kui naistegelaste koondkuju

Kui võrrelda kõnealuse vanakreeka eepose tõlgendusi, siis 2009. aastal esitati Tartu muusikapäevadel oratoorium-kantaat „Kojujõudmine“, kus autor Peeter Volkonski tahtel on keskmes „Odüsseia“ naistegelased Kirke, Kalypso, Nausikaa ja Penelope, kommenteerides hiljem oma valikut, et nendega ongi seotud olulised momendid selles eeposes.⁵ Nolani „Odüsseias“, vastupidi, on naistegelaste osa kirjandusteosega võrreldes kas kärbitud või kahvatuks muudetud.

Kui minna veel ajas tagasi, siis valmis 1997. aastal Andrei Kontšalovski miniseriaal „Odüsseia“, millest on jäänud samuti meelde eelkõige naisosatäitjad: Isabella Rossellini Pallas Athena, Vanessa Williams Kalypso ja Irene Papas Odysseuse ema Antikleia rollis. Viimati mainitud suurepärane kreeka näitlejatar kehastas Franco Rossi 1968. aasta hinnatud miniseriaalis „Odüsseia“ aga Penelopet.

Kuna Christopher Nolan võttis nõuks kangelaslikkuse teemat vältida, siis pole ta amatsoone, kes osalesid samuti Trooja sõjas, mõistagi sisse toonud. Mitmed tema filmi vähestest naistegelastest on küll omamoodi huvitavad, kuid enamasti eredalt mällu ei sööbi.

Kõige enam on seni kõneainet pakkunud Helena ja Klytaimnestra kaksikrolli osatäitja Lupita Nyongʼo. Mustanahaline Helena jääb küll meelde, kuid kuna tema ja ta õe rollis on sama näitleja, siis tekib küsimus, miks peetakse ilusaimaks naiseks just Helenat ja mitte tema kaksikõde. Eriti kui Trooja sõja ajendanu on kibestunud oleku ja armist rikutud näoga, mis kahandab tema jumalikkust suurel määral. Põgusalt nähtud Klytaimnestra oma sileda näo ja võrgutava olekuga näis Nolani ekraniseeringus märksa kenam kui tema ülistatud õde. Olgu ka mainitud, et eepose järgi tundis Helena võlurohtusid ning pakkus Spartasse saabunud Odysseuse pojale Telemachosele jooki, „millesse upuvad kõik valud, vaevad ja kõik häda hääbub“.⁶ Filmis vajab unustust eelkõige Odysseus ise, mitte tema poeg.

Nii Kirke kui ka Kalypso kohta on „Odüsseia“ eestikeelses tõlkes kasutatud väljendit „hirmutav-võimas“. Nolani filmis ei ole kumbki kuigi jõuline, pigem on nad tasased, salakavalaid võtteid kasutavad naised. Eriti kehtib see Kirke (Samantha Morton) kohta, kes Nolani filmis meenutab rohkem muinasjutu­nõida kui enesekindlat jumalannat. Siiski ei saa eitada, et anda Kirkele selline kuju on omapärane võte ning ka roll on veenvalt mängitud. Kui muidu selles linateoses vaimukust napib, siis Odysseuse meeste moondamine sigadeks on üks filmi naljakamaid episoode.

Ainuke jumalus, kes end filmis selgelt ilmutab, on Odysseust toetav Pallas Athena (Zendaya), kuid ei saa öelda, et see roll on meeldejääv. Jumalate olemasolu kohta filmis saab igaüks siiski ise oma arvamuse kujundada, linateoses selge vastus puudub. Tuulte valitseja Aiolos seal Odysseusele appi ei tule, kuigi kinopilt on kohati äratuntavalt üles võetud Aioolia (Lipari) saarte ligiduses, kus praegugi demonstreeritakse Aiolose trooni. Filmis viidatakse alatasa Zeusi seadusele kui üldkehtivale tavale. See tundus tähendavat tüüpilist kreeka külalislahkust, kuid seda seadust on tõlgendatud ja kuritarvitatud vastavalt vajadusele.

Kõigi teiste filmitegelaste seas kerkib eredalt esile julge, tugev, taibukas ja otsusekindel Penelope (Anne Hathaway). Roll on küll hästi esitatud, kuid tundub, et Odysseuse kaasa tegelaskujusse on kätketud ka teised vanakreeka eepose olulised naistegelased, kes paraku linateosest puuduvad, see on Antikleia, Arete ja Nausikaa. Penelope tegelaskuju võimendab ka vastandumine ebameeldivale Antinoosile ja teistele jultunud kosilastele.

Kuhu jäid faiaagid?

Christopher Nolani filmi vaadates ei saa kuidagi aru, kuidas satub Odysseus Ogygia saarelt Ithakale. Näidatakse, kuidas ta hulbib meres kipakal parvel ning äkitselt ongi kodusaarel, mille poole on aastaid tulutult püüelnud. See jätab mulje, justkui oleks filmist midagi välja lõigatud – parv pole ometi lendav vaip. Ei oska öelda, kas selline mulje on jäetud sihilikult või mitte, aga Homerosele omistatud eeposest on selle koha peal tõesti tubli tükk välja jäetud, muu hulgas Odysseuse Ithakale jõudmise lugu.

Nagu mainitud, on eepose ekraniseeringu puhul kadu paratamatu, kuid ära on jäetud minu arvates kõige ilusam ja helgem osa eeposest ning sellest on kahju. Nimelt ei jõua Odysseus Kalypso saarelt koju mitte otse, vaid satub merehädalisena Scheria saarele, kus elavad faiaagid, muinasjutuliselt õnnelik rahvas, kes viivad Odysseuse laevaga Ithakale.

Võtmetähtsusega on siinkohal kuningatütar Nausikaa, kes magava Odysseuse rannalt leiab ja oma kodulinna viib, ning kuningapaar Arete ja Alkinoos, kes võõrale külalislahkust osutavad. Just faiaakidele jutustab Ithaka valitseja loo oma seiklustest, mida kuulatakse imetlusega. Faiaakide õukonnas esineb Homerose teoses pime laulik Demodokos, filmis on kompensatsiooniks pimedana kujutatud Odysseusele ustavat Ithaka seakarjust Eumaiost.

Meie lähiareaalis on see osa „Odüsseiast“ korduvat kajastamist leidnud, võib-olla seetõttu oligi selle väljajätt Nolani filmist eriti kurvastav. Läti Rahvuslikus Kunstimuuseumis Riias ripub baltisaksa kunstniku Johann Leberecht Egginki (1784–1867) 1824. aastal valminud õlimaal „Odysseus ja Nausikaa“, kus merehädast pääsenud metslase välimusega Odysseus kaunilt ja julgelt faiaakide kuningatütrelt abi palub, taustaks tolle hirmunud teenijannad, kes Odysseuse ilmudes laiali jooksevad.⁷

Aastal 1992 lavastas näitleja Mari Murdvee (1959–2008) Tartu ülikooli tollaste klassikalise filoloogia üliõpilastega „Odüsseia“ VI laulu, mille fookus on selsamal stseenil. Etendus kanti ette ka 1993. aastal kevadisel festivalil „Dionysia Emajõe Ateenas“, kus toona oli keskne teema „naine“, seega sobitus Nausikaa ja Odysseuse kohtumine sinna hästi ja ka publikumenu oli arvestatav.

Nolani linateost vaadates paistab, et tema filmist välja jäänud Nausikaa omadused südikus ja helgus on lisatud Penelope tegelaskujule.

Lennukad sõnad ja vaikus

Nolani linateoses tuuakse välja ka Trooja sõja tegelik põhjus ajaloos: mõistagi ei ole see Helena tagasitoomine, vaid kontroll kaubateede üle. Filmis kardetakse kõikjal mererahvaste rünnakut, mis võib tsivilisatsioonile lõpu teha. Kardetakse ka Ithakal, kus Penelope kosilased pidutsevad ja prassivad kui maailmalõpu eel. Oma painajatest vabanenud või vähemalt need ületanud Odysseus korraldab koju jõudes ülbete peigude hulgas tapatalgud ning filmi lõpp paistab justkui olevat õnnelik. Tegelikult ei ole see usutav, sest kui Odysseus ja Penelope lähevad koos mereretkele, et Odysseuse hukkunud kaaslastele austust avaldada, hakkab saart valitsema nende poeg Telemachos, kes peab toime tulema ka kosilaste sugulaste kättemaksuga. Ei ole põhjust arvata, et see tulemata jääb.

Eeposes pajatatakse nii kosilaste hingede jõudmisest manalasse kui ka nende lähedaste kahjunõudeist. Filmis jääb ka lahtiseks, mis saab reeturlikust teenijatüdrukust Melanthost (Mia Goth). Eeposes on tema ja teiste kosilastega mestis olnud orjataride saatus õudne: kõigepealt pidid nad veresauna järel saali koristama ning seejärel sai neile osaks poomissurm.⁸ Sellele stseenile tugineb Margaret Atwood oma romaanis „Penelopeia“, kus Penelope ei suuda mõista, miks tuli talle ustavad tüdrukud hukata. Selle raamatu kohaselt olid nad Penelope spioonid, kes kosilaste järel luurasid.⁹

Amm Eurykleia tunneb Odysseuse ära tolle haavaarmi järgi jalal. Eeposes, tõsi küll, peab Odysseus ammel kõrist haarama, et too avastuse järel hõiskama ei hakkaks.¹⁰ See stseen on leidnud kirjandusloos põhjalikku käsitlemist.¹¹ Linateoses on lisatud paar kõnekat eset, mida Odysseus endaga kaasas kandis: Penelope riidenõel ja liisk, mille oli tõmmanud Antinoos, kes pidanuks Sinoni asemel sõtta minema.

Oleksin filmis väga soovinud kuulda sireenide laulu ja mitte ainult selle kirjeldust. Siinkohal meenub „Odüsseia“ teistsugune tõlgendus, vendade Coenite aastal 2000 valminud satiiriline komöödia „Oo vennas, kus sa oled?“¹², kus sireenid on täiesti käegakatsutavad ja häälekad. Nende tegevusel usuti küll olevat ühele tegelasele hukutav tagajärg, kuid seegi kajastus naljavõtmes.

Tuntud Briti klassikaline filoloog Mary Beard on Nolani „Odüsseiat“ nimetanud liialt targutavaks ja huumorivaeseks. Siiski toob ta välja õnnestunud eriefektid, nagu näiteks kükloop Polyphemose konstrueerimine Francisco Goya kuulsa maali „Saturnus õgib oma lapsi“ järgi.¹³

Viimasega võib nõustuda, kuid sünge vaikus kükloobi koopas ja igasuguse dialoogi puudumine mõjus hirmutavamalt kui miski muu. Kirjanik Lawrence Durrell (1912–1990) on väitnud, et eepos „Odüsseia“ on eelkõige kreeklaste portree ja kirjeldab ka tänapäeva kreeklaste lobisemishimu, kavalust, külalislahkust ja muid omadusi.¹⁴ Nolani linateose tegelased ei lausu „sõnu lennukaid“ nagu eeposes. Ka filmi helitaust on kriipivalt lohutu. Nolani „Odüsseiat“ võiks vaadata Kavafise luuletuse „Ithaka“ võtmes ja mõelda, miks kohtus Odysseus oma retkel brutaalse kükloobi ning hiiglaslike laistrügoonidega.

Arusaadavalt läbib filmi sõjavastasus, kuid sõnumina jäi kõlama ka see, et hukkunuid austada on justkui tähtsam kui elavatest hoolida. Nolan on Homerosele omistatud „Odüsseiat“ lugenud hoolikalt, kuid eeposest eristab tema samanimelist linateost eelkõige vaimukuse ja elurõõmu puudumine. Naistegelaste osakaalu kärpimise tõttu on film kindlasti igavam kui eepos.

Vanakreeka „Odüsseiat“ võib tõlgendada mitmeti, ilmekaks näiteks on ka Luhamaal ette kantud „Seto odüsseia“. Tahaks loota, et edaspidi on „Odüsseia“ tõlgitsustes siiski helgust ja huumorit, nii et ilmneb antiikeeposesse kätketud kreeka mõttelaad.