Andre Joosep Arming on kõige noorem kunstnik, kellest ma kunagi kirjutanud olen. Kui võtta arvesse tema elus toimunud taaskäivitust – südamesiirdamise operatsiooni, mis on paratamatult ka tema loomingu keskteljeks –, on ta nende ridade kirjutamise aegu kolme aasta, üheteistkümne kuu ja kuue päeva vanune. Ta on ühtlasi ka kõige vanem kunstnik, kellest ma kunagi kirjutanud olen, sest ta elab juba teist elu. Andre Joosep Armingul on kurvad silmad, kindlad eelistused ja pisut nagu etteheitev pilk maailmale. Tal on selleks õigus. On pisut üllatavgi, et „Ahelreaktsioon“ on tema esimene isikunäitus.

Olukorras, kus tähelepanumajandusest on saanud üks olulisemaid tööstusharusid, võib kunstnik oma kommunikatsioonistrateegia rajada kas infovälja strukturaalsele hõrendamisele või selle tihendamisele. Andre Joosep Arming valib viimase variandi. Suhteliselt pisikeses Hobusepea galeriis, mis enamasti pakub ühe-kahe hingetõmbega läbitavaid näitusi, on seekord materjali pillavalt, ilmse küllastuse jagu. Nõnda lahkub ka usinam külastaja, kes on näituse jaoks aega võtnud, siit tundega, nagu oleks ta kunstnikule tunnikese võlgu. Saturatsiooniefekt, kunstilise vankri ette rakendatud FOMO. Autor on sellest kahtlemata teadlik ning kutsub end kunstnikuna maksimalistiks.

Alustagem algusest. Hetkest nelja­päeval, 27. augustil, mil veidi peale poolt seitset keeras Laiast tänavast vasakule jäävale kitsukesele Hobusepea tänavale kahehobusevanker ja peatus ootusärevalt galerii ees sumisevas summas. Andre Joosep Arming, seljas moekunstnik Karl-Christoph Rebase spetsiaalselt selle hetke vääristamiseks loodud mustvalge kostüüm, mille renessanssviidetes oli elemente nii narrist kui ka tema kuningast, avas aeglase väärikusega pukilt tõustes kirjarulli ja asus meile ette lugema. See farsi piiril balansseeritud akt, mis aga siiski lõpuni välja kandis, oli erakordne kahel põhjusel. Ma ei mäletagi, millal ma käisin viimati kunstinäitusel, mis avati manifestiga. Pealegi pole ma kunagi Hobusepea tänaval nii palju rahvast näinud ja mitte ainult külastajaid, vaid mingis mõttes ka osalisi – esinemas kunstniku kutsel kas maskis või suisa kostümeeritult. Kuigi läbinisti teatraalne, ei toetunud ava-performance’i karnevalimoment traditsioonilisele teatrile, vaid pigem popkultuuri kodeeritud obsessiivsetele identiteedimängudele alates David Bowiest kuni Lady Gagani.

Olukorra tardunud kunstlikkus – seisund, millele häälestavad vaatajat ka enamik Andre Joosep Armingu varaseid videoid Hobusepea keldris – kestis aja ajutises aeglustuses ühe ühtse, kummastavalt pikaleveninud hetke. Ja läks siis järsku üle millekski tavapärasemaks, millekski tüüpiliseks – photo-oppoturnity’it pakkuvaks avamismeluks. Tekst taandus pildi ees ja manifestist sai suhestuva esteetika võtmes suveniir, mida sai kaasa võtta. Toimus elu ja kunsti topeldumine, sest eks selfie-formaat olegi ju kogu „Ahelreaktsiooni“ esteetiliseks keskmeks.

Manifesti mõistetakse kui selle autori kavatsuste, motiivide ja vaadete kirjalikku deklaratsiooni, väidab inglis­keelne Wikipedia. Miks on kaasaegses kunstis, eriti võrreldes möödunud sajandi algupoolega, manifestid nii haruldased? See on pikem jutt, suuresti usuküsimusest. Kuid kas pole siinkohal manifesteerimise hõlpsasti sündmuseks konverteeritav fakt ise olulisem sellest, mida täpselt manifesteeritakse? Mine võta kinni. Kui aus olla, haarasin ma avamisjärgselt muu kunstinänni hulka lauanurgale pudenenud kirjarulli järele alles pärast näituse taaskülastust siinsele tekstile tuge otsides. Midagi möödapääsmatult kunstnikupoolset verbaliseerimist nõudvat selles teostekomplektis ei ole. Kui manifesti põhiosas keskendub Andre Joosep Arming mina ja maailma suhtele, siis kulminatsioonihetkel võtab tekst iseenda nartsissistlikkusest väljapääsu otsides tugevalt laetud meie-vormi: „Kui ma nüüd mõtlen maailma ja meie kollektiivi peale, siis tunnen, et me oleme ärkamas üles. Mingisugune uus energia on eelmise kuu lõpus nihutanud meie kõigi mõtlemist. Kui täiesti aus olla, siis nüüd ja praegu on see aeg kätte jõudnud, kus jätame vanad harjumused maha. Ütleme „ei“ seadustele ja maailmavaadetele, mis ei defineeri meie ühiskonna heaolu. Astume välja ning loome KOHE meile määratud maailma.“ Manifest toetub samale füsioloogilise piirsituatsiooni kehtestatud tõerežiimile, millest tõukub ka Andre Joosep Armingu kunst: „Me ei tohi jääda mugavaks, liialt viisakaks ja tagasihoidlikuks, kuna meile ei pruugi see homnepäev tulla.“ Memento mori.

Näituse „Ahelreaktsioon“ keskseks tööks võib pidada üht galeriiseina hõlmavat, 32 kollaažlikust autoportreest koosnevat fotoinstallatsiooni „Don Quixote I“. Selle pealkiri näib viitavat kunstnikule kui romantilisele absurditegelasele, kes kõigele vaatamata end üha uuesti üles ehitab, kes kõigele vaatamata ütleb „Jaa!“. Selles avataride ja alter ego’de kirjus kaleidoskoobis, mis on viimse piirini teadlik identiteedi lavastuslikkusest ja konstrueeritusest, on erandina ka pehmemaid, nostalgilisemaid, naiivsemaid momente – killuke helesinisesse ovaali raamitud rõõsa näoga koolipoisist või fragment Che Guevarana kulpi löövast dressipluusis tiinekast ei kõneta vaatajat veel iseennast pidevalt ümber lavastava kunstniku positsioonilt. Aga see, kuidas need pildid on lõhutud ja nii ajaliselt kui ka ruumiliselt „valesti“ kokku pandud, eelistades pildilisele pidevusele hakitud kompositsiooni, tõstab fookusesse nende olulisima detaili – silmad. Just läbi muutuva silmavaate otsib Andre Joosep Arming siin maailmaga püsiühendust. Millegi­pärast – paralleel on piisavalt meele­valdne, et seda mitte siin lahti kirjutada – meenuvad mulle Francis Baconi autoportreed: maalid, millel kunstnik jäädvustas oma Londoni ööelus peksa saanud nägu, heroiseerides iseenda haavatust.

Andre Joosep Arming on küll „normaalselt tõmblev kaasaegne kunstnik“, nagu Marko Laimre kohta kirjutas kadunud Ants Juske – see tähendab, et ta töötab vaheldumisi ja interdistsiplinaarselt nii foto, video kui ka tekstiga –, aga tema praktika keskmes on fotograafia, tegelikkust lõpututeks tõmmisteks hakkiv distsipliin, mille olulisim ühik, kaader, sõltub sellest, kuidas tegelikkust raamitakse. Kolmes seerias koondpealkirjaga „Eemaldumine ei eksisteeri“ (2026), mille aluseks on digifoto tõttu kultuuris autentsuse pretensiooni omandanud polaroidid, lavastab ta võimalikke maailmu, milles pildilisega vaata et võrdsele positsioonile tikuvad otsused, mis tehakse pärast dokumentatsiooni – „värvitud männipuidust showcase raamid“. Elutegelikkuse lõputu ümbermängimise privaatutoopia, õigus esteetilisele minale, milles segunevad nii „enne“ kui ka „pärast“, nii „poos“ kui ka „tõde“, ongi see, mida Andre Joosep Arming oma kunstis läbivalt manifesteerib.