Eesti sotsiaaldemokraadid on aastaid kutsunud üles jõukamatelt Euroopa riikidelt õppima ning toonud Põhjamaid esile heaolu ja võrdõiguslikkuse eeskujuna. Eriti on rõhutatud nende progressiivset maksusüsteemi,¹ vajadust vähendada Eestiski töö maksustamist ja maksustada senisest enam vara.² Augustis käis SDE delegatsioon Soomes uurimas, mida võiks Eesti sealsest riigirahanduse korraldusest üle võtta.³ Ent Põhjamaade mudelist rääkides jääb tavaliselt esitamata üks küsimus: mis sai heaoluriigi ja võrdsuse kasvades sealse ühiskonna sajandeid olemas olnud eliidist?

Kõige selgemalt saab sellele küsimusele vastata Rootsi ja Taani näitel. Mõlemat riiki iseloomustab üks eripärane joon, millest Eestis peaaegu kunagi ei räägita: kuigi Rootsi ja Taani ühiskonda kujutatakse õigusega maailmas kõige võrdsematena⁴, on need ühtlasi ühed Euroopa kõige järjepidevamad eliidiühiskonnad. Mõlemas kuningriigis kuuluvad mitmed kõige suuremad ajaloolised maa- ja metsavaldused endiselt samadele suguvõsadele, kes olid ühiskonna tipus juba Rootsi suurriigi ja Taani absolutismi päevil. Järgnevalt vaatlengi selle eliidi üht vanemat osa ehk aadlit, jättes kõrvale töösturid ja teised põlised perekonnad.

Nii Rootsis kui ka Taanis tähendas XIX sajandil järkjärguline seisusliku ühiskonna lammutamine poliitiliste privileegide kadumist ja aadli muutumist üheks kodanike rühmaks teiste seas. Tänapäeval ei anna aadlitiitel ühtegi õiguslikku eelist. Rootsi praegune põhiseadus ei võimalda enam uusi aadli­suguvõsasid luua. Viimane pärilik aadeldamine jääb 1902. aastasse, kui tiitli sai maadeuurija Sven Hedin (1865–1952). Ka Taani kuningale ei anna põhiseadus võimalust luua uut pärilikku aadlit. Tiitel ei märgi enam õiguslikku seisundit, vaid on sümboolne identiteedimärk. Siiski ei tähenda õiguslik võrdsus veel sotsiaalset võrdsust.

Kuigi seadus kohtleb kõiki ühtviisi, ei tähenda see, et kõik alustavad võidujooksu samast lähtepunktist. Aadlivõsukesi toetavad sajandite jooksul kogunenud maaomand ja kapital, perekondlikud fondid ja investeerimisettevõtted ning põlvkondade vältel kujunenud sidemed kuningakoja ja ühiskonna kõrgemate kihtidega. Neid võib nimetada pehmeteks privileegideks. Need ei anna kellelegi õiguslikult privilegeeritud staatust, kuid aitavad säilitada või kasvatada ühiskondlikku positsiooni ka järgmistel põlvkondadel. Selles peitubki Põhjamaade heaolu paradoks: maailma kõige võrdsemates õigusriikides ei ole ajaloolise eliidi järjepidevus katkenud.

Pehmete privileegide kõige nähtavam väljendus on vara. Mitmed Rootsi ja Taani ajaloolised aadlisuguvõsad on säilitanud väga ulatusliku maaomandi. Rootsi aadli majanduslikku võimu kärbiti suuresti XVII sajandi reduktsioonidega. Isegi Rootsi sotsiaaldemokraatia kõige radikaalsemal perioodil, 1970. kuni 1980. aastatel, ei likvideeritud ajaloolist suurmaaomandit ega jagatud sajandite jooksul kogunenud perekonnavara ühiskonnas ümber. Taani esimene tõeliselt ulatuslik varaline ümberkorraldus sai teoks alles 1919. aasta maareformiga – lensafløsningen’iga: kaotati 75 majoraadi eristaatus 20 000 hektarit maad, millele rajati 2300 uut riiklikku väikekohta ja anti lisamaad veel 750 majapidamisele.⁵ Eestis riigistati 1919. aasta maaseadusega 1039 mõisa ja ligikaudu 2,34 miljonit hektarit maad ehk 96,6% mõisnikele kuulunud maavaldustest.⁶

Järjepidev omand

Rootsis haldab Adelswärdi paruni­suguvõsale kuuluv Baroniet Adelswärd tänapäeval ligikaudu 22 000 hektarit metsa- ja põllumajandusmaad ning on üks riigi suuremaid eraomanduses maaettevõtteid. Taani suurimate aadlimõisade hulka kuuluvad Wedellide Frijsenborg (u 12 800 ha), Moltkede Bregentved (u 6600 ha) ja Hardenberg-Reventlow’de Krenkerup (u 3700 ha). Vara suuruse kõrval on määrav selle järjepidevus: paljud Rootsi ja Taani aadlisuguvõsad on hallanud sama maaomandit juba kolm või neli sajandit. Metsa- ja põllumajandus, renditulud, jahindus, turism, taastuv­energia ja kinnisvaraarendus kasvatavad ajaloolise vara väärtust ning toodavad pidevalt uut kapitali.

Rootsi näide on seda kõnekam, et ajaloolise suurvara järjepidevus elas üle ka perioodi, mil Rootsis kehtestati suurele varale ja kapitalitulule erakordselt kõrge maksumäär. Suurte ettevõtete omanike efektiivne varamaksumäär saavutas maksimumi 1973. aastal ning suurte mitteettevõtluslike varade puhul 1983. aastal. Ometi ei tähendanud see ajalooliselt akumuleerunud suurvara sundlikvideerimist ega ümberjaotamist. Hea näide on ka juba mainitud Adelswärdide valdused, mis koondati 1780. aastatel fideikomissiks ehk kindla pärimiskorra alusel tervikuna edasi antavaks jagamatuks perekonnavaraks. Need säilisid ka pärast seda, kui Rootsi hakkas 1964. aastal fideikomisse kaotama. 1972. aastal reorganiseeriti valdus perekonna aktsiaseltsiks Baroniet Adelswärd AB, mille eesmärk oli muu hulgas vältida vara killustumist pärimisel. Veelgi kõnekam näide on Ericsbergi valdused, mis läksid Bonde perekonnale 1808. aastal ja säilisid fideikomissina kuni 1988. aastani, elades kadudeta üle kogu Rootsi klassikalise sotsiaaldemokraatia kõrgaja. Rootsi sotsiaaldemokraatia võis seega maksustada jõukust äärmiselt suurel määral ja jaotada ulatuslikult ümber tulusid, ilma et sellest oleks tuletatud vajadust sajandite jooksul kogunenud perekonnavara lõhkuda. Heaoluriik ei tekkinud ajaloolise suurvara asemele, vaid selle kõrvale.

Pärimisõigus annab tunnistust sellest, et õiguslik võrdsus ja tegelik võrdsus ei pruugi kattuda. Pärimisõiguses ei tehta aadlike ja teiste kodanike vahel vahet ning selle üldreeglid kehtivad kõigile ühtemoodi. Seejuures sisaldab Taani õigus mitmeid sätteid, mille eesmärk on hõlbustada pereettevõtete põlvkonnavahetust. Viimaste reformidega on vähendatud ettevõtete põlvkonnavahetusega seotud makse ning laiendatud võimalusi nn maksuõiguslikuks suktsessiooniks, mille korral maksukohustus kandub edasi järgmisele omanikule, mitte ei realiseeru kohe vara üleandmisel. Samuti on leevendatud kinnisvaraettevõtete ja muude pereettevõtete üleandmise tingimusi.

Õiguslikult on need võimalused avatud kõigile, kuid nende kasutamine sõltub eelkõige sellest, kas perekonnal on põlvkondade jooksul kujunenud ettevõtlus- ja varastruktuur. Mitmed Taani ajaloolised aadlimõisad on tänapäeval küll endiselt samade aadlisuguvõsade kontrolli all, kuid mitte enam eraomandina. Näiteks kuulub Frijsenborgi mõis endiselt Krag-Juel-Vind-Frijsi krahviperekonnale, kuid seda majandatakse ettevõtte Frijsenborg Gods A/S kaudu. Samamoodi haldab Moltke suguvõsa Bregentvedi mõisa ettevõtte Bregentved Gods A/S kaudu, Schackenborgi mõis kuulub aga Schackenborg Fondenile. Põlvkonnavahetusel antakse sellisel juhul üle osalus ettevõttes, mis jätkab mõisa ja selle varade majandamist. See võimaldab ajaloolistel suurmaaomanikel vähendada põlvkonnavahetusega kaasnevat maksukoormust ning hõlbustada vara säilimist sama perekonna kontrolli all.

Fondid – perekond kui institutsioon

Pehmete privileegide üks vähem märgatavaid, kuid mõjusaid vorme on perekondlikud fondid ja sihtasutused. Mitmed Rootsi ja Taani ajaloolised aadli­suguvõsad on sajandite jooksul loonud fonde, mille eesmärk on toetada perekonna liikmeid hariduse omandamisel, teadustöös, ettevõtluse alustamisel või ootamatute majandusraskuste korral. Näiteks asutas krahv Christian Ditlev Reventlow 1828. aastal Faders Minde, mille stipendiumid olid mõeldud Reventlow’ suguvõsa noortele üliõpilastele. Taanis asutati 1735. aastal Vemmetofte Adelige Jomfrukloster ja 1737. aastal Vallø Stift aadliperekondade vallaliste naiste toetamiseks. Mõlemad tegutsevad tänapäevalgi sihtasutusena, ehkki nende eesmärgid on vahepeal muutunud ja laienenud.

Rootsis haldab Riddarhuset 331 sihtasutust, mis on loodud peamiselt aadli­perekondade testamentide ja annetuste alusel. Fondidest makstakse igal aastal stipendiume ja toetusi ligikaudu 2000 inimesele. Üldjuhul võivad neid taotleda Riddarhusetis registreeritud aadlisuguvõsade liikmed, keda on Rootsis ligikaudu 28 000 ehk 656 suguvõsa. Paljud fondid on seejuures mõeldud veelgi kitsamale ringile, üksnes mõne suguvõsa järeltulijatele. Kui sotsiaaldemokraatlik heaoluriik pakub kodanikele üldisi garantiisid, siis perekondlikud fondid loovad ajaloolisele eliidile era­õigusliku lisatoetusmehhanismi, mis toimib riiklikust süsteemist sõltumatult. Oluline on ka fondide pikaajalisus. Kui tavapärane pärand võib ühe põlvkonna jooksul killustuda või kaduda, siis fond võimaldab säilitada vara terviklikuna ja kasutada selle tootlust perekonna huvides ka sajandeid pärast asutaja surma. Perekonnast on saanud institutsioon, mille tegevus ulatub kaugemale üksikisikute eluajast.

Eliidi taastootmine

Materiaalsest varast olulisemgi võib olla sotsiaalne kapital. Aristokraatia puhul tähendab see põlvkondade jooksul kujunenud usaldusvõrgustikke. Suguvõsad on olnud omavahel seotud abielude, ühiste ettevõtmiste, organisatsioonide ja ühiskondlike rollide kaudu, mistõttu moodustavad nad ka tänapäeval tiheda suhtlusruumi.

Rootsi puhul on võimalik eliidi järjepidevust mõõta ühiskonna koosseisus. Selle ajalooline lähtekoht on kaardistatud 2019. aastal ilmunud uurimuses Rootsi aadli varanduse kohta aastatel 1750–1900.⁷ Uuringu tulemused näitavad, et 1750. aastal moodustas aadel alla 0,5% Rootsi elanikkonnast, kuid tema käes oli 29% kogu eravarast ning keskmine aadlik oli keskmisest rootslasest umbes 60 korda rikkam. 1900. aastaks oli aadli osa eravarast langenud umbes viie protsendini, kuid võrdsustumise taga oli aadli tugev kihistumine: suurem osa aadlist kaotas oma majandusliku positsiooni, kuid väike kõrgaadlikest suurmaaomanike kiht kuulus endiselt Rootsi kõige rikkamate hulka. Autorid osutavad suurte varanduste säilitamise ühe mehhanismina rikaste aadliperekondade omavahelistele abieludele. Moderniseeruvas Rootsis ei püsinud majandus­eliidina aadel tervikuna, vaid selle sees kujunes omamoodi eliit eliidis.

Selle järjepidevuse jälgi näeb ka XXI sajandil. Majandusajaloolased uurisid 2021. aastal Rootsi 30 suurima börsi­ettevõtte tegevjuhtide sotsiaalset päritolu.⁸ 60% juhtidest olid pärit kõrgeimast sotsiaalsest rühmast, selle rühma esindatus oli rahvastikuosaga võrreldes 9,7kordne. Nooremates põlvkondades oli aadlipäritolu mõju juba märgatavalt vähenenud, mis kinnitab sama pilti: vana aadel ei moodusta küll enam eraldiseisvat majanduseliiti, kuid kõrgklassi järeltulijate positsioon pole kadunud.

Veelgi kaugemale vaatab ajas tagasi majandusajaloolase Gregory Clarki Rootsi sotsiaalse mobiilsuse analüüs.⁹ Võrreldes ajalooliste aadli- ja teiste staatust tähistanud perekonnanimede esinemist tänapäeva kõrge staatusega ametites, leidis Clark, et veel 2010. aastal olid enne 1700. aastat kujunenud Rootsi kõrgaadli perekonnanimede kandjad arstide seas oma rahvastikuosaga võrreldes ligikaudu kuus korda sagedasemad.

Taani puhul on samuti eliidi järjepidevust ja sotsiaalse kapitali toimimist võimalik jälgida XXI sajandi võimuvõrgustikes. Ajaloolise eliidi küsimust puudutab 2019. aastal ilmunud uurimus, mille autorid rekonstrueerisid 416 Taani võimuvõrgustiku keskmesse kuuluva inimese kogu karjääri ning analüüsisid nende liikumist eri sektorite, organisatsioonide ja ametitasemete vahel.¹⁰ Eristati kümme tüüpilist teed võimueliiti, neist neli erasektoris: suurfirmade esindajad, tööstuseliit, pankurid ja maa-aadel, kes moodustasid statistiliselt eristatava karjääri- ja eliiditüübi. Nende sidemed ulatusid seejuures Taani majanduselu kesksetesse institutsioonidesse: uurimuse karjääriandmetes esines maa-aadli liikmeid muu hulgas A. P. Møller–Mærski ja Danske Banki juures, samuti riigi kesksetes institutsioonides ja parteipoliitikas. Uurijad leidsid, et tee võimueliiti sõltus märgatavalt sellest, millisest ühiskonnakihist on inimene pärit.

Seejuures ei näita need uurimused, et Taanis ja Rootsis toimib suletud aristokraatlik võimuring või et aadlitiitel annab kellelegi poliitilise või majandusliku võimu. Tulemus on huvitavam: maailma kõige egalitaarsemates heaoluühiskondades on võimueliit sotsiaalselt ja institutsionaalselt märksa püsivam, kui formaalse võrdsuse põhjal võiks arvata, ning suurmaaomanikud on selle eliidi üks mõõdetav komponent.

Kui seisuslikku ühiskonda määratleda kitsalt õiguslikus tähenduses, on vastus ühemõtteline: Rootsi ja Taani ei ole enam seisuslikud riigid. Seadus ei tee vahet aadlikul ja mitteaadlikul, tiitlid ei anna poliitilisi õigusi ega maksu­soodustusi ning riik kohtleb kõiki kodanikke formaalselt võrdselt. Sellises tähenduses kadus seisuslik ühiskond juba rohkem kui sajand tagasi. Kui aga küsida, kas kadunud on ka seisusliku ühiskonna varaline ja sotsiaalne pärand, on vastata märksa keerulisem. Õiguslike privileegide kõrval iseloomustasid seda pärilik staatus, perekondlik identiteet, omavahel seotud eliit ja vara koondumine väheste suguvõsade kätte. Need tunnused ei ole Põhjamaade ühiskonnas kadunud.

Tänapäeva aristokraatia ei vaja enam seadusest tulenevaid eriõigusi. Tema positsiooni hoiavad üleval sajandite jooksul kogunenud maaomand, ettevõtted, fondid ja võrgustikud. Need annavad osale ajaloolisest eliidist lähtepositsiooni, mida ei saa taandada praeguse põlvkonna individuaalsele ettevõtlikkusele. Tugev õigusriik, mis tagab kõigile kodanikele võrdsed õigused, loob ka väga head tingimused ajaloolise vara säilitamiseks. Sõltumatud kohtud, tugev omandiõiguse kaitse ja etteaimatav majanduskeskkond ei tee vahet hiljuti loodud ja sajandeid pärandatud varal. Egalitaarne riik kaitseb ühtaegu kodanike võrdsust ja sajanditevanuse vara puutumatust.

Mida on meil õppida?

Põhjamaadelt tasubki õppida, kuid kogu mudelist. Kadri Simmi ja Külliki Seppeli uurimus Eesti poliitikute Põhjamaade käsitlusest näitas, et „Põhjamaade mudel“ toimib nende mõtteavaldustes valikuliselt või retoorilise žestina. Sellest tõstetakse esile eri poliitilistele jõududele sobivaid elemente ning Põhjamaade tähendus muutub vastavalt kõneleja ideoloogilisele positsioonile ja konkreetsele poliitilisele küsimusele.¹¹

Sotsiaaldemokraatide Põhjamaade käsitluses leidub seejuures tähelepanuväärne nõue vaadata eeskujusid tervikuna. Kopenhaageni näitel on kritiseeritud „üksikute meetmete eraldamist kontekstist“ ning rõhutatud, et Taani pealinna edu taga pole üks või teine poliitikavõte, vaid aastakümneid kestnud strateegia ja järjekindel areng.¹² Züleyxa Izmailova teeb sisuliselt sama etteheite neile, kes soovivad küll Põhjamaade heaolu, kuid mitte selle aluseks olevat maksusüsteemi. Tema sõnul ei saa Eestis oodata „Põhjamaade tulemusi“, vältides samal ajal Põhjamaade maksusüsteemi loogikat.¹³ Mõlema tähelepanekuga võib nõustuda, ent ka „Põhjamaade maksusüsteem“ pole olnud ajas muutumatu.

Tänapäeva Rootsis ei kehti enam seesama maksupoliitiline mudel, mille sotsiaaldemokraadid 1970. ja 1980. aastatel üles ehitasid. Juba 1990. ja 1991. aasta suure maksureformiga kärbiti järsult kõrgeimaid tulumaksumääri, lahutati töö- ja kapitalitulu maksustamine ning vähendati ettevõtte tulumaksu; 1991. aastaks kaotati finantstehingute maks, 2004. aastal pärandi- ja kinkemaks ning 2007. aastal varamaks. Millist „Põhjamaade maksusüsteemi“ siis õigupoolest eeskujuks seatakse?

Ka „terviku“ põhimõtet tuleks rakendada lõpuni. Kui Kopenhaageni linnapoliitikat ei saa lahutada selle laiemast kontekstist ning Põhjamaade heaoluriiki sealsest maksusüsteemist, siis ei maksa ka maksusüsteemi ja heaoluriiki lahutada ühiskonna ajaloolisest vara­struktuurist, mille tingimustes need kujunesid. Rootsi ja Taani egalitaarsus ei tekkinud pärast ajaloolise eraomandi, pärimise ja põlvkondliku jõukuse kadumist, vaid nendega koos ja kõrvuti. Nii ilmneb Põhjamaade eeskujuks seadmisel omamoodi pimeala: õigusega nõutakse, et mudelit vaadataks tervikuna, kuid „tervik“ algab enamasti XX sajandi teise poole heaoluriigist.

Põhjamaade mudeli ajalooline mõõde on oluline ka mõistmaks Eesti maksudebatti, mis kogub lähenevate riigikogu valimiste eel alles õiget hoogu. Augustis pakkus Kristina Kallas (Eesti 200) välja kinnisvaramaksu kehtestamise, et vähendada töö maksustamist ning suurendada selle arvelt varamaksude osakaalu. Lavly Perling (Parempoolsed) rõhutas seevastu Eesti ja Põhjamaade erinevat varanduslugu: „Meie inimesed ei ole saanud oma vara vanaemalt või -isalt, kes on aastatetagust jõukust pärandanud.“ Eesti keskklassi praegune jõukus on suuresti loodud viimaste aastakümnete jooksul, sest okupatsioon katkestas võimaluse vara põlvkonniti edasi anda.¹⁴

Ettepanek kehtestada kinnisvaramaks ei ole iseenesest Põhjamaade mudeliga vastuolus: töö maksustamise vähendamine ja vara suurem maksustamine sobivad sellesse üsna hästi. Olulisem küsimus on, kas vara maksustatakse avalike teenuste rahastamiseks ja ebavõrdsuse tasandamiseks või nähakse probleemina juba vara põlvkondlikku püsimist ja koondumist. Veel olulisem on eristada vara maksustamist, tulude ümberjagamist ja vara ümberjagamist. Heaoluriik ja perekonnavara ei ole tingimata vastandid. Siit kerkib põhimõttelisem küsimus: millist ebavõrdsust peaks võrdne ühiskond püüdma vähendada? Kas probleem seisneb juba selles, et ühel inimesel on teisest sada või tuhat korda rohkem vara? Või saab varanduslikust ebavõrdsusest probleem eeskätt siis, kui see tähendab ka ebavõrdsust seaduse ees, poliitilises mõjus või ligipääsus haridusele, tervishoiule ja võimalustele oma elujärge parandada? Põhjamaade kogemus osutab pigem viimasele, kuid ei maksa sedagi kogemust idealiseerida. Nagu eespool käsitletud Rootsi ja Taani eliidiuuringud näitavad, ei ole päritolu mõju kadunud. Universaalne heaoluriik ei eelda, et jõukas inimene tuleks esmalt vähem jõukaks teha. Küsimus on selles, et kõigil peab olema ligipääs samadele institutsioonidele ja võimalustele, sõltumata vanemate varast.

Eesti poliitikast leiab siiski ka radikaalsema, kuigi seni veel üsna marginaalse arusaama võrdsusest. Vasakliidu 2026. aasta programmis nimetatakse sõnaselgelt „vara ümberjagamist“¹⁵. Selleks soovitakse kehtestada pärandi­maks, luksuskaupade maks ja kõige jõukamale osale ühiskonnast astmeline varamaks. Kui võrdsuse saavutamise eesmärgiks seatakse vara koondumise ja põlvkondliku püsimise takistamine, siis ei kirjelda see kuigi hästi seda ajaloolist teed, mida mööda Rootsi ja Taani egalitaarse ühiskonnani jõudsid. Selles võibki peituda Põhjamaade võrdsuse üks olulisemaid, kuid Eestis mõnikord tähelepanuta jäävaid õppetunde. Eestis tasub olemasoleva jõukuse ümberjaotamise kõrval küsida ka seda, millistel tingimustel saab jõukus üldse tekkida ja põlvkondade jooksul akumuleeruda.

Meil ei ole Rootsi või Taani mõttes vana varalist eliiti, kelle perekondlik jõukus oleks saanud katkematult põlvest põlve säilida ja kasvada. Ometi näib Eesti poliitilises mõtlemises olevat üsna tugev umbusk ka sellise põlvkondliku jõukuse tekkimise suhtes. Niipea kui vara hakkab koonduma, kerkib küsimus selle suuremast maksustamisest ja ümberjaotamisest. Põhjamaade ajalooline kogemus sunnib vähemalt küsima, kas siin pole vastuolu.