Sõjategevus Lähis-Idas on sama vana kui piibel või tegelikult veelgi vanem, sest sõjad käisid seal juba ammu enne, kui esiisa Aabraham jõudis tõotatud maale. Lähis-Idas ja seda ümbritseval territooriumil on aegade jooksul moodustunud mitu impeeriumi, mis on küll ajaloo­kaardilt kadunud, kuid mälestus nendest ja nende ambitsioonidest elab edasi. Igal selle piirkonna riigil on tänagi oma eesmärgid, kuid moslemiriikidel on ka üks ühine taotlus – vabastada Iisraeli võimu alt püha linn Jeruusalemm, mis on islamimaailmas tuntud kui Al-Quds. Veelgi enam, nende eesmärk on kogu Iisraeli riik maa pealt minema pühkida. Kõige sõnaselgemalt on seda deklareerinud Iraan ning selle rahastatud ja relvastatud rühmitused Ḩamās ja Hezbollah.

Iidne Pärsia, tänane Iraan

Läänemaailmas oli Iraan varem tuntud Pärsia nime all, kuni 1935. aastal esitas Iraani toonane valitseja Moḩammad Reẕā Pahlavī välisriikidele palve lõpetada Pärsia nime kasutamine ja asendada see nimega Iraan. Sõna „Iraan“ põlvneb pärsiakeelsest sõnast ērān, mis omakorda pärineb vana-iraani tüvest airyanam (aarialane), mis tähistab kogukonna või hõimu liiget. Seetõttu väidetakse, et see nimetus rõhutab iraanlaste erilist päritolu ja staatust, mis asetab nad kõrgemale kõigist teistest rahvustest, sealhulgas araablastest. See ehk põhjendab, miks Iraan asus konflikti käigus USA ja Iisraeliga nii kergel käel pommitama oma naabritest araabia riike. Vaenu taga võib näha aga ka kaugemat ajalugu, kui Pärsia kuulus araabia kalifaatide koosseisu ja pärslasi peeti teisejärgulisteks kodanikeks ning koheldi neid alandavalt.

Tänapäeval kuulub Iraan šiiidi usulahu esindajana moslemimaalima vähemuse hulka, mis ehk seletab vajadust kasutada enese kehtestamiseks jõulisi vahendeid ja põhjendab Iraani tuumaambitsioone. Takistuseks nende teostamisel pole Iraanile mitte aga niivõrd araabia riigid, kuivõrd Iisrael, millest on kujunenud piirkonna võimsaim sõjaline jõud.

Iraani juhib praegu sõjaline hunta ehk Islami revolutsiooniline kaardivägi, samas kui Iraani uueks kõrgemaks vaimseks liidriks rahbar’iks valitud Mojtabá Khāmene’ī saatus on siiani teadmata. Tema pikaajaline eemalolek avalikkuse eest on tekitanud riigis varjatud põhiseadusliku kriisi ja viinud sõjaväelise riigipöördeni. USA ja Iisraeli sõjaline tegevus ning katsed Iraanis võimul olevad jõud kukutada pole vilja kandnud. USA on pannud sõja sisuliselt kuni novembris toimuvate USA vahevalimisteni ootele ja keskendunud Iraani majanduslikule kurnamisele. USA nõudel pole Iisrael Iraani vastu uusi aktsioone ette võtnud ja mõneti üllatavalt on ka Iraan omalt poolt hoidunud Iisraeli ründamast.

Iraani finantseeritud ja relvastatud Ḩamās ja Hezbollah on Iraani peamised liitlased või ka käepikendused Iraani eesmärkide saavutamiseks Iisraeli vastu. Gaza sektoris on Ḩamās jätkuvalt kõige mõjukam ja organiseeritum poliitiline ning sõjaline jõud, mis pärast Iisraeli invasiooni kontrollib jätkuvalt umbes kolmandikku sektorist. Kuigi Ḩamāsi peamine eesmärk on iseseisva Palestiina riigi loomine, mida on tunnustanud enamik ÜRO liikmesriike, siis terroristlikud meetodid, mida Ḩamās kasutab, ja eriti 2023. aasta 7. oktoobri terrorirünnak Iisraeli tsiviilelanikkonna vastu on viinud selleni, et Donald Trumpi tänane 20-punktiline Gaza rahuplaan Ḩamāsile enam tegutsemisruumi ei jäta. Rahuplaan näeb ette Ḩamāsi desarmeerimist, Iisraeli vägede Gazast väljatõmbamist, nende asendamist rahvusvaheliste julgeolekujõududega ja ajutise tehnokraatliku üleminekuvalitsuse moodustamist, mis ei kuulu Ḩamāsi ega teiste radikaalsete rühmituste kontrolli alla. Iisrael on seisukohal, et kui lahkutakse enne, kui Ḩamās relvad ära annab, siis jätkab Ḩamās Iisraeli ründamist.

Hezbollahi hävitamiseks on Iisraeli väed sisenenud ka Liibanoni ja kontrollivad praegu umbes viiendikku Lõuna-Liibanoni territooriumist, kuhu nad on loonud kuni 10 kilomeetri sügavuse puhvertsooni, kust Hezbollahi võitlejad on välja surutud. Puhvertsooni eesmärk on ära hoida raketirünnakud Põhja-Iisraeli vastu või vähemasti pikendada Hezbollahi rakettide lennuaega, et anda Iisraeli elanikele võimalus ohu korral varjuda.

Hezbollah on Iraani-meelne paramilitaarne šiiitlik-islamistlik liikumine ja erakond, mille põhieesmärgid on Liibanoni šiiitide kogukonna huvide esindamine, kuid samuti võitlus Iisraeliga, et rajada Iisraeli aladele Palestiina islamiriik, mis hõlmaks kogu praeguse Iisraeli territooriumi. Hezbollah on moodustanud Liibanonis ulatusliku paralleelse julgeoleku- ja sõjalise struktuuri, mis sisuliselt kontrollib kogu riiki, samas kui Liibanoni ametlik valitsus on Hezbollah suhtes täiesti jõuetu. Hezbollah on rajanud Liibanonis maailma ühe keerukaima ja ulatuslikuma maa-aluste tunnelite võrgustiku, mille kogupikkus on hinnanguliselt kuni 500 km. See sisaldavat piirkondade vahel ühendusteid, millel saab liikuda mootorsõidukitega, samuti kaitserajatisi, komandopunkte, šahte rakettide väljatulistamiseks, relva- ja raketiladusid ning eluruume Hezbollahi võitlejatele.

Türgi, Süüria ja Katar

Suurriiklikest ambitsioonidest on põhjust kõnelda ka seoses Türgiga. President Recep Tayyip Erdoğani juhtimisel on Türgi võtnud suuna uus-osmanistlikule välispoliitikale, esitledes end üha enam endise Osmani impeeriumi riikide ja islamimaailma kaitsjana, mille tõttu on ka Türgi varasemad soojad suhted Iisraeliga asendunud terava vastasseisuga. Türgi pole tunnistanud Ḩamāsi terrori­organisatsiooniks ja lubab sellel oma pinnal vabalt tegutseda, mille tulemusena on suurem osa Ḩamāsi poliitilisest juhtkonnast kolinud just Türki.

Türgi ja Iisraeli huvid on järsult põrkunud ka Küprosel, millel paikneva Küprose Vabariigiga on Iisrael sõlminud kaitsekoostöölepingu ja kasutab riiki sisuliselt oma tagalana. Türgi tunnustab omalt poolt vaid türklastega asustatud Põhja-Küprose Türgi Vabariiki, laiendades seal oma sõjalist kohalolekut ja sellega ka Küprose Vabariiki otseselt ohustades.

Kuid Türgist räägitakse teiseski kontekstis. Iisraeli julgeolekuallika lekitatud ja meedias laia arutelu tekitanud teabe kohaselt on teatud riigid üritanud sõlmida Iisraeli-vastast vandenõu. Kõnelusi peeti väidetavalt strateegia üle, millega Iisraelile pakutaks rahu- ja koostöölepingut, et Iisraeli julgeolekuorganite valvsust uinutada ja korraldada seejärel Iisraeli vastu ootamatu sõjaline rünnak. On spekuleeritud, et ettepanek sõlmida Iisraeliga petuleping on tehtud Süüriale ja ettepaneku taga võivad olla kas Türgi, Katar või Saudi Araabia.

Põhjusena, miks just Süüria võiks olla huvitatud Iisraeli ründamisest, nähakse vana vaidlust Golani kõrgendike üle, mille Iisrael 1967. aastal Kuuepäevase sõja käigus okupeeris ja 1981. aastal oma riigiga liitis. Golani kõrgendike kuulumist Iisraelile on seni tunnustanud vaid USA ja hiljuti ka Colombia, kuid ülejäänud maailm loeb seda jätkuvalt Süüria osaks. Kodusõjast taastuval Süürial pole aga sõjalist võimekust Iisraeli rünnata. Samas on Süüria olnud Iisraeli suhtes vaenulik riigi loomisest saadik, pole Iisraeli riiki tunnustanud ega sõlminud sellega diplomaatilisi suhteid. Lõuna-Süürias paiknevad siiani Iisraeli üksused, mis on kehtestanud selles piirkonnas julgeolekutsooni, et takistada seal Iisraelile vaenulike rühmituste tegutsemist.

Türgi ja Süüria on omalt poolt sõlminud sõjalise koostöö kokkuleppe, millega Ankara pakub uuele valitsusele relvasüsteeme ja sõjalist nõustamist ning aitab üles ehitada ühtset Süüria armeed. Iisrael suhtub aga Süüria uude Ahmed al-Sharaa islamistlikku valitsusse umbusklikult ja näeb Türgi kasvavas sõjalises kohalolekus Süürias otsest ohtu Iisraelile. Hoiatuseks Türgile korraldas Iisrael 18. augustil õhurünnaku Süürias paiknevale mahajäetud Abu al-Duhuri õhuväebaasile, mida vahetult enne külastas Türgi sõjaväeline delegatsioon.

Põhjusena, miks Türgi soovib oma mõjuvõimu Süürias laiendada, võib tuua ka soovi hoida kontrolli all Süüria kurde ja lahendada Türgis paiknevate Süüria põgenike küsimus. Samuti on eesmärk laiendada oma mõju Süüriat läbivate ning Vahemere ja Pärsia lahe riike ühendavate transpordikoridoride üle, mille kaudu kulgevad nafta- ja gaasijuhtmed.

Kolmikpakt Türgi, Pakistani ja Saudi Araabia vahel

Türgiga seoses ei saa mööda vaadata hiljuti sõlmitud kolmepoolsest kaitse­alliansist Türgi, Saudi Araabia ja Pakistani vahel. Liitu on nimetatud ka islamimaailma NATOks, kuna ka see sisaldab põhimõtet, mille kohaselt rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. Kõnealune leping ühendab Türgi kui islami võimsama sõjalise jõu, Pakistani kui tuumariigi ja Saudi Araabia kui põhjatu rahaallika. On spekuleeritud, et allianss on suunatud ennekõike Iisraeli vastu, kuid eesmärk on ka kaitsta araabia riike Iraani rünnakute eest. Samas on Iraani väitel ka neile tehtud ettepanek allianssiga liituda. Pakti taga on nähtud samuti Hiina huvisid: lähedase liitlase Pakistani kaudu üritab Hiina oma mõju Lähis-Idas laiendada ja USA sealt välja tõrjuda.

Kolmikpakti on käsitletud ka vastukäiguna Trumpi nn Aabrahami lepingutele, mille üks peamisi eesmärke on suunata Lähis-Ida riigid koostööle ja murda Araabia Liiga dokumentides sisalduv põhimõte, mille järgi ei tohi ükski araabia riik Iisraeliga suhteid normaliseerida enne Palestiina riigi loomist. Praeguse seisuga on Aabrahami lepingu Iisraeliga sõlminud Araabia Ühendemiraadid, Bahrein, Maroko ja selle deklaratiivses osas Sudaan, kuid seni ei ole seda teinud piirkonna üks võtmeriike Saudi Araabia. Liitumine kolmikpaktiga asetab Saudi Araabia aga täiesti uude positsiooni, mille taga nähakse soovi vähendada oma julgeolekusõltuvust USAst. Sellega näib olevat joon alla tõmmatud ka varasematele katsetele Iisraeliga suhteid parandada. Saudi Araabia selleteemalised kõnelused Iisraeliga katkesid pärast Ḩamāsi 7. oktoobri terrori­rünnakut Iisraeli vastu. Väidetavalt oligi see üks Ḩamāsi rünnaku peamisi eesmärke. Teisalt ei usu ükski vaatleja, et kolmikpakt Türgi, Pakistani ja Saudi Araabia vahel reaalselt toimima hakkab, pigem on osutatud selle deklaratiivsele loomusele.

Ukraina droonidiplomaatia

Ukraina hakkas Lähis-Idale tähelepanu pöörama kohe pärast Venemaa täiemahulist sissetungi 2022. aastal ja nimetas ametisse oma Lähis-Ida ja Aafrika eriesindaja. Nii on Lähis-Ida riigid, nagu Saudi Araabia, AÜE ja Katar tegutsenud ka vahendajatena Moskva ja Kiievi vahel. Uue võimaluste akna avas Ukrainale Iraani sõda, mille käigus Iraan ründas ka oma naabritest araabia riike ja Ukrainale avanes võimalus jagada neile oma droonitõrjeteadmisi, kuivõrd Iraani Shahed-tüüpi droonid olid Ukrainale juba väga tuttavad. Seda tegevust on nimetatud Ukraina droonidiplomaatiaks.

Tegelikult on Ukraina eriüksused ja droonispetsialistid osalenud ka piirkonna varasemates konfliktides – Süürias, Sudaanis, Malis ja mujal – ees­märgiga läbi lõigata Venemaa finants­allikaid ja kaubateid ning koormata Venemaa sõjalisi ressursse. Eriti halvasti on Vene palgasõdurite käsi käinud Põhja-Malis, kus tuareegi mässuliste ja džihaadirühmituste käe läbi on tapetud või vangi langenud märkimisväärne hulk Vene sõjardeid. Käimasolevas Mali kodusõjas jagab Ukraina luure tuareegidele luureinfot ja Ukraina instruktorid õpetavad kasutama droone.

Huvipakkuv on vastasseis Liibüas, kus võim on jagatud Tripolis asuva rahvusvaheliselt tunnustatud Abdulhamid Dbeibahi valitsuse ja idapoolse Khalifa Haftari leeri vahel, millest esimene teeb koostööd Ukraina ja teine Venemaaga. Otseselt Vene ja Ukraina üksused Liibüas siiski kokku ei puutu, kuid mõlemad seisavad oma mõjuvõimu laiendamise eest regioonis. Haftar on kasutanud Vene palgasõdureid ennekõike Tripolis tegutseva valitsuse kukutamiseks, kuid siiani ebaõnnestunult. Ukrainal on Lääne-Liibüas väidetavalt üle kahesaja sõjalise spetsialisti, kes kasutavad sealseid baase (Tripoli, Mellitah ja Mişrātah) droonide väljalaskmiseks, valitsusvägede drooni­õppeks, Vene varilaevastiku tõrjumiseks, luure­tegevuse koordineerimiseks ja Vene Aafrika Korpuse tegevuse neutraliseerimiseks. Venemaa on omalt poolt koondanud oma Liibüas asuvatesse õhuväebaasidesse täiendavaid raadioelektroonilise võitluse süsteeme ja õhutõrjekomplekse, mis on mõeldud Ukraina droonide juhtimissignaalide segamiseks ja nende allatulistamiseks.

Nii või teisiti keevad Vene-Ukraina sõja ja Lähis-Ida/Põhja-Aafrika konflikti­katlad käsikäes, kuid on ilmnenud, et hagu mõlema katla alla ei kipu korraga jaguma. USA-l on hakanud nappima nii õhutõrjerakette kui ka muud laske­moona, mistõttu piiratakse nende tarneid nii Ukrainale kui ka USA liitlastele. Õhutõrjerakettide vähesuse tõttu ei suuda Ukraina tõrjuda Vene ballistilisi rakette.

Teiselt poolt on vähenenud või mõnes osas ka lakanud Iraani tarned Venemaale, kuna rakette vajab Iraan ise ja Iraani droonide analooge suudab Venemaa nüüd juba ise toota. Liitlassuhted Iraaniga püsivad siiski tugevad ja Venemaa jagab Iraanile satelliidi- ja luureandmeid USA sõjalaevade ning lennukite paiknemise ja liikumise kohta Lähis-Idas, mille tõttu USA on kandnud ka märkimisväärseid kaotusi nii tehnikas kui ka elavjõus. Samuti tarnib Venemaa Iraanile droonide komponente ja erinevat laskemoona, kasutades selleks peamiselt Kaspia mereteed.

Siiani on Trump väiteid Vene osalusest Iraani-vastases sõjas ignoreerinud. Trumpi hoiak on küll muutunud Ukraina suhtes näiliselt sõbralikumaks, kuid see pole tähendanud ühemõttelist selja pööramist Venemaale. Ei ole selgust maailma asjades, endiselt valitseb kaos, mille lõpptulemus pole teada.