Juba kahekümne teist korda peetud Tallinna kammermuusika festival tõi kaheksa päeva jooksul publiku ette rahvusvahelise interpreetide ringi ning mitme ajastu ja kultuuri kammermuusika. Festivali kunstiline tase oli äärmiselt kõrge ning eriti eredalt tõusis esile ansamblipartnerlus: oskus üksteist kuulata, reageerida ja muusikalise eesmärgi nimel oma individuaalsus tervikusse sulatada. Festivali resideeriv helilooja oli seekord Robert Jürjendal. Nagu tavaks on saanud, anti festivali lõpus üle ka PLMFi noore muusiku preemia, mille pälvis Tähe-Lee Liiv.

Tänavune festival kandis pealkirja „Folkloori sillad“. Kava lähtekohaks oli eri maade rahvapärimuse mõju klassikalisele muusikale ning kavades kohtusid Eesti, Soome, Ungari, Rumeenia, Armeenia, Ukraina ja Ladina-Ameerika kultuuriruumi mõjutused. Heliloojate valik ulatus Brahmsist, Ravelist ja Skrjabinist Pärdi, Glassi, Piazzolla ning eesti nüüdisautoriteni.

Pealkirjaga „Folkloori sillad“ tekitati üsna konkreetne ootus, et rahvapärimus ei ilmne üksnes kavatekstis kirjeldatud inspiratsiooniallikana, vaid on jätnud äratuntava jälje ka kõlavasse muusikasse. Kui selgelt ja millisel kujul neid sildu võis täheldada, kujunes üheks festivali läbivaks küsimuseks.

Avakontsert Tallinna raekojas seadis lati kõrgele. Õhtu üks märksõnu oli partnerlus, mis avaldus juba Robert Jürjendali kahe pala „Pühendus“ ja „Kuhu tõttad?“ esituses. 1985. aastal kirjutatud teosed kuuluvad Jürjendali varase loomingu hulka, kuid algaja helilooja ebakindlust neist otsida ei tasu. Virgo Veldi tundlik saksofonimäng leidis klaveripartiis võrdväärse partneri (pianist Mika Rännäli) ning kahe interpreedi tähelepanelik teineteisega arvestamine andis muusikale loomuliku hingamise.

Sama kõrget ansamblikultuuri pakkus sootuks teistsuguses helikeeles Miklós Rózsa sonaat kahele viiulile op. 15. Selles oli festivali teema juba selgemini kuulda: Rózsa teoses aimdub ungari rahvamuusikale iseloomulikke intonatsioone, mis pääsesid kõige paremini mõjule finaali tantsulises tulevärgis. Aulis Sallineni kolmandas keelpillikvartetis „Aspekteja Peltoniemen Hintrikin surumarssista“ („Mõningaid aspekte Peltoniemi Hintriku matusemarsist“) on suhe folklooriga teistsugune. Soome rahvaviis ilmub esmalt selgelt äratuntavana, kuid sellele kuhjuvad üha uued kihid viivad muusika märksa keerulisemasse ja pingelisemasse maailma. Sallineni teos nõudis kuulajalt vahest kõige enam keskendumist, kuid oli ka üks huvitavamaid.

Õhtu kõrgpunktiks olid minu meelest aga Aleksandr Skrjabini kaks etüüdi. Mika Rännäli kasutas klaveri dünaamilisi võimalusi julgelt – jõuliste kulminatsioonide kõrval jäid sama eredalt meelde ka haprad hetked. Kõige võimsamalt mõjus etüüd dis-moll op. 8 nr 12. Raekoja akende taga möllas samal ajal augustitorm ning vihmast, mis peksis vastu klaase, sai otsekui pianisti ettekavatsemata ansamblipartner. Loodus ja Skrjabini muusika sattusid sel õhtul haruldaselt täpsesse resonantsi.

Järgmisel õhtul kõlanud Leevi Madetoja loomingust koosnev kava „Melodia intima“ näitas aga, kui palju sõltub kuulamiskogemus kava vaheldusrikkusest. Plaadiesitluskontsert põhjendas ühe helilooja keskset programmi ning õhtut alustanud klaveritrio op. 1 võlus oma romantilise lüürilisuse ning interpreetide Anna-Liisa Bezrodny, Silvia Ilvese ja Mika Rännäli hea omavahelise keemiaga. Kontserdi edenedes hakkas Madetoja romantiline helikeel aga oma ühetaolisuses väsitama. Üksikud tempokamad osad pakkusid küll kontrasti, kuid tervik vajanuks rohkem vastandvärve. Need saabusid päris lõpus. Kavamuudatusega kontserti lõpetama tõstetud kaks soome rahvaviisi Jukka Nykäneni virtuoossetes seadetes mõjusid pärast Madetoja muusikat värske õhu pahvakuna. Rahvaviisidest lähtuvad, Rahmaninovi ja Liszti vaimus pianistlikult pillavad seaded nõudsid esitajalt erakordset tehnilist üleolekut ning Mika Rännäli käe all voolasid meloodiad vaba ja loomuliku hooga. Viimases palas jõudis tehniline bravuur peaaegu füüsiliselt tajutava intensiivsuseni. Siin sai ka festivali folklooriteema korraga väga konkreetse sisu: seost rahvamuusikaga polnud vaja otsida, see oligi teose lähteaine.

Kui Madetoja õhtu pani igatsema suuremat vaheldust, siis kontsert „Löökpilli žonglöörid“ Rootsi-Mihkli kirikus näitas, kui palju võib läbimõeldud kava kuulaja tajuga mängida. Estonian Percussion Groupi ehk Eesti Löökpillikvarteti kontsert oli festivali üks suuremaid üllatusi – omamoodi audiospaa (vabandust ERSO termini laenamise pärast), kus löökpillide võimalusterohkes kõlas võis otsekui kümmelda. Philip Glassi „Águas da Amazônia“ neli osa, mis olid paigutatud teiste teoste vahele, moodustasid pidepunktid Lepo Sumera, Arvo Pärdi ja Lauri Jõelehe väga erinevate kõlamaailmade keskel. Selline ülesehitus andis kontserdile vaheldusrikkuse, ilma et tervik oleks lagunenud.

Õhtu tõelisteks leidudeks osutusid kaks seadet. Vambola Kriguli löökpilli­seade Pärdi „Fratres’est“ aastast 2006 avas tuttava teose ootamatust küljest ning pani seda kuulama justkui uute kõrvadega. Kohati võinuks ansambli koosmäng olla täpsem, kuid seade on sedavõrd mõjuv, et sellest sai üks õhtu, aga võib-olla isegi terve festivali eredamaid elamusi. Teadaolevalt on see ainus Arvo Pärdi teose seade löökpillidele. Sama hästi õigustas end Sumera loo „Pala aastast 1981“ Tanel-Eiko Novikovi seade, kus klaveriteose materjal omandab löökpillide kaudu sootuks uue värvi­gamma.

Kindlasti väärib mainimist ka Lauri Jõelehe teose „Carillon“ ehk „Kellade mäng“ esiettekanne. Eesti Löökpillikvartett on seadnud endale eesmärgiks tellida järjepidevalt Eesti heliloojatelt uut muusikat ning Jõelehe teos näitas, kui viljakas võib selline koostöö olla. Jõeleht on „Carillon’is“ kasutanud ansambli kõlavõimalusi leidlikult ning see sobitus varem tellitud teoste ja seadete vahele iseenesestmõistetava loomulikkusega.

Festivali neljas kontsert „Kodu, kallis kodu“ jäi mul kuulamata, ent järgmisel õhtul jätkus festival kontserdiga „O ecclesia“, mille kavasse oli koondatud Bachi kõrval valdavalt Eesti heliloojate loomingut. Bachi tšellosüidi d-moll prelüüdile, allemande’ile ja courante’ile järgnesid René Eespere „Flatus gratus“ ning Pärt Uusbergi „Öömaastikud“ altsaksofonile ja klaverile. Kolme esimese teose mõtlik ja melanhoolne põhitoon pani pikapeale igatsema suuremat kontrasti, seda enam et ka järgnenud Tõnu Kõrvitsa „Järvede laul“ liikus vaoshoitud ja poeetilises meeleolus. Kõrvitsa teos haaras siiski eelnenud teostest enam: sopransaksofoni ja keelpillikvarteti kõlavärvid sulandusid loomulikult ning heliloojale omane laulvus pääses kaunis koosluses hästi mõjule.

Väga meeldis ka Galina Grigorjeva „Palve“. Keelpillide saatefaktuuris sündisid harmooniad peaaegu märkamatult: üks hääl lisandus teisele, kuni üksikutest helidest kasvas välja terviklik akord. Mõjus oli ka teose lõpuosa, kus saksofoni kõrval sai instrumendiks Virgo Veldi hääl. Inimhääle ja instrumendi sulam tekitas tugeva seose õigeusu liturgilise lauluga ning lisas „Palvele“ nii midagi ürgset kui ka väga isiklikku.

Kontserdi lõpetanud Jaakko Kuusisto „Jurmo“ sooloklaverile oli õhtu kõige haaravam teos. Jurmo on Soome edelarannikul asuv karm ja kivine saar, mille maastik ning vaikus on Kuusistot teose kirjutamisel inspireerinud. Pianist Mackenzie Melemed tutvustas enne mängimist ka teose programmilist tausta –muu hulgas öist merd ning eri rütmis vilkuvaid majakatulesid. Taustainfo oli põnev, ehkki ettejutustamine jättis kuulaja kujutlusvõimele vähe ruumi. „Jurmo“ pakkus aga senisest enam kontraste ning haaras tähelepanu algusest lõpuni. Oma osa lisasid ka raekoja akende taga häälitsenud kajakad, kes sobitusid saarest inspireeritud muusikasse nii ideaalselt, nagu oleks Kuusisto ise nad partituuri kirjutanud.

Kontserdil „Alla zingarese“ kõlasid kõrvuti kaks kammermuusika suurteost: Maurice Raveli klaveritrio a-moll ja Johannes Brahmsi klaverikvartett nr 1 g-moll. Raveli muusika tõi silme ette impressionistliku maalikunsti ning meenutas filmi „Boolero“, mis avab helilooja isiksuse ja loomingu sügavalt inimlikust küljest. Festivali peateemaga seovad teost muu hulgas baski muusikast pärit mõjutused. Brahmsi kvartetis sai rahvamuusikaalge aga kõige selgema väljenduse finaalis „Rondo alla zingarese“. Selle kaelamurdvad tempod ja pöörane energia viisid kontserdi efektse kulminatsioonini ning vallandasid publiku tormilise reaktsiooni.

Festivali üheks eredamaks interpreediks osutus minu arvates pianist Mackenzie Melemed, kelle soolokontsert „Klahvid üle Ameerika“ pakkus põneva läbilõike Ameerika klaverimuusikast XIX sajandi keskpaigast XX sajandini. Melemed ei piirdunud seejuures üksnes mängimisega, vaid avas iga teose eel põgusalt selle tausta ja helilooja loo. Erinevalt mõne päeva eest kuuldud „Jurmo“ üsna üksikasjalikust programmilisest tutvustusest töötas see siin suurepäraselt: osutamine Amy Beachi loomingulist tegevust piiranud abielule või Louis Moreau Gottschalki teose „Union“ ajaloolisele taustale avas teosed uue nurga alt, kirjutamata samal ajal ette, mida peaks muusikas kuulma.

Kontsert algas Aaron Coplandi balletist „Rodeo“ pärit efektse ja rütmika palaga „Buckaroo Holiday“, mille ameerikalik karakter andis õhtule kohe selge värvi. Sellele vastandus Amy Beachi „Ballaad“ op. 6 oma helge ja unistava meeleoluga, Florence Price’i „Meditatsioon“ viis aga publiku vaiksemasse ja mõtlikumasse meeleollu.

Üks efektsemaid numbreid oli Louis Moreau Gottschalki „Union“ op. 48, Ameerika Ühendriikide kodusõja ajal loodud virtuoosne parafraas, millesse helilooja on põiminud kolm tollal üldtuntud patriootlikku meloodiat. Nende hulgas on ka „The Star-Spangled Banner“, mis sai USA ametlikuks hümniks alles ligi 70 aastat pärast „Union’i“ valmimist.

Kontserdi lõpetanud Ned Roremi esimest klaverisonaati kuulates tabasin end aga korduvalt mõttelt: kuidas on võimalik, et ühe inimese sõrmed nii kiiresti liiguvad? Tänu efektsusele on sonaadi viimast osa esitatud iseseisva palana sedavõrd sageli, et helilooja avaldas selle lõpuks ka eraldiseisva teosena.

Festivali lõppkontsert „Impressioonid ja ekspressioonid“ tõi „Folkloori sildade“ teema ehk kõige selgemalt kuuldavale. Enne põhikava anti 22aastasele pianistile Tähe-Lee Liivile üle PLMFi noore muusiku preemia – sümpaatse kokkusattumusena toimus ka festival tänavu kahekümne teist korda. Liiv tänas publikut Griegi ja Rautavaara muusikaga ning tema tundlik ja veenev mäng oli õhtule kaunis sissejuhatus.

John Rutteri neljal inglise rahvalaulul põhinevast keelpillisüidist pole vaja rahvamuusika algmaterjali eraldi otsida: viisid on kohal ehedalt ja äratuntavalt. Lihtne, rõõmus ja vahetu muusika sobis hästi Eesti Sinfonietta sooja ja pehme kõlaga. 12-liikmelise orkestri kokkumäng oli ühtlane ja nõtke ning kontsertmeister Peeter Margus, kes mängis samal ajal ka viiulit, oli kollektiivi juhatades delikaatne, ent selge. Valeri Petrovi „Trompetikontsert Eesti rahvaviisidele“ viis rahvamuusika seose veelgi otsesemaks ning selles mõttes haakus teos festivali peateemaga suurepäraselt.

Resideeriva helilooja Robert Jürjendali uudisteos „Impressioonid ja ekspressioonid“ viiulile ja kammerorkestrile tegi festivalile omamoodi ringi peale. Avakontserdil kõlanud noorpõlveteostest lahutas seda enam kui 40 aastat ning nüüd sai kuulda hoopis teistsugust Jürjendali. Ka siin oli seos folklooriga: teose lähtemotiivid pärinevad Eesti rannarootslaste muusikast. Anna-Liisa Bezrodnyle pühendatud viiulikontsert pakkus nii pealkirjas lubatud impressioone kui ka ekspressiivsemaid puhanguid.

Tõtt-öelda jäi pealkirja „Folkloori sillad“ seos kõlava muusikaga mõnel kontserdil pisut hapraks. Märksa kandvamad sillad sündisid hoopis teoseid ja interpreete kuulates – eredate kohtumiste mõju ulatub kaugemale lihtsalt heast teosest või suurepärasest esitusest.