Pilgutus ja läbi. Tänavune Viljandi pärimusmuusika festival hüüdis uksel tere ja oli sealsamas kadunud, nagu kiirustaks ta kuhugi edasi. Tuulepöörisena tõi ta endaga kaasa varasemast rohkem infrat ja ultrat, hullumeelsust ja kõue, rahulikke lainetusi ja kontraste. XXXIII festival oli pühendatud pillimängijatele, nende pillidele ja traditsiooni mitmekesisusele.
Tänavuse festivali taotlus paistis olevat välk ja pauk. Pinnapealselt, ent usun, et põhjendatult omistaksin festivalile just selle juhtmõtte. Kräu ja äärmine nüansirohkus kavas eksisteerisid kõrvuti või kattudes, pakkudes festivalipublikule assortii a-st ü-ni. Loomulikult võib kolm korda pakkuda (ehkki korrast piisaks), kelle nimed reklaamisid õhtusi kaalukamaid kontserte. Ei ole keeruline loetleda esinejaid, keda aastast aastasse valgetes festivalibussides lossimägedesse sõidutatakse.
Laupäeva õhtul tegin valiku inimvoole vastu käia: Puuluubiga samal ajal esines Rootsi-Norra koosseis Groupa. Peamiselt tantsuks mängiv bänd tutvustas festivali kavas teiste skandinaavlaste ehk Norra Gangari kõrval põhjamaade traditsiooni hoopis kammerlikumas õhkkonnas ning seda võis pidada isegi kontserdi eeliseks. Poolteisttunni täielikuks hitiks sai viimase loona mängitud „Ööülikooli“ tunnusmeloodia. Sellele elas kohalik hobiakadeemiline ringkond hõisates kaasa.
Viljandi pärimusmuusika festivali ümber on varemgi räägitud žanriülestest kollaažidest ning sellest, kuidas kujundab Eesti suurima pärimusmuusika häälekandjana aina enam peavoolu ootustest mõjutatud festival pärimusmuusika tähendust. Geograafiliste piiriületuste kõrval jäidki tänavu enam silma žanrilaenud. Nii instrumentaalkvintett Epifolium Caterva kui ka neljast eri traditsioonitaustaga muusikust koosnev Itira põimisid džässi, klassikalise muusika, elektroonika ja pärimuse nüansse. Duo Ruut3 ehk Duo Ruudu ja tüüpilise rütmimuusikabändi instrumentide laiendusega eriprojekt ning Zetod võtsid sedakorda hoopis rokilikuma suuna – ikka selleks, et välk ja pauk saaks puust ja punane. Žanripiiride ületusi ja katsetusi oli näha mujalgi ning, tõsi, end nii tutvustavate esinejate kontserdid olid rahvast lookas. Strateegia töötab, kuid kui kõigile on midagi, saab ka küsida, kellele siis tegelikult on? Sellele peab muidugi igaüks ise vastama.
Laenajast ehk lender’ist kõneleb ka Oopuse selle aasta veebruaris ilmunud album „Reivlender“, millel olevaid lugusid esitles folktroonika bändi tuumik Mari Meentalo ja Johannes Ahun koos Aleksander Sprohgise visuaalide ja Raho Aadla liikumisega II Kirsimäel. Värske album kannab traditsiooniteadlikku, ent teadlikult reegleid rikkuvat loomingut, mille püüd on ühendada klubikultuur pärimusega, luua sild tuttavlike rituaalsete tavade vahel. Klassikaraadio „Delta“ saates käis saatejuht Ivo Heinloo välja mõtte, et Oopuse looming sobib suurepäraselt noore elektronmuusika kuulaja toomiseks pärimuskultuuri juurde.* See korreleerub hästi festivalipealiku Ando Kivibergi sõnumiga, et noore publiku osakaal Viljandi folgil on varasemaga võrreldes suurenenud.
Oopuse ülimenukalt ja vappuma panevalt kontserdilt suundus küll suurem osa publikut laululavale, ent folgilaupäeva epiloog jätkus Kuula Hetke ja Okeiko pakutud helirännakul. See mõjus äsja kuuldu kajana. Kärt Pihlapi ja Katariina Tirmaste elektroonika ja häälega rikastatud flöödiduo võttis oma lummuses publiku sõnatuks ning pakkus nii muusikas kui ka visuaalkunstis orgasmilähedase kogemuse. Kogetu kirjeldamisel jääb tõesti sõnadest puudu.
Möödunud aasta festivalist kirjutades kurtsin, et esineja taotlus ja kontserdi iseloom ei pruukinud alati talle antud lavaga kokku minna. Sel aastal rõõmustasin aga mitmegi kontserdi üle, mis täitsid just tänu õigele ajastusele ja toimumispaigale oma sügavaima potentsiaali. Nii rõõmustas ka Oopuse artist Mari Meentalo Klassikaraadiole antud intervjuus, et sel aastal kavandati Oopuse kontsert II Kirsimäele ehk Viljandi Lossimägede suurimale lavale.* Bänd ei saanud küll oma eelistuse kohaselt mängida rahva keskel, kuid kontserdipaik kasutati täies mahus ära ja murul ei jäänud tallamata libletki. Samuti sai kahe aasta taguselt aida kontserdilt I Kirsimäele kolinud Nova Lyre kehvapoolse helinduse kiuste puuvõrade all oodatud tantsuruumi.
Tulnud värskelt Soomest Kaustineni pärimusmuusika festivalilt, on kahe festivali võrdlus paratamatu. 1968. aastal asutatud Kaustineni festival on meie 33aastasele Viljandi folgile kui suur õde. Mudelfestivaliga võrreldes on folgil puuluubilikult pintsak seljas ja rahvapeo-nimelise fassaadi taga kumab kõrge taseme taotlus. Algselt tule-pane-end-kirja-printsiipi järginud Rohelisel laval ülesastumiseks tuleb (ehkki juba ka mitmel eelneval aastal) kandideerida, esitada koosseisu tutvustav tekst ja muusikasalvestis. Sel aastal lisandus eelduste nimekirja ka setlist. Roheline lava ei ole sugugi kummist – kõik soovijad programmi ei mahu. Et kureeriv käsi teeb kandideerimisprotsessis omi kärpeid, on külapillimehelik vabalava funktsioon üle kandunud Sõprade hoovi lavale. Sealne igaühemaa moodustab mitteautoriteetse ökosüsteemi ehk püüdluse tasemest sõltumatu legitiimsuse poole.
Kuna aga iga teine lava pakub väljundit vaid end tõestanud artistile, võib küsida: kes on see „igaüks“ festivali juhtmõttes „Igaühel oma pill“? Festivali külastajal on küll vabadus osaleda töö- ja õpitubades – ka sel aastal algust teinud pillikülas –, kuid vaba lava formaadist tuntakse puudust. Ehk vajab paisunud pärimusmuusika festival lihtsalt rohkem kontserdipaiku?
Pühapäevased kontserdid avasid folgi taas uue nurga alt: need mahtusid pigem istumiskontsertide, ent muusikaliselt kõige põnevamate hulka. Hommikut alustas I Kirsimäel esinenud Eesti, Läti ja Itaalia eksperimentaalne pärimusmuusika ansambel Tell Your Birds. Arhiivikeskset ja traditsiooniteadlikku lähenemisviisi taotlev ansambel jätkas eelmisest õhtust veel kaikuvate elektroonilise muusika katsetustega.
Samal õhtul õnnestus mul jõuda ka oma esimesele aida suure saali kontserdile. Saali mahtumiseks seisime järjekorras juba pool tundi enne algust ning siiski ulatus saba välisukseni. Pärimusmuusika aidas andis oma folgi teise kontserdi Shetlandi saarte mängutraditsiooni esindav šoti pianist Amy Laurenson. Kuna tänavuse festivali kavast olid kirikukontserdid välja praagitud, pakkus ait selleks tunniks kaua igatsetud sakraalse ruumi. Teades Laurensoni tehnilist võimekust ning oskuslikkust traditsioonilist viiulimuusikat klaveri võimalustele kohandada, oli mu pilk temale justkui naelutatud. Pianisti ja temaga lava jaganud kitarristi Miguel Girão vahel valitses tämbriline tasakaal. Klaveri õhukest kõla ja tundlikku, isegi lakoonilist pedaalikasutust täiendasid kordamööda kitarri minimalistlikud figuurid ja akordisaade. Peamiselt pulmaviiside vahele jagas pianist ka seiku Shetlandi viiulimängu traditsioonist. Loomulikult läheb Viljandi publikule südamesse ka see, kui artist ütleb, et tegemist on tema täieliku lemmikesinemise ja -festivaliga.
Festivali grande finale’ks olid pilved rasked ja lookas, kuni need enam vett kanda ei jõudnud. Nii tuli tänavunegi lõpp vihmakeebi varjus, ent Anguse lõppakordiks oli laululava paksult rahvast täis ning vihm ei ole veel kunagi folgipublikut heidutanud. Tänavune festival tuli teisiti – hoopis rajumate, kuid sügavamate ja isiklike avastuste kaudu – ning kinnitas taas, et pärimusmuusika ja selle tähendus ei ole Viljandi folgi kaudu stagneerunud ega stagneerugi kunagi. Igal aastal leiab festival oma kuulaja puudutamiseks uue tahu ning saadab suvemuusika kuhugi kaugele-kaugele ootusesse, et tulla järgmine kord ikka uuesti ja uuena.
* Mia Matilda Tammekun, Ivo Heinloo, Otsesaade Viljandi pärimusmuusika festivalilt. – „Delta“, Klassikaraadio 25. VII 2026. https://klassikaraadio.err.ee/1610075540/delta-25-juulil-otsesaade-viljandi-parimusmuusika-festivalilt/e74037f0e009acbd5383362f3bcbcd48
