Pärnu muusikafestival elab korraga kahes ajas. Ühes sünnib tulevik: Järvi akadeemia proovisaalides ja meistriklassides kasvab järgmine interpreetide põlvkond. Ka kultuuriminister Heidy Purga nimetas Paavo Järvile riiklikku kultuuripreemiat üle andes (14. VII) teda „tugipunktiks, mille kaudu saavad kõrgemale tõusta järgmised põlvkonnad“. Paradoksaalsel kombel jääb tulevik publikul tagaplaanile, sest Järvi akadeemia tegelik mõju avaldub alles aastate pärast, kui praegused noored muusikud on jõudnud maailma orkestritesse ja kontserdilavadele. Teises ajas kõlab maailmatasemel olevik – Eesti Festivali­orkestri (EFO) kontsertidel, kus kohtuvad maailma tippsolistid, uus muusika ja sümfoonilise repertuaari klassika.

Tänavuse festivali alapealkiri oli „Loodusjõud“, millest kujunes peaaegu kahenädalaste pidustuste eri esteetikaid ühendav mõtteline telg. Ka neli uudisteost pakkusid neli täiesti erinevat looduse tõlgendust. Kui Tõnu Kõrvits oli pöördunud inimese sisemaastike ja kujutlusvõime poole, siis Liisa Hõbepappel oli käsitlenud vihma aja tajumise metafoorina. Evelin Seppari „Tulv“ tõi fookusse kliimakriisi ja looduse hapruse, Märt-Matis Lille „Towards the Bottomless Sea“ ehk „Põhjatu ookeani poole“ juhtis seevastu pilgu elu tekke ja tundmatu sügavuse suunas. Kolme uudisteose esitus usaldati festivali­orkestri kätte.

Esimesena kõlas 11. juulil Tõnu Kõrvitsa vioolakontsert „Salaaed“ Berliini Filharmoonikute vioolarühma kontsertmeistri Amihai Groszi esituses. Kontsert algab ja lõpeb vioola ning löökpillide dialoogiga, mis raamib teost selge dramaturgilise kaarena. Äärmistes osades eelistab Kõrvits kammerlikku kõlapilti, täisorkester pääseb mõjule alles keskosas. Kõrvitsa orkestratsioon ei mõju kunagi massiivsena, vaid toetub tämbritele ja peentele kõlavärvinüanssidele. EFO solistlik mängulaad sobis sellesse esteetikasse suurepäraselt: vioola ja orkestri dialoog kõlas loomulikult ja intiimselt. Groszi erakordselt peen kõlakultuur muutis soleeriva partii sisemiselt pingestatuks, kuid mitte hetkekski demonstratiivseks.

Kui Kõrvitsa muusika vaatab sissepoole, siis Liisa Hõbepapli „Piove“ ehk „Sajab vihma“ (12. VII) liigub vastassuunas. Itaalia luuletaja Giuliano Scabia tekstist tõukuv teos kasvab välja löökpillide ja puhkpillide madalast registrist ning liigub suurte monoliitsete kõlaplokkidena, milles vahelduvad puu- ja vaskpuhkpillide ning keelpillide tumedad tämbrid. Hõbepapli senist loomingut on iseloomustanud haprad kõlavärvid ja detailne mikroliikumine, „Piove“ avab tema helikeeles märksa jõulisema tahu. See avas teose ootamatu lisatähenduse – festivali esimestel päevadel Pärnut tabanud vihm muutis muusikalise kujundi peaaegu füüsiliselt tajutavaks.

Festivali eelviimasel päeval kõlas Evelin Seppari „Tulv“ – festivali kavas ainus teos, mis käsitleb looduse ja kliima probleemsemat poolt. Ka Seppar on varasemas loomingus käsitlenud inimese ja looduse suhet. „Tulva“ algimpulss on küll kliimakriis, ent nagu helilooja Klassikaraadiole antud intervjuus märkis, otsib ta ka kõige tõsisemates teemades rusuvuse ja lootuse tasakaalu, jättes kuulajale ruumi oma kujutluste loomiseks. Rütmiline impulss käivitub kohe alguses ja kannab kogu teost. Seppari tugevus on vormi orgaaniline areng: iga uus faktuur ja kõlavärv kasvab loomulikult välja eelnevast ning orkestratsioon kasutab täiskoosseisu väljendusvahendi, mitte efektina.

Märt-Matis Lille flöödikontsert „Towards the Bottomless Sea“ lõpetas uudisteoste rea hoopis teistsuguse vaatenurga alt. Vesi on keskne kujund ka Märt-Matis Lille flöödikontserdis „Towards the Bottomless Sea“, mille esitasid Maarika Järvi ja Monika Mattiesen ning Pärnu Linnaorkester Henri Christofer Aaviku juhatusel. Kui Seppar vaatleb loodust võimaliku lõpuna, siis Lill pöördub elu alguse ja tundmatu poole. Kontserdi dramaturgia sünnib suurel määral instrumentatsioonist. Järvi ja Mattiesen mängisid siinmail harva nähtavaid kontrabassflööte, mille tume ja õõnes kõla muudab meresügavuse ühtaegu ligitõmbavaks ja võõraks. Mida kõrgemasse registrisse muusika liigub, seda tuttavam on ka kujutlus veealusest maailmast. Registriline areng kujunes ühtlasi teose kandvaks dramaturgiliseks teljeks.

Kui uudisteosed annavad festivalile põhjuse olemas olla, siis EFO annab sellele näo. Tänavu andis orkester viis kontserti, nende seas ka noorte talentide õhtu, millest loodetavasti kujuneb festivali uus traditsioon. Peale Amihai Groszi astusid solistidena üles Kristīne ja Margarita Balanas ning pianistid Rudolf Buchbinder ja Alice Sara Ott, noortest talentidest Tähe-Lee Liiv, Anaëlle Tourret ja Paloma So. Väga erisuguse käekirjaga interpreetide kaudu tuli hästi esile EFO paindlikkus.

Kristīne ja Margarita Balanase esituses kõlanud Philip Glassi topeltkontsert viiulile ja tšellole (12. VII) kujunes üheks festivali energilisemaks etteasteks. Glassi minimalistlik helikeel ei toetu niivõrd kordusele kui pidevalt teisenevale rütmi- ja harmooniavoole. Õdede erakordne muusikaline keemia kandus üle orkestrile ning Paavo Järvi kujundatud pulseeriv kõlapilt tõi selgelt esile teose algse seose tantsuteatriga. Meditatiivsus ei sündinud siin aeglusest, vaid lakkamatust liikumisest.

Beethoveni kaks klaverikontserti pakkusid võimaluse võrrelda kaht väga erisugust pianistlikku mõttelaadi. Rudolf Buchbinderi tõlgendus esimesest klaverikontserdist (17. VII) lähtus teose klassikalisest tasakaalust. Ühe väljapaistvama Beethoveni interpreedina ei otsinud ta sellest veel hilisema loomingu heroilist mõõdet, vaid rõhutas sidet Mozarti ja Haydni traditsiooniga. Selge vormitunnetus, läbipaistev faktuur ja loomulik fraseerimine kujundasid elegantse terviku, millele Paavo Järvi ja EFO pakkusid tundlikku partnerlust. Alice Sara Ott avas kolmanda klaverikontserdi (18. VII) hoopis teisest vaatenurgast. Kui Buchbinderi mängu kandis klassikaline lähtepunkt, siis Otti tõlgenduses tõusid esile kõlavärv, poeesia ja sisemine dramaturgia. Seda võimaldas ka teos ise: Beethoveni kolmas kontsert paigutub loominguliselt pöördelisse aega, mil helilooja ei olnud veel varasemast traditsioonist lahti lasknud ega olnud veel täielikult ka oma uut helikeelt leidnud. Otti vahetu kohalolu ja intensiivsus – ka paljajalu esinemine ei mõjunud efektina – muutis kogu interpretatsiooni ka publikule füüsiliselt tajutavaks. Lisapalana kõlanud Arvo Pärdi „Aliinale“ kujunes üheks festivali vaiksemaks ja mõjuvamaks hetkeks.

Sümfooniatest sai sel suvel kuulda siinmail harva esitatavat Carl Nielseni kolmandat ja Beethoveni kuuendat sümfooniat ehk „Pateetilist“. Eestis harva kõlav Carl Nielseni „Sinfonia espansiva“ ehk „Ekspansiivne sümfoonia“ on tõeline festivaliorkestri teos: jõuline, metsikult tormlev, lausa hullutav! Kusjuures sõna „ekspansiivne“ ei viita sümfoonia mõõtmetele (tegu on klassikalise neljaosalise sümfooniaga), vaid sisemisele avardumisele, eluenergia laienemisele. EFO on solistlik orkester, nii et nende musitseerimisrõõmsas esituses kõlas see eluenergia lausa põletavana. Ometi võimaldavad kammerlik kuulamis­oskus ja tehniline kindlus hoida ka kõige tihedama faktuuri läbipaistvana. Paavo Järvi kujundas suure sümfoonilise kaare nii, et ükski detail kaduma ei läinud ning Nielseni lakkamatu rütmiline impulss kandis kogu teost. Teise osa pastoraalses rahus sulandusid Sandra Laaguse ja Tamar Nugise sõnadeta hääled orgaaniliselt orkestri kõlamaastikku.

Festivali lõpetanud Beethoveni „Pastoraalne sümfoonia“ näitas EFOt jälle teisest küljest. Kui Nielsenis paelus orkestri sisemine pinge ja energia, siis siin tõusid esile kõla paindlikkus ja fraseerimise loomulikkus. Kammerlik läbipaistvus vaheldus monumentaalse orkestrikõlaga, ilma et tervik oleks kordagi muutunud raskepäraseks. Beethoveni kuues viidi külakostiks ka Schleswig-Holsteini muusikafestivalile, kuhu EFO sõitis otse Pärnust.

Kui festivali jooksul näis hetketi, et midagi olulist jääb nagu vajaka, siis lõppkontserdil likvideeriti ka see puudujääk – lisapalana kõlas EFO-le peaaegu sümbolväärtuseks saanud Lepo Sumera „Kevadine kärbes“. Mõni traditsioon ei vajagi väljakuulutamist, piisab sellest, et ta jälle tuleb ja kõlab.