Hanno Soans, üks eesti mõjukamaid kunstikriitikuid, andis sel aastal välja mahuka artiklikogumiku „Egotripp kellegi teisena“, kuhu on kokku kogutud valimik tema kolmekümne aasta jooksul kirjutatud eesti kunstnike identiteediloome käsitlustest. Soansi artiklid on alati huvitavad, tihedad ja ettearvamatud: neis on pidevalt uueks tervikuks sünteesitud väga erisuguseid mõjutusi, pandud omavahel rääkima lai hulk mõtlejaid.

Nüüd hakkavad omavahel suhtlema ka kogumiku tekstid. Soansi kunstiarvustused on järjekorrastatud ebakronoloogiliselt, lähivaatluse all kunstnike perekonnanimede tähestikulises järjekorras. See tähendab, et „Egotripp kellegi teisena“ ei moodusta ühest kunstiajaloolist valmis narratiivi, vaid on isevärki võnkuv pingeväli, iseenese anagramm. Eri aegadest pärit arvustused ja kriitilised lähilugemised hakkavad üksteist tahes-tahtmata mõjutama, siin ja seal võib täheldada põnevaid, teinekord ka ootamatuid kokkukõlasid. Ühtlasi käib kogumikus väikestviisi mäng iseduse ja teisesuse vahel: artiklites on keskendutud kunstnike autoripositsioonile, ometi võtab „Egotripi“ kriitikatekstide kaudu (ebalineaarselt, anakronistlikult ja empaatiliselt) kuju ka midagi muud.

Kuidas sa kriitikuks hakkasid? Mis sind kirjutama tõmbas?

Võib naljaga pooleks öelda, et nomen est omen: kunstnikest vanemad panid mulle nime omaaegse kunsti- ja teatrikriitiku Hanno Kompuse järgi. Lapsepõlvest mäletan arutlusi kunstikriitikute üle. Hambus oli näiteks Ants Juske, kes hakkas kaheksakümnendail jõuliselt lammutama nõukaaegse kunstikriitika üht põhieeldust, et kriitika peab toimima kunstniku kaitsja ja õigustajana. Kõlas hinnang, et kriitika on mõeldud muidu justkui vabana figureeriva kunsti sildistamiseks ja sahtlisse lükkamiseks. Kuid vähemalt oli kriitiku figuur mul juba lapsepõlves olemas.

Ega see tähendanud, et ma oleksin Tallinna Kunstiülikooli kunstiajalugu tudeerima minnes kohe kunstikriitikuks saada tahtnud. Aga õppimine kunstikoolis tähendas oma põlvkonna kunstnikega koos üleskasvamist – aktiivne näitusetegevus ja avamiste karussell kiskusid kaasa suhtlusringi, mille loomulikuks osaks oli ka kunstikriitika. Inspireerivaks oli kursuse võrra vanema Mari Sobolevi (praegu Kartau) aktiivne tegutsemine kriitiku ja Mustpeade maja galerii kuraatorina. Avamistel sai kokku puututud Kultuurilehe (praegu Sirp) kunstitoimetaja Katrin Kivimaaga, kellel oli pidevalt näituste kohta lühikesi uudisteateid vaja. Nende niinimetatud nuppudega – žanr, mis sotsiaalmeedia tulekuga täiesti ära kadus – ma oma käe soojaks kirjutasin. Katsusin neid vormistada võimalikult tihendatult, justkui lühiarvustusi.

Siiamaani arvan, et isegi repliigitaolise lühivormi kaudu on võimalik kunsti kohta midagi olulist ära öelda. Esimese päris artikli tellis mult Kultuurilehe filmitoimetaja Jaak Lõhmus. Kirjutasin Peter Greenaway filminädalast – neil Kinomaja retrospektiividel oli kultuurielus erakordne valgustuslik potentsiaal. Mõjutajateks oma kompassi sättimisel kaasaja suunas olid ka rahvusvahelised suurnäitused, nagu „Ars 95“ Helsingis ja X „documenta“ Kasselis 1997. aastal, ja ka samadel aastatel toimunud Saaremaa biennaalid.

Artiklikogumik „Egotripp kellegi teisena“ tähistab sinu 30 aastat kestnud tegevust kriitikuna. Kuidas sa tunned, kas su käekiri on aja jooksul teisenenud? Mis on jäänud samaks?

Teisenemist on raske teadvustada, sest jooksvat kunstikriitikat iseloomustab permanentne presentism, hoolimatuseni aktiivne orienteerumine õhukesele olevikuviilakale.

Oma artiklikogumiku tekste nüüd korduvalt üle lugedes olin hämmastunud, kui vähe on neis metakriitilisi kommentaare, tähelepanekuid kriitika enda kohta. Ühes kogumikku jõudnud artiklis olen välja toonud, et kunstikriitikud „kipuvad üldiselt olema ajaloolise teadlikkuse suhtes pehmevõitu, võimalik et selleks, et kinnitada enesele uudsuse illusiooni, mida on vaja triviaalse nüüdishetke pidevaks kommenteerimiseks“. Ehk polegi liigne eneseteadlikkus jooksva kunstieluga tegelevale kriitikule hea mõte, see võib põhjustada kirjutamiskrampi. Või siis pikemaid metakriitilisi arutluskäike, mida, ütleme ausalt, pole kriitikaturul kuhugi panna.

Kogumiku kontekstis tekkis kahtlus, et kas pole ma viimasel ajal kaldunud liigselt seletavasse, hermeneutilisse kirjutusrežiimi, mis pärsib kujundlikumat käsitlust. See võib olla toimunud üldise surve mõjul kunstikriitikale ja väljendub klišees, nagu oleks kaasaegne kunst tingimata midagi arusaamatut. Ma-ei-saa-aru-tunnet tuleks vabamalt võtta: see, et kunstilises tekstis pole kõik enesestmõistetav, peaks olema enesestmõistetav.

Kas sul on enda arvates mingid läbivad teemad või küsimused, mille juurde ikka ja jälle naased?

Keskseks teljeks on kunst kui autori identiteediloome, olgu selleks siis destudiolik karnevalilik identiteetide maskiball, semperlik-raidperelik eneseteadvuse taandamine minapilti murendavatele kehalistele stsenaariumidele või anarhopopparite nagu Kiwa ja Jasper Zoova reibas keeldumine valmisidentiteetidest. See, mida ma pea igas tekstis teha olen püüdnud, on kunstiteoste toimemehhanismide kvaasikirjanduslik elluäratamine – eriti tuleb see välja selles kogumikus, kus on sootuks kõrvale jäetud ülevaatenäituste arvustused ja keskendutud kunstnike autoripositsioonidele. Kunstniku panus oma identiteediloomesse mõjub paratamatult ka üleskutsena selle kunsti kogejaile revideerida oma minapilti. Et kunst pole mitte ainult maailma, vaid ka autorit ja vaatajat modelleeriv süsteem, annab kunstile spetsiifilise eetilise horisondi.

Kuidas erineb kriitiku roll näiteks kuraatori või kunstniku omast?

Tänapäeval näeb sageli, kuidas kuraatori ja kriitiku rollid segunevad – ja seda puhtpraktilistel põhjustel. Kuraatorirollis kriitik peab ühtaegu silmas pidama nii näituseterviku kui ka kunstnike kordumatute autoripositsioonide huve. Olles ise tegutsenud kuraatorina, mis on üks erakordselt keerukas amet, kus pead hommikul värske peaga produtsendina ülemuse käest rahastust välja rääkima, pärastlõunal tegelema näituse ehituslike küsimustega ja siis hilisõhtul psühholoogina kunstniku kätt hoidma, tean ma, et selles tsüklis reflektiivsele tegevusele aega leida on neetult raske. Alati tundub, et jääd eelmisele projektile refleksioonifaasi võlgu, sest juba tuleb midagi uut peale. Samal ajal seisab kuraator lähedal kunsti loomise praktilistele protsessidele – selles peitub oluline kunsti demüstifitseeriv potentsiaal.

Ja milline on nende rollide omavaheline dünaamika? Kindlasti on sarnasusi, kattuvusi, aga ka sobimatusi …

Olen suur kunstnike kirjutatud kriitika fänn. Kiwa, Peeter Lauritsa, Urmas Lüüsi, Peeter Linnapi ja Raoul Kurvitza kunstikriitilised tekstid on sageli tabanud otse veeni. Loodan, et nüüd, mil kunstnikele võimaldatakse loomepõhist doktoriharidust, kasvab ehk ka meil kunstniku perspektiivist loovuse köögipoolt analüüsivate tekstide hulk.

See, mida ma silmas pean, avaldub eriti selgelt soome skulptori Jürki Siukoneni raamatutes. EKA kirjastus avaldas tema „Vasara ja vaikuse“ (2015, ee 2016), ent soome keelt valdavale lugejale julgen soovitada ka üht tema hilisemat raamatut, mis on üles ehitatud Vladimir Tatlini avangardistliku „Kolmanda Internatsionaali monumendi“ ja Vera Muhhina sotsrealistliku „Töölise ja kolhoositari“ vastandusele. Ka soome kunsti ühe mõjukama vaba radikaali Teemu Mäki mahukas „Taiteen tehtävä“ (2018) kasvas välja kunstniku doktoriõppest.

Küllap on Soomes neid produktiivse kunstikirjutuse näiteid rohkemgi, ent eesti kultuuris on täiesti erandlikus positsioonis Kiwa hiljutine „Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli“. Olles raamatuformaadis kappama läinud filmiarvustus, on see ühtlasi nii ühe põlvkonna loomingulise kreedo manifest kui ka isikupärase mõisteverminguga silmapaistev filosoofiline traktaat. Ma olen pärast selle raamatu lugemist korduvalt mõelnud, et milline võiks olla kaasaegse kunsti teos, millest kirjutamiseks võiks, nagu Kiwa selle filmi puhul, võtta kakskümmend aastat aega … Näide kommentaarist, mis on üles ehitatud sellise usu ja veenvusega, et mõjub kommenteeritavast isegi monumentaalsemana.

Mil määral on kriitiline tekst ise teos, kui palju on sinu arvates kriitikatekstis esteetilist ambitsiooni? Kui iseseisev üks arvustus sinu jaoks on?

Kriitikateksti esteetilisel ambitsioonil on erinevaid tasandeid. Kriitika esteetiline laetus on õigustatud, kui see toimib kunstniku kaartide avamisena laiema kultuuripildi kaasamiseks. Kuid kui see ambitsioon muutub tööriistast iseseisvaks eesmärgiks, võib ka väga mööda panna. Võib fookuse kaotada ja omaenese hääletämbrit nautima jääda.

Ka kogumiku pealkiri „Egotripp kellegi teisena“ viitab teatavale pingele, kriitiku positsiooni kaksipidisusele. Millisena näed kriitika peamist ülesannet?

Kui keegi teine, kunstnik, on mulle oma teosega pakkunud kohta kosmoselaevas, siis ma ilmselt võlgnen talle midagi. Kriitika ülesanne seoses kunstiteosega võib erineda tema ülesandest suhtes publikuga. Nagu kaasaegne kunstnik, on ka kriitik – kui kasutada Nicolas Bourriaud’ väljendit – semionaut, kes peab joonistama välja sidemed tähenduste vahel.

Kunstniku ja kriitiku teekond võib olla samasuunaline, aga sellisel juhul on tegu paralleeltrajektooridega, mis võimaldavad üht ja sama nähtust kogeda laiendatud mänguväljal.

Mina olen mõnikord mõelnud, et kriitika on arvustatava jätkamine teiste vahenditega. Kuidas saaks kriitikast veel mõelda? On see vestlus? Maitse kehtestamine? Mäng? Seoste kiirendi?

Mitte ainult vestluse jätkamine teiste vahenditega, vaid ka vestluste jaoks vajalike argumentatsioonide, sõnavara ja tundeskaalade väljatöötamine. Kuigi kõik mu põlvkondlikud kriitikuinstinktid tahaksid protesteerida väljendi „maitse kehtestamine“ vastu, siis midagi see kriitika siiski kehtestama peab. Mingi kunstist sõltuva vaatenurga maailmale, tahaks loota. Sellest perspektiivist olen nõus Aare Pilve kaasaloova kriitika hüpoteesiga.

Igaühel on oma maitse, aga samal ajal on selles ka palju sotsiaalset ja õpitut. Kas on teoseid, mis sulle väga meeldivad, kuigi tunned, et justkui ei peaks?

Minu sõnavaras on „maitse“ midagi marginaalset. Kunstis on küsimus pigem momendis, mil õpitu muutub loomuomaseks – see on hetk, mil tekst teeb sinuga asju. Minu eelistused kunstis on piisavalt süstemaatilised, et mitte fännata teoseid, mis minus moraalikrampe tekitavad. Aga see on oluline dilemma: popmuusikas tõmbab mind näiteks Rammstein, vaatamata selle vastikule flirdile fašistliku esteetikaga. See skisofreeniline lükka-tõmba-tunne osutab sellele, et ega identiteet polegi homogeenne mass, vaid koosneb sageli suisa vastandliku sisuga klompidest.

Millest sa arvustuse kirjutamise puhul alustad?

Ammendavast kirjeldusest, isegi kui see hiljem täielikult käiku ei lähe. Kirjeldus kaardistab teksti edasised võimalused.

Kirjelda pisut oma tööprotsessi.

Boris Bernstein, mu lemmikõppejõud ülikoolis, ütles, et miski ei saa asendada kunstiteosega koos veedetud aega. Vanasti alustasin tingimata faasiga „kirjuta kõik paberile välja, mis pähe tuleb“. Seda rakendan nüüd ainult siis, kui teos on ilmne väljakutse. Pretensioonikamate arvustuste puhul on aga oluline ka poolpõdemise faas „marineeri iseennast“, mille käigus võin huupi sirvida vägagi erinevat lugemisvara piiblist, Müürilehest ja „Mirabilia“ krimkadest sürrealistliku pornograafiani, á la Georges Bataille. Kui tolm settib, saab kirjutama hakata.

Kas raskem on kirjutada positiivset või negatiivset arvustust? Ja kas see eelistus on aja jooksul muutunud ka?

Statistiliselt on märksa suurem tõenäosus, et selgelt positiivsest või selgelt negatiivsest impulsist kasvab välja jõulisem arvustus kui ebamäärasest hinnangust alustades.

Kes on sulle kõige olulisemad autorid? Raamatu saatesõna moto oled laenanud Don DeLillolt …

Tunnen suurt emotsionaalset lähedust ilukirjandusega. Márquezt ja Bulgakovit sattusin lugema kaugelt liiga noorelt, ilma et mul oleks olnud võtta valmis mõistesahtleid, nagu näiteks maagiline realism, kuhu saadud kogemusi ära sokutada. Siin peitub vastuväide „ma ei saa kaasaegsest kunstist midagi aru“ argumentatsioonile. Ei saa ja võib-olla pole vajagi!

Mitte arusaamine, vaid kogemus on primaarne. Olin süüdimatu tiinekas, kui ostsin erootilise kaanepildi ahvatlusel Henry Milleri „Vähi pöörijoone“ ja lasin teadvuse voolul põhineval tekstil ennast kaugele ära kanda. Et selline tekstiga pimesi kaasaminek on minu puhul vaatamata retseptsiooniaparaadi paratamatule panetumisele veel siiani võimalik, osutas viimati Carlo Levi „Kristus jäi pidama Ebolis“. Muidugi Herman Melville’i „Kirjutaja Bartleby. Wall Streeti lugu“, mille ma ise tõlkisin ja kirjastasin. Olen kõik need kirjandusteosed tsitaadi­fragmentidena ka kunstikriitikasse kaasa toonud.

Keda praegu tegutsevatest kriitikutest loed kõige suurema heameelega?

Hans Alla, Maria Helen Känd, Johanna Jolen Kuzmenko ja Aleksander Metsamärt on noorte kunstikriitikutena ägedad. Sveta Grigorjevast läbinisti interdistsiplinaarse autorina olen ikka lugu pidanud. Aare Pilv ja Hasso Krull vajavad ikka ja jälle tähelepanelikku lugemist. Nad kipuvad produktiivselt laiendama seda, millega ma juba iseenesest eelnevalt nõus olen. Aga näiteks ka Linnar Priimäge loen huviga, kuigi olen valmis kirglikult vastu seisma peaaegu kõigele, mida tema kriitikupositsioon kaasaegse kunsti suhtes esindab.

Kui oluline on sulle su enda tekstide puhul tagasiside?

Paari kuu eest tegin kunstnik Birgit Aropile, keda ma õieti ei tunnegi, komplimendi tema viimasel kevadnäitusel nähtud töö kohta ja ta vastas minu täielikuks jahmatuseks tsitaadiga, kasutas sõna-sõnalt ühte mu aastaid tagasi raamatus „Tallinna juht“ (2002) monumentide kohta ära toodud mõtet, mis olla teda mõjutanud; „Ajalool on nibud ja sa võid neid kõdistada, selle asemel, et juua sümboolses registris sulle ette määratud piima“. Selline kummituslik hetk – ja vahel neid ikka juhtub – annab usku, et mõtted, mis kord kirja on saanud, võivad uuel ringil veel sinu juurde naasta. Selles mõttes näib bloginduse ja sotsiaalmeedia kõrval olevat siiani eelis raamatuformaadis trükisõnal. Ja eks see ole ka üks motiive kogumiku „Egotripp kellegi teisena“ avaldamise taga.

Mis edasi? Kas kunstikriitika vallas on veel väljakutseid või midagi, mille puhul tunned, et sellest su jõud veel üle ei käi?

Jah, on küll midagi ebamäärast ja ambitsioonikat kusagil kaugel ees, mida kirjutada tahaks ja mille puhul ma sugugi kindel ei ole, kas ma välja vean: võtaks hea meelega kuidagi kokku kunstikriitika empiirilisel baasil kild-killult läbi ratsutatud kogemuse ühe pikema, raamatuformaadis teoreetilise esseega sellest, millises ajas me kunstides praegu oleme, kui me postmodernismis justkui enam ei ole.

Jean-François Lyotardi vaimus võiks öelda: „Käes on puhkehetk, ma räägin aja värvist“. Isegi katusmõiste on juba selle teksti tarbeks olemas, aga ma ei hakka seda siin toorelt välja käima. Samal ajal, ega siis ühtegi olulist postmodernse olukorra tekitatud kõhklust pole ju isegi mitte vaiba alla pühitud, ületamisest rääkimata. Näib, et postmodernsus, ehkki see vohab ostujõuliseimas ühiskonnasegmendis endiselt mõõdutult, kannatab nimetamisväsimuse all – seda kõike poleks nagu enam paslik adresseerida. Kas ma selle tõrke ärasõnastamise jaoks ka aega leida oskan, on iseasi.