Igor Stravinski ja kirjanik Charles-Ferdinand Ramuzi kuulus 1918. aastal valminud „Sõduri lugu“ („L’histoire du soldat“) on taas saanud uue interpretatsiooni. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on teos ette kantud mitmeid kordi, alates Nyyd Ensemble’i ja Peeter Jalaka koostööst 1996. aastal. (Teose varasem lavaelu piirdus Eestis peamiselt puhtalt muusikaliste kontsertettekannete ja lühendatud versioonidega, kuna Nõukogude ajal oli Stravinski modernistlik helikeel pikalt põlu all või raskesti kättesaadav.) Enamasti on teost siinmail ette kantud teatrites ja kontserdimajades, kaasates muusikale ja tekstile sekundeeriva kolmanda dimensioonina tantsukunsti. Algupäraselt ongi see žanri määratleva alapealkirja „lue, jouée et dansée“ ehk „loetav, mängitav ja tantsitav“ järgi teatritükk, kus tantsija on kehastanud printsessi sõnatut rolli. Seekordsel ettekandel, millest sain osa Pärnu endises rannakinos (praegu kultuuriklubi Tempel), oli visuaalse meediumina kasutusel varju- või nukuteatrilik kunstivorm. Kaht grafoprojektorit ja 2D-nukke, taustapilte ning abivahendeid käsitsedes ja tantsitades lõi kunstnik Tõnis Jürgens tummfilmiliku visuaali. Ent vastupidiselt kinokunsti omaaegsele tavale, kus muusikud järgisid pillimänguga ekraanil toimuvat, reageeris ta visuaalset narratiivi luues näitleja tekstina esitatavale süžeele ning Stravinski muusika meeleoludele ja rütmidele.

Faustilik kannatava kangelase ja saatana lugu on väga levinud ja tuttavlik, kuid vene rahvajuttudest inspiratsiooni ammutanud Šveitsi kirjaniku Charles-Ferdinand Ramuzi tekstis on üllatavaid süžee keerdkäike ja mõistagi Esimesest maailmasõjast räsitud hingede traagikat. Ka Stravinski elas teose loomise ajal pagulasena Šveitsis. Stravinski ei tõlgenda oma muusikas traagikat ja tolleaegset sõjaärevust otsesena, vaid mängib XX sajandi alguse sürrealistliku kunstitunnetuse ja 1916. aastal Zürichis esile kerkinud Cabaret Voltaire’i vaimus n-ö madalamate muusikastiilidega (rahvalik ja tantsumuusika, džäss jne). Nõnda nagu süžeeliinis on tugevaim metafoor sõduri viiul, mis sümboliseerib inimhinge, nii tõuseb ka partituuris esiplaanile viiulipartii, mille rütmikas perpetuum mobile loob teosele fataalse alatooni. Viiulikunstnik Kaija Lukase väga tabav (madal)stiilitunnetusega interpretatsioon mängis hästi välja just saatuslikkuse aspekti, mis kulgeb läbi kogu narratiivi. Võiks ka öelda, et ta „elas suurepäraselt sisse viiuli rolli“. Ta ei olnud enam mitte viiuldaja, vaid viiul ise – inimese hing, mida saatan endale ihkab.

Ehkki tegijad tagasihoidlikena ei nimetanud ettekannet etenduseks, lavastatud etendusena see ometi mõjus. Multimeediale omane kaldus hõrgult ka interdistsiplinaarsusse, sest kohati meediumid omavahel segunesid, näitena mainisin ennist viiuldaja mõttelist muundumist viiuliks, mida näidati ekraanil ja mõtestati tekstis. Näitleja Kaspar Velbergi ettekandes orgaaniliselt muusikasse põimitud teksti oli muusikuna põnev jälgida, kuna oli märgata paralleele instrumentaalmuusika esitamisega. Kõne liigendamine, intonatsioon, värvid, selge artikulatsioon, pausid, pinge jne ning selle teose puhul ka dirigendi jälgimine tekstiga sissetulekute ajastamisel pakkusid muusikule palju äratundmisrõõmu ja ka õppimisvõimalust, sest instrumentaalmuusika interpreedigi „jutt peab olema selge“ (tsiteerides kammermuusika professorit Matti Reimanni). Ühes lõigus teose lõpu poole esines ka rütmilist kõnet, mille puhul Velberg sulandus korraks täielikult instrumentaalansambli liikmeks ja jälgis Ludensemble’i kunstilise juhi Kaspar Männi dirigendikeppi.

Originaalse ja rutiinivaba lavastuskontseptsiooni juures köitiski vaatajaid-kuulajaid see aspekt, et kõik „dirigendikepid“ olid laval näha. Orkester ei olnud lavaaugus, „kinomees“ publiku taga ega ka kirjaniku loodud tekst näitleja peas peidus kui hästi hoitud ja jaokaupa avaldatud saladus. Tekkis siin ja praegu loodava kunsti efekt, kuigi teos on üle saja aasta vana. See ongi interpretatsioonikunsti ja elava ettekande võlu ja mõju.

Tõnis Jürgens toimetas kahe grafo­projektoriga seljaga publiku poole nagu teine dirigent ja teda oli väga põnev jälgida. Tema kontseptsioon oli minimalistlik, metafoorne ja tihti ka humoorikas, mis pani publiku mõnikord itsitama. Vormilt oli see naivistlik ja mänguline, kuid teostuselt nauditavalt detailne ja geniaalne. Projektsiooni võis kohati tänu tema mängule nukkude kauguse, fookuse ja liikumisega tajuda kolmedimensioonilisena. Eriti dünaamiline ja kaasahaarav oli sõduri ja printsessi kirglik tantsustseen, millest muusika ja visuaali koosmõjul sai üks etenduse kõrghetki. Nutikas oli ka luubi kasutamine tegelaste hinge piilumise markeerimiseks, samuti raha loopimine kaardimängustseenis ja kuradi skemaatilis-groteskne figuur koos punase keskkonnaga, mis tema ilmumist kurjakuulutavana ilmestas. Punast värvi maailma (valguskujundus) sisenes publik ka etenduse eel oma kohta otsides. Ootamatu triksterina liitus etenduse visuaaliga juhuse tahtel hetkeks ka üks kärbes, keda kunstnik ära ei ajanud, vaid tervitas naeratusega.

Etenduskohtadena olid sobivalt välja valitud ajastu ja teose loomise kontekstiga haakuvad paigad. Helilooja ja tema omaaegne tiim pidid hakkama saama majanduslikult väga raskel ajal, kui teatrid olid sõja tõttu kinni ja orkestrid ei tegutsenud. Niisiis oli tegu pisikese rändteatri tükiga, mida võis etendada kas või vabas õhus. Lausanne’is toimunud esiettekanne oli küll menukas, kuid peagi tabas piirkonda Hispaania gripi laine ja mitu trupi liiget haigestus. Ka Ludensemble’i projekt tuuritas tükiga kultuurimajades [peale Pärnu kultuuriklubi Tempel Haapsalu kultuurikeskuses ja Käsmu rahvamajas – toim], mis lõi ettekandele intiimse ja võltssärata olustiku. Pärnu vanas, XIX sajandi lõpul ehitatud rannakinos on teatripärane akustika, mis pillikõla vahest kuigi hästi ei toeta, kuid see ei kujunenud Ludensemble’ile probleemiks. Teose kammerlikkus ja intiimsus pääsesid hästi mõjule, ansambli kvaliteetne esitus ei vajanud kaunistuseks kajaefekti ning ka Kaspar Velbergi hääl tuli ilma mikrofonita suurepäraselt esile.

Askeetlikult geniaalse teostusega mitmekihiline etendus viis publiku ajarännakule sajandi taha. Vanas väärikas suvepealinna hoones viibides hingasime korraga nii Kesk-Euroopa uute kultuuriplahvatuste kui ka Eesti vabariigi sünni aegset õhku. Sõda on ka praegu meie värava taga ning traagilise saatusega noormehi, kes on langenud või kellelt noorus võetud, ei tule kaugelt otsida. Sõduri loo seosed ja alltekstid leiab ning paneb pingejärjekorda igaüks ise, kuid Stravinski muusika vaimukus ja kergus kui igatsuse väljendus aitab eluraskusi kergemaks lihvida. Soovitan etenduskunstidega tegelejatel võtta eeskuju taolistest vähese materiaalse kuluga, kuid mõõtmatu vaimse tuluga ettevõtmistest, nagu seda oli Ludensemble’i, kahe veenva Kaspari ja geniaalse öko-retro-visuaali looja Tõnis Jürgensi „Sõduri lugu“ 2026. aasta palaval suvel.