XX sajandi keskpaiku võttis marksistlik kapitalismikriitika tarbijamentaliteedi kriitika vormi. Selliste marksistide nagu Herbert Marcuse hinnangul on masstarbimisele ülesehitatud tööstusühiskond olemuselt võõrandunud ühiskond. Seal, kus tarbimine on elu pärisosa, nihkub klassivõitlus tagaplaanile. Niiviisi kaotab sotsialistliku revolutsiooni mõiste oma radikaalse, vabastava potentsiaali. Ühiskonnas, kus ei soovita muud kui ainult tarbida ja meelt lahutada, ei tunnetata oma loomulikke vajadusi ega tegelikke huvisid. Domineerima hakkavad hoopis kunstlikult esile kutsutud ihad ja soovid.
Tarbimiskriitika on akuutne ja õitseb tänapäevani, ehkki teisenenud esituses ja kujul. Häid näiteid pakub minister Jürgen Ligi. Selle asemel et häbimärgistada Ligi krüptomarksistiks, tuleks mõista tarbimiskriitika teisenenud tähendust ja rolli domineerivas liberaalses maailmavaates. Seejuures peab ära märkima, et liberaalsele majandusmõttele iseloomulikke jooni esineb kõigi Eesti erakondade programmides. Konservatiivid, tsentristid ja sotsiaaldemokraadid on kõik ühel või teisel moel toetanud liberaalset askeesiideaali. Trumpi poliitika näitab, et isegi kärameelsed populistid suruvad oma eriskummalisel viisil läbi liberalismi poliitilisi eesmärke – kasinust lihtrahvale ja kommunismi jõukatele.
Liberaalne askees
2008. aasta ülemaailmse majanduskriisi tõmbetuultes seati Euroopa riikidele eeskujuks Saksamaa majandusmudel, mille elujõu indikaatoriks loeti üüratut väliskaubanduse ülejääki (vahemikus 150–250 miljardit eurot aastas). Eeldatakse, et kõik riigid peavad olema võimelised Saksamaa kombel eksportima oma kaupu ja teenuseid välismaale ning samal ajal ise võimalikult vähe tarbima ja kulutama. Seda eesmärki teenivad erisugused poliitilised strateegiad.
Keskne koht niisuguses majandusstrateegias on tööturupoliitikal, mille eesmärk on vähendada koondamishüvitisi, soodustada paindlikumate töövormide rakendamist (nt osalise tööajaga lepingud), suruda peale vajaduspõhised toetused, tuua töötud tagasi tööturule ja vähendada sotsiaalseid garantiisid. Niisugused reformid, mis teostati sotsiaaldemokraadist kantsleri Gerhard Schröderi juhtimisel, andsid Saksamaale konkurentsieelise. Niisugusest ekspordile orienteeritud majanduse vaatepunktist ei ole vaja muretseda kodumaise töölise palga ja ostujõu pärast. Kaua aega võimul olnud liberaalne eliit (tulgu nad tsentristide, parem- või vasakpoolsete hulgast) on ennekõike huvitatud sellest, milliste vahenditega saab sisetarbimist pärssida.
Kui on tõesti nii, et sisenõudlust õnnestub alla suruda ja piirata, siis tekib paratamatult küsimus, kes toodetud kaubad lõpuks ära tarbib. Vastus on lihtne: potentsiaalseid tarbijaid peab otsima välisturgudelt. Eksportiv majandus on seega sõltuv juurdepääsust eksporditurgudele. See sõltuvus ei ole probleemne senikaua, kuni riigid ei tee tõsiseltvõetavaid takistusi rahvusvahelisele kaubavahetusele, näiteks ei kehtesta kaitsetolle.
Ekspordile orienteeritud majanduse eesmärkide teenistusse rakendatakse ka maksupoliitika. On kõnekas, et majanduslikule liberalismile on vastunäidustatud üksikisiku ja ettevõtete tulude maksustamine. Selle ideoloogia propageerijad usuvad, et astmeline tulumaks ning klassikaline ettevõtte tulumaks kahjustavad majanduskasvu, ettevõtlusvabadust ja riigi konkurentsivõimet. Maksupoliitika on hoob, mille eesmärk ei ole soodustada tarbimist, vaid hoopis investeerimist ja kapitali akumulatsiooni. Tulude maksustamise asemel eelistatakse tõsta sääraseid kaudseid makse nagu tubaka-, alkoholi- ja magusaaktsiis. Majandusliberaalid on teadlikud sellest, et tarbimismaksud tabavad kõige valusamalt väiksema sissetulekuga leibkondi.
Hoolimata kaua domineerinud kasinuspoliitikast on sageli kuulda liberaalide moraliseerivat hädakisa, et moodne ühiskond on harjunud kulutama üle oma võimete, s.t elanud pillavalt ja vastutustundetult. Millega see kõik ükskord lõpeb, näitavat Kreeka võlakriis. Kreeka näidet hõõrutakse hoiatuseks nina alla kõigile vastutustundetutele (üle)kulutajatele! Sõjakas liberaal kutsub rahvast korrale, nõudes tingimusteta ranget kokkuhoidu, püksirihma pingutamist. Ta poosetab ühiskonna moraalse majakana.
Tema põhimure on, kuidas taltsutada kontrolli alt väljunud bürokraatiat, üha paisuvat riigiaparaati ja kasvavaid kulutusi sotsiaaltoetustele. Ta kurdab, pisar silmis, et hooletud valijad ja vastutustundetud poliitikud ei soovi leppida nende askeetliku elutõega. Varjatult osutatakse niimoodi demokraatia ohtlikkusele – ja seda hoolimata nende ilukõnedest liberaalse demokraatia kaitseks.
Samal ajal kui kooner liberaal loeb moraali ja jutlustab lihtrahvale kokkuhoiust, üritab ta kõikvõimalike soodustuste ja maksuerisustega riiki meelitada uusi investeeringuid, suurettevõtteid ning spetsialiste. Ta leiab alati mingi veenva ettekäände, miks pankadele ja ettevõtetele on tarvis teha soodustusi ning maksuerisusi.
Ükski poliitiline jõud ei ole siiani suutnud pakkuda tõsiseltvõetavat poliitilist alternatiivi liberaalsele majandus- ja finantspoliitikale. Nood, kes on valitud riiki juhtima, on ikka ja jälle tagasi jõudnud vana hea kärpepoliitika põhitõdede juurde. Innukamad nende hulgast püüavad eelarve struktuuri tasakaalu mõtte raiuda põhiseadusesse. Just nüüd ja praegu seisavad liberaalsed demokraatiad silmitsi selliste ekstreemsete depolitiseerimiskatsete poliitiliste tagajärgedega.
Ei saa jätta mainimata, et liberaal on vaimustatud rohepöördest. Põhiprobleem seisneb nende meelest selles, et turu- ja loodusprotsessid on pikka aega käinud erinevat jalga. Selleks, et kliimakriisis ellu jääda, peab emake loodus olema kaasatud turumajanduslikesse protsessidesse. Looduse väärtuse peab saama ümber arvestada rahasse. Selline lähenemine avab liberaalile uusi teenimisvõimalusi ja tõukab seejuures tagant tehnoloogilist innovatsiooni. See annab liberaalile võimaluse üle korrutada oma vanad jutupunktid konkurentsivõimest, tehnoloogiast, bürokraatia vohamisest ja kasinuspoliitikast.
Kui marksismis on tarbimiskriitika kapitalismi kriitika osa, siis tänapäeva liberalism rakendab selle oma heroilise kasinusideoloogia ja moraliseerivate valitsemisstrateegiate teenistusse. Poliitiliselt vastuoluline küsimus on, kes on liberaalses kasinuspoliitikas peamised võitjad ja kes on kroonilised kaotajad.
Liberaalse askeesi kitsaskohad
Vaatamata muutustele sisepoliitilisel ja rahvusvahelisel areenil ei pea tulihingeline liberaal vajalikuks oma strateegilisi eesmärke ning poliitikaid kriitilise pilguga üle vaadata. Selline ennastimetlev suhtumine, nagu alljärgnevalt näeme, ei tee märkamagi liberaalse maailmavaate kitsaskohti ja läbikukkumisi.
Viimaste kriiside tõmbetuultes on küsitavaks saanud liberaalse maailmakorra üks aluseeldustest: nimelt usk sellesse, et rahvusvaheline vabakaubandus on vääramatult inimkonna saatus. Selle dogma põrmustas USA president Donald Trump. Vaadates Hiina ja Saksamaa ekspordile orienteeritud majanduste väliskaubanduse ülejääke ning teiselt poolt USA kaubavahetuse negatiivset bilanssi, järeldas Trump, et heausklikku Ameerikat on ära kasutatud, päise päeva ajal paljaks röövitud. Paistab, et vabaturumajandus ei ole kõikides oludes tingimata alati kasulik kõigile osapooltele.
Kaubandus- ja valuutasõjad on märk sellest, et liberaalsetele dogmadele rajatud maailmamajandus ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Kaua aega on arvatud, et konkurentsivõimeliste riikide hulka tõusmiseks ja seal püsimiseks on esmajoones tarvis luua atraktiivne investeerimiskeskkond, tõmmata ligi välisinvesteeringuid, pärssida riigisisest nõudlust, reformida tööturupoliitikat ja piirata palgakasvu. Püüdes ellu viia niisugust poliitikat, on riigid olnud sunnitud konkurentsis püsimiseks üksteist järjepidevalt üle trumpama, s.t pidevalt vähendada regulatsioonide ja makse ettevõtetele. Liberaali meelest saab selline võidujooks jätkuda.
Paraku on selline agressiivne majandusstrateegia liigestest lahti ja kokkuvarisemise äärel. Ei saa enam sinisilmselt loota, et välisturud jäävad igaveseks avatuks. Ei saa arvestada sellega, et keegi teine tarbib ära minu toodetud kaubad ning teenused. Tahes-tahtmata seisab liberaal silmitsi fundamentaalsete küsimustega: Kes on nõus säästmise asemel tarbima? Kes saab anda tarbimislaene?
Kaua aega domineerinud liberaalse majandusmudeli enesehävituslikud tagajärjed torkavad eriti teravalt silma liberaalseid demokraatiaid raputavas populismilaines. Külma sõja järgse eliidi katse majandus- ja eelarveküsimusi depolitiseerida ning usaldada riik tehnokraatidest ekspertide juhtida on poliitikamaastikul saanud vastulöögi. Üks äärmus on asendunud teisega, ekstreemne depolitiseerimine ekstreemse politiseerimisega. Aeg annab seletust, kas liberaalil õnnestub põlistada turufundamentalismi identiteedipoliitikasse sukeldudes.
Veel üks valdkond, kus liberaalse askeesi vastuolulised tagajärjed silma torkavad, on demograafia. Ühelt poolt püüavad kõik poliitilised jõud üksteise võidu välja nuputada, kuidas iivet tõsta ja tagada eesti rahva kestma jäämine. Seejuures eiratakse nende oma majandus- ja tööjõuturupoliitika negatiivseid kõrvalmõjusid. On tõsiasi, et just noored peavad kulutama kõige eluks vajaliku peale. Räägitakse, et laste kasvatamine on samuti kallis lõbu. Noored on too ühiskonna segment, kes peab kõige rohkem tarbima tänapäeva kokkuhoiuühiskonnas. Nõudes ranget kasinust ning säästmist, on liberaal ja konservatiiv üllatunud, miks lapsi ei sünni.
Kasinuspoliitika kitsaskohad paistavad veel hästi välja eelarvepoliitikas. Liberaal kurdab, et riigieelarve kulude ja tulude poolt ei saa ilma julge kärpimiseta tasakaalu viia. Nuputatakse välja uusi tuluallikaid ja tõstetakse kaudseid makse, näiteks käibemaksu. Töötades palehigis, tahab liberaal iga hinna eest säilitada oma aja ära elanud maksusüsteemi. Ta ei suuda ette kujutada, et saab elada ja talitada ka teisiti. Tulevik näitab, kas liberaal on häda sunnil nõus üle vaatama tulumaksu ja kaudsete maksude propotsioonid.
Seistes silmitsi liberalismi majanduslike, demograafiliste, populistlike ja eelarvepoliitiliste kitsaskohtadega, ei ole liberaal täna valmis oma poliitikat ega maailmavaadet revideerima. Samamoodi nagu vasakpoolsed uskusid marksistliku doktriini, niimoodi usuvad paadunud liberaalid ilusaid ideid. Nende meelest on põhiprobleem selles, et liberaalseid printsiipe on rakendatud kohmakalt ja valesti; et nende ainuõigeid ideid ei ole avalikkusele suudetud piisavalt selgitada; et liberaalide algsetest lähtekohtadest on kaugenetud, ohtlikult palju kõrvale kaldutud. Piisavat, kui pöördume tagasi liberaalse askeesi põhitõdede juurde.
Kangekaelne liberaal usub, et see, mis tõi edu minevikus, peab ilmtingimata edu tooma ka tulevikus. Et liberaalsel ilmavaatel oleks tõsiseltvõetavat tulevikuperspektiivi, peaks ta ennast ületama ja enesekriitiliselt küsima: mida tähendab õieti olla liberaal just nüüd ja praegu? Mida on tarvis teha tänastes kriisides teistmoodi?
