Esimest korda midagi uut ette võtta on ikka natuke hirmus, eriti kui seda peab tegema üksinda. Palju julgem on tundmatusele vastu astuda koos kaaslasega, sest kaks pead on ikka kaks pead, jagatud mure on pool muret, seltsis segasem jne, jne. Esimest korda toimuv Tartu Kunstnike Liidu kevadnäitus on justkui selles vaimus üles ehitatud lihtsale põhimõttele, mille järgi kaks Tartu Kunstnike Liidu liiget, kel vanusevahet vähemalt 15 aastat, valisid endale liidukaaslasest paarilise, kellega (rohkemal või vähemal määral) koostööd teha, ja näitusele esitada selle ühisürituse tulem. Selle, omamoodi kogukonnaloomise harjutuse viljad endaga veel suurt plahvatust kaasa ei too, kuid pakuvad ometi piisavalt sähvakaid, et näituselt välja astuda küllaltki rahulolevana. Liidu esimesel kevadnäitusel astus oma tandemteostega üles 52 seesugust segapõlvkondlikku paari.

Nõnda pole näitusel ükski teos täiesti üksi, vaid kõneleb (lisaks iseenda ja vaatajaga) ühteaegu ka enda kõrval asuva tööga. Mõnikord on selle kahekõne kohalolu tuntav tugevamalt, vahel nõrgemalt, mõne teosepaari ühendus üheselt mõistetav, teisel puhul jällegi eri tõlgendustele rohkem avatud, vahel ka pealtnäha täiesti meelevaldne. Näitus on seejuures liigendatud mugavalt, konservatiivselt, minimalistlikult. Mul ei tekkinud hetkekski peapööritust või otsustamatust, et kuhu parajasti vaadata, sest iga teos on oma paarilisega selgelt teistest paarikutest eristatav. Nii tõuseb seotud tööde dialoog selgemalt esile. Kevadnäitusel on tore tunnetada, et omavahelises koostöös on kunstnikud lähtunud erisugustest eesmärkidest ja mõelnud erimoodi ka sellest määrast, kui sügavale oma ühisloomingus minna. Saab näha nii näituse jaoks valminud ühisteoseid kui ka vanemaid üllitisi, mis teise kunstniku töö kõrval uue värvingu ja tähenduskihi juurde on saanud.

Mõned kunstnikupaarid sulavad justnagu kokku üheks kunstnikuks – üheks teoseks, mille puhul saab rääkida juba teatavast autokommunikatsioonist. Vestluspartneriga on saavutatud nii suur ühisosa, et lõpuks ei jäägi üle muud kui tõdeda, et sa räägid ega tea, kas oma teisiku või hoopis iseendaga. Niimoodi mõjub näiteks Evi Tuvikese ja Carl-Christian Frey kahel lõuendil laiuv merepõhja stseen „Vaikuse valvurid“, kus on tähelepanu ähvardaval hail ja raskel ankrul ning kaht kunstnikku teineteisest eristada on vaat et võimatu. Sarnaselt on üheks sulanud ka Helen Bunderi ja Marina Aleksejeva „Tolmu ja naha vahel“, mille puhul kunstnikud oma loomes üksteisest läbi paistavad: aluspinnal Aleksejeva mustvalge paljastusakt, mille peal põiki Bunderi läbipaistev plastpaneel ühes värvi lisavate figuuridega. Veel efektsemalt toimis sama loogika alusel loodud Erika Pedaku laest rippuv õhuline tekstiilikunsti teos, millest kumas läbi Markus Kasemaa sürreaalne kehade ja nägude rägastik. Mõlema teose pealkirjaks „Pilves“.

Pedak ja Kasemaa liigituvad aga juba järgmise kombinatsiooniliigi alla. Nende teosed säilitavad üksteise suhtes teatava distantsi, teisesuse, nad püsivad oma piirides, vahel ka oma meediumis, kuid avavad end teisele siiski läbi mingisuguse kattuvuse või ühisosa, mille peale tahetakse dialoog üles ehitada. Vahel on selleks liitjaks koloriit, mõned üksikud ühendavad motiivid, mustrid, kujutatav objekt või stiil … Näiteks kevadist Emajõge on linoollõike kujul kujutanud Ove Maidla, Silja Truus on aga võtnud sama objekti ette söövitustehnikas vaskplaadile. Üheks nauditavamaks kombinatsiooniks kujunes Kalli Kalde haugiportree „Kamuflaaž“ ja Eike Epliku installatsiooni „Paigale tardunud“ ühendus, mis toob ürgse meresügavuse näituseruumi seinalt ruumi keskele külastaja varvasteni välja.

Silma torkavad ka kolmandat laadi paarid, mille ühisosa tuleb otsida piltlikult suurendusklaasiga, sest nende puhul võib esmalt arvata, et kaht teost ühendab vaid tõik, et need on ruumis asetatud teineteise kõrvale. Sellised tööd mõjuvad äärmiselt vastandlike (kuigi ka antagonistlik suhe on suhe) või sootuks seosetuna. Esmasest šokist ja eemalelükkavusest üle saades võib siiski hakata tähele panema õhkõrnu traagelniite, tajuda n-ö esimest kontakti, kohtumisi tundmatuga. Näiteks Priit Pangsepa sürrealistlik õhtuhämaruses tulnukalikku tegelast kujutav õlimaal „Ükskord me köstime niikuinii!“ ja Mirjam Hinni kärtsabstraktne „Videvik“ mõjusid esiti väga järsu kõrvutusena. Inimene on aga sunnitud ometi mustreid ning tähendusi leidma ja lugema, mistõttu hakkasid maalid ajaga tõepoolest teineteisega kõnelema, nad lausa tõmbusid teineteise poole, ühendajaks õhtuhämaruse toonid ja abstraktse kunsti võime tuksuda kaasa minu soovnähtude rütmiga.

Paistis, et kõik kunstnikud saavad näitusel omavahel küllaltki hästi läbi ning teostevahelised suhted olid kujunenud harmooniliseks, üksteist täiendavateks. Mida sellest näituse kui terviku kohta seega välja lugeda? Mida see põlvkondadevaheline dialoog lõpuks annab? Kui ülevaatenäitused kipuvad ikka mõjuma sellisena, kus iga kunstnik on vaid enda eest väljas, siis Tartu Kunstimaja näituseruumis tajub vaataja hoopis suurt kokkusaamise ja sildade loomise meeleolu. See õhustik on arvestav ja äraootav: ei hakka silma erilist ärapanemist või väärtuste kokkupõrget. Võib-olla just nende potentsiaalsete kompromisside tegemise, tasanduste ja läbirääkimiste tulemusel jääb väljapanekul vajaka teatavast erksusest, põletavast aktuaal­susest ja potentsiaalsest põlvkondadevaheliste väärtusilmade konfliktsuse analüüsist. Seetõttu ongi näitus oma valdavalt apoliitilise sisu poolest küllaltki zen-kogemus. Selles lihtsas rahumeelsuses aga ilmselt peitubki niisuguse põlvkondi ühendava formaadi väärtus. Eesmärk on tulla kokku, tutvuda ja midagi koos teha.

Näituse võtab ilusti kokku Piibe Arraku impressionistliku „Autoportree“ (1961) ja Margus Meinarti ekspressionistliku „Mina ei soovi abi“ (2025) ühendus, millest õhkab samaaegselt nii mängulist trotsi, pindmist tõrksust, seesmist soojust kui ka ajalist lõhestatust. Muidugi ei pruugi eri põlvkonnad ühiskonnas üksteist alati mõista, sest kasvatud ja kujunetud on paratamatult eri aegade ja tuulte keerises, kuid ometi ollakse valmis üksteist aktsepteerima, isegi kui selles kõiges on kübeke jonni ja iseteadlikkust, sest vaid siis saab toimuda edasiliikumine ja millegi uue sünd. Lahkusin näituselt teadmisega, et põlvkondadevahelised lõhed ei ole ületamatud, uue ja ühise keele leidmine vajab veel süvenemist ja kannatlikkust.