Millal nägite viimati lapsi tänaval palli mängimas? Või läbi hoovide jooksmas? Aga puu otsas kõlkumas? Aeg, mil kogu linn oli lastele seikluste maa, näib olevat möödanik. Sellele saab veel nostalgilise pilgu heita Kalamaja muuseumi õuemängude välinäituse „Uka-uka, mina prii!“ mustvalgetel fotodel.

Tänapäeva linnaruumis on mängimiseks ette nähtud kindlad, eelistatavalt kitsukesed, aiaga piiratud alad, kus ohutus ja vanemate mugavus on vaba ja loova mängu vajadustest ettepoole seatud. Sellisele elukorraldusele pakuvad suurt kontrasti kogukonnaüritused, nagu linnaosa päevad, mil liiklus tänaval on aeglane ja piiratud – lapsed võtavad siis tänava kiiresti omaks ja naudivad tagasi võidetud ruumi.

Õiglase ja hooliva linnaruumi loomiseks on vaja mõelda sellele, kellest hoolitakse, kellega koos ja kelle jaoks ruumi luuakse. Kümmekond aastat tagasi on arhitekt Liisi Vähi kirjutanud Sirbis lapse­sõbraliku linnaruumi disainist,¹ kus ta viitab Unicefi lapsesõbralike linnade algatusele. Veel ei ole Eestit Unicefi ülemaailmsel lapsesõbralike linnade kaardil märgitud …²

Tallinn asub peatselt koostama uut avalike mänguväljakute arendamise tegevuskava – seega on just praegu õige aeg panna käima avalik ja ulatuslik arutelu selle üle, milline peaks olema lapsi ja mängu toetav linnaruum. Mäng on nii inimesele kui ka paljudele teistele liikidele loomuomane – mäng lihtsalt juhtub. Mängu iseloom ja mängust saadav kogemus on aga suurel määral keskkonnast tingitud. Mänguväljakute rajamisel võiks üheks märksõnaks olla looduslähedus: praeguste valdavalt monotoonsete tööstuslikult toodetud mänguväljakute kontseptsioon on ajale jalgu jäänud ega arvesta inimese evolutsiooniliselt välja kujunenud arenguvajadustega.

Alushariduses on kasutusel mõiste metsik mäng, mis hõlmab kolme tugevalt seotud põhimõtet: see on lapse juhitud riske võimaldav mäng, mis toimub looduslikus või looduslähedases keskkonnas. Metsiku mängu osaks on nn lahtised elemendid, nt lehed, oksad, vesi, liiv, muld, kivid ning suur on vastutava täiskasvanu roll, kes annab loa mängule, mille käigus võib saada poriseks ja kriimustusi.

Metsik mäng ühendab kõik lapse arenguks vajaliku, seda toonitavad nii evolutsioonilised, pedagoogilised, psühho­loogilised kui ka meditsiinilised uuringud. Metsik mäng toetab keha füüsilist arengut, laseb välja elada ja maandab stressi, õpetab oma võimekust ja piire hindama ning seda on vaja loodusega sideme tekkimiseks, sest lapsepõlve maastikud jäävad meid saatma läbi elu.

Eraldi võib välja tuua metsiku mängu osaluse mikrobioomi väljakujunemisel. Vanade sõprade hüpoteesi kohaselt on inimesed koevolutsioneerunud ümbritsevate bakteritega, kes treenivad immuunsüsteemi kahjulike ja kahjutute mikroobide eristamiseks.³ Tartu ülikooli teadlased osutasid hiljuti, et Tartu lastel on allergiate esinemise tõenäosus väiksem, kui nende koduümbruse mullabakterite kooslused on arvukad ja mitmekesised.⁴ Seda kinnitavad ka katsed Soome lasteaedades, kus pärast kõvakattega õueala täiendamist metsakõdu ja loodusliku materjaliga paranesid laste tervisenäitajad märgatavalt.⁵

Bioloogi vaatepunktist on mulla mikro­elustik mänguala kvaliteedi hindamiseks hea indikaator, sest mulla mikroelustik on otseses seoses keskkonnaga. Näiteks on liigirikas taimestik ja mitmekesised pinnavormid-materjalid ka bakterite mitmekesisuse eeldus. Mulla mikroelustik mõjutab vahetult laste tervist ning tänapäeva meetoditega on mullaproove võrdlemisi lihtne koguda ja analüüsida.

Iganenud liivaaed 

Viimases Tallinna avalike mänguväljakute arendamise tegevuskavas (2011–2016) ei ole puudutatud looduse mõju immuunsüsteemi arengule, loodushariduse aspekti ega loodusega sideme tekkimist, küll aga on välja toodud parkide ja looduslähedase keskkonna toetav mõju kehalisele aktiivsusele. Ometi on valdav osa mänguväljakutest steriilsed plasti- ja liivakõrbed, mille disainis pole arvestatud lapse ja looduse lõimumisega.

Põhjusi võib leida mänguväljakute algusaegadest. Mänguväljaku kontseptsioon on pärit Saksamaalt, kui autode hulk linnapildis suurenes ja tänavaruum sai lastele ohtlikuks. Seega võib mänguväljakut pidada ka otseseks etteheiteks ebainimlikule linnaruumile. 1837. aastal valmis Friedrich Fröbeli eestvõttel esimene liivaaed (sks Sandgärten) – aiaga ümbritsetud liivkattega rippumis- ja ronimisvõimalustega turvaline paik industriaalühiskonna lastele loovaks ehitamiseks, suhtlemiseks ja enese füüsiliseks arendamiseks. Mudel levis kiiresti ka USAsse. Turnimisvahendite ja kõvakattega mänguväljaku tüüp, mis on ajendatud saksalikust kehakultuuri- ja tervisekultusest ning rahvuslikest ideaalidest, oli liivaaia edasiarendus välivõimlaks.⁶

Mõnikümmend aastat hiljem tekkis Saksamaal kunstniku, disaineri ja tisleri Hugo Kükelhausi loomingu tuules uus suund, mis rõhutas meelelise kogemuse, vaba mängu ja nn kõige­tähenduslike esemete – vähe või üldse mitte disainitud objektide, millele laps saab omaloodud tähendusi omistada – tähtsust. Kükelhausi ideed päädisid rohelusest pakatavate meeleaedadega, kus loodusele on jäetud suur osa ning looduslikud elemendid on ühtlasi ka needsamad kõigetähenduslikud objektid.⁷ Sellise mänguala esinduslikumaid näiteid on Nürnbergi meeleaed, ja ennekõike just selliste mängualade järgi tuntakse tänapäeva Saksamaa mänguruumi.

Kui manada silme ette Eesti keskmine mänguväljak, siis on see üldjuhul aiaga ümbritsetud liiva- või kummikattega ala, kus kõrgub liumäetorn ja ripuvad kiiged. Eesti ruumikultuuri iseloomustab mõnetine ebakindlus. Eesti maalaste bullerbylik heinakuhja­mängu kultuur ja linnalaste luure- ja pallimängud, „nooltekad“, „ukakad“ on unustusse vajunud. Mängukultuuri tühja kohta täidab fröbellik disain, kus Kükelhausi mõtetele pole kohta. Kõige kohatumalt mõjuvad sellised mängualad algsest kontekstist väljaspool, sest kataloogikaubana turustatavaid mänguväljakuid leidub nii linnametsades kui ka kaugel linnast väljas, kus turvalisuse küsimused ei ole aktuaalsed ning looduslikke mänguväärtusega elemente jagub kuhjaga.

Looduse mänguruum linnas

Loodusliku mängukeskkonna kirjeldamiseks on kasutusele võetud mängu­biotoobi kontseptsioon,⁸ mis analoogselt bioloogiast tuntud biotoobile kirjeldab teatud keskkonnatingimustega ala, mida asustab sellele paigale omane elukooslus ehk biotsönoos. Biotoobid on näiteks nõmmemetsad ja puis­niidud, aga ka linnapargid. Mängubiotoobi puhul lisanduvad biotsönoosile lapsed, võimalikud suhted, mis tekivad laste ja elukoosluse vahel ning mängude ampluaa, mida teatud biotoop võimaldab ja toetab.

Mängubiotoopide raamistikus analüüsitakse roheala hooldusmeetmete vajadust ja valikuid ning ka loodusvaese ala taastamisvõimalusi mängu silmas pidades.

Kuigi looduslähedase keskkonna toetavat mõju kehalisele aktiivsusele üldiselt tunnistatakse, seavad mänguväljaku ohutusreeglid oma piirid. Regulatsioon ei dikteeri otseselt, et mänguväljak peab olema liivakõrb, kuid üleminek ainult sertifitseeritud kataloogitoodetele, millele on ette nähtud pehmendatud turvaala, on Eestis just sellist arengusuunda soodustanud. Siinkohal tuleb mainida, et liiv iseenesest on geniaalne mänguelement, eriti kui seda kombineerida vee ning mitmesuguste lahtiste osadega, mida saab kaevata ja vormida, kuid praegused standarditud mänguväljakud ei vasta ühiskonna vajadustele.

Looduskeskkond ei sobitu hästi sellesse regulatsioonide rägastikku, sest lamapuidul ja kivil ei ole sertifikaati. Selles osas on Eestis mindud mänguruumi disainiga rangemaks kui Lääne-Euroopas. Piirates lapse ruumi tehismaterjalidega muudetakse see lapsele vähem tähenduslikuks, süvendatakse biofoobiat ning tehakse karuteene laste tervisele.

Mänguala peaks toimima lapse hüvanguks ning metsikut mängu toetav linnaruum peaks olema nii riigi, linna, arendaja kui ka eraisiku prioriteet. Kui disainitakse metsikut mängu silmas pidades, saavutatakse linnaruumis mitu eesmärki korraga nii inimeste kui ka looduse hüvanguks.

Terve linn olgu mänguväljak

Hea näide on eelmisel kevadel talgute korras valminud Tartu ülikooli botaanikaaia loodusliku mängu väliõppe­klassi lahendus: olemasolevale liumäetornile lisandusid jõge imiteeriv puu­tüvedest purretega kraav, kuhu suurvihma ajal vesi koguneb, vohava taimestikuga küngas, mida läbib urg, ning mudaköök ja veekraan. Mänguväljakuks ei tohi sellist ala ametlikult nimetada, kuid ehk ei peagi.

Selge, et mängubiotoobi rikastamiseks piisab ka väikestest meetmetest. Suurejooneliste meeleaedade rajamine, kui need vastanduvad üheülbalistele plastkõrbetele, on küll tänuväärsed ettevõtmised, kuid laialdaselt olukorda ei paranda. Iga mänguväljak saab olla meeleaed, kui loodus on selle osa. Parkide hooldustööde käigus üle jäänud puutüved ja oksad võiksid jõuda mängu­väljakutele ja lasteaedadesse mängu­materjaliks, või veel parem – jääda tänavaruumi, sest mänguväljakute rikastamise kõrval on vaja muuta ka mõtteviisi. Mäng ei pea olema lubatud vaid kitsas piiritletud tsoonis. Linnaruum peaks pakkuma mängulisi elemente kooli- ja lasteaiateekonnal laiemalt, aga ka mujal avalikus ruumis. Metsik mäng ja kogu linna hõlmav mänguruum on kasutamata võimalus ja uus suund, mis võiks jõuda ka Tallinna mänguväljakute arendamise uude tegevuskavva.